Kanad aitavad maal elada

Üheaastaseks saanud pere pesamuna Otto Maru teab imehästi, mida kanamunadega teha tuleb: kops-kops.

FOTO: Riina Martinson

Viire Martma on Raplamaal Vigala jõe kaldal asuvas Sillaotsa talus kanu pidanud juba viis aastat, alustuseks võetud kümnepealine kanakari on kasvanud paarisajaseks, lisaks pardid, haned ja vutid.

Viire kasvas Saaremaal, aga pärast meditsiiniõpinguid Tartus töötas-elas Tallinnas. Pealinnast on pärit ka abikaasa Mart. Kui sündis esimene laps, otsustas pere maale elama asuda. Koht, kuhu kodu rajada, oli olemas, sest sobiva maatüki oli mees juba enne tutvumist ostnud. „Olen alati unistanud majast jõe kaldal,” sõnab naine.

Martma räägib, et ei tulnud maale plaaniga ettevõtlusega tegelema hakata, see tuli kuidagi loogilist rada pidi iseenesest. „Teadsin kohe algul, et kui maale elama lähen, võtan kümme kana,” kinnitab ta. „Aga siis oli vabapidamisel kanade munade järele nii suur nõudlus, et kõik munad haarati lennult ja oma perele ei jäänud õieti midagi söögiks.”

Nii tekkiski mõte hakata mune müügiks tootma. „Hakkasime äriplaane kirjutama, saime töötukassalt toetuse, ehitasime kanala, võtsime munakanu juurde. Enne kanala ehitust käisin Säreveres linnukasvatust õppimas,” loetleb Martma.

Praegu on talus paarsada kana ja kevadel plaanis kanu juurde hankida. Kanakarja täiendatakse nii noorkanu ostes kui ka ise talus tibusid inkubeerides.

Viire oli üks esimesi, kes hakkas suveks peredele kanade rentimist pakkuma. „Üks tuttav tuli ja ütles, et läheb mõneks ajaks maale ja kas saaksin talle paar kana kaasa anda. Muidugi andsin ja nii see levima hakkas,” meenutab ta.

Martmad ise aga toovad suveks enda juurde mõned lambad. Nimelt on kanad suvel õues aedikutes, mis on nii suured, et linnud üksi ei jõua rohtu ära nokkida. Selleks võetaksegi tuttava käest lambad, kes aitavad kanaaias muru madala hoida.

Viivad munad koju

Kanakasvatus on viimastel aastatel Eestis üha popimaks muutunud ja ehkki juurde tuleb ka nn rõõmsate kanade munade müügiks pakkujaid, jagub Martma sõnutsi turgu veel piisavalt ja teravat kliendipõuda tunda pole.

Sillaotsa talus on tunnustatud pakenduskeskus ja seega võivad nad mune ka poes müüa. Martma nendib, et asjaajamine tunnustuse saamiseks tegi üksjagu peavalu, kuid ei midagi liialt hullu. „Veterinaarametnikud on väga toredad, mina ei saa mitte ühtegi halba sõna öelda, pigem on paberimajandus keeruline,” sõnab ta.

Kliendid oma munadele leiavad nad ise, üks klient soovitab teisele, samuti on natuke sotsiaalmeedia turustamisel abiks. Sillaotsa talu munad on müügil ka paaris väiksemas poes. „Meil on erakliente, kellele viime Tallinnas munad koju või tööle kätte,” räägib Martma. „Nende seas on palju lastega peresid. On neidki, kes seni olnud kindlalt poemunade usku, aga korra talumune proovinuna jäävadki neid sööma.”

Kanapidamise teeb põnevaks tõugude rohkus ja tänu sellele saab palju eri värvi mune. Martma püüabki ühte munakarpi sättida eri värvi koorega mune – lisaks tavalisele valgele ja pruunile toonile on rohekaid ja lillakaid mune. „Mõni on algul lausa ehmunud, et olen toonud talle vanaks läinud mune, koor juba roheline,” muheleb perenaine.

Mesilased lisaks

Kuna kolmelapselise pere noorim sai hiljuti alles aastaseks, siis üksinda Viire linnupidamise ja munade müügiga hakkama ei saaks. „Mees on suureks abiks. Tema aitab linde talitada, mina pakendan,” ütleb ta.

Kuna ainult munadest pere maal ära ei elaks, aga peremees tahaks pikkadest palgatööle sõitmistest tulevikus loobuda, plaanib ta oma mesilat laiendada. Läks selleks juba mesindustki õppima.

Viire tõdeb, et maal elamist endale lubada saaks, lihtsalt peab olema ettevõtlik. Muidu on väga raske hakkama saada. Oled ju kõigest kaugel ning transpordi peale kulub aega ja raha, isegi toit on poes kallim kui linnas, kindlasti peab peres olema kaks autot, see pole luksus, vaid vajadus. „Kui maaelu välja suretad, kust siis see hea toit meil tuleks?” arutleb ta.

Lastelgi on maal rahulikum. Pere kaks vanemat tüdrukut on juba algkooliealised. Õpivad kohalikus maakoolis, kuhu saavad koolibussiga: buss võtab lapsed hommikul kodu ees peale ja pärastlõunal toob tagasi.

Rebased ja gripp

Kanadega jagub muresid ka. Suured pahandusetegijad on kullid ja rebased. „Meil viis ühest kanamajast, kus sada kana, rebane 30 kana ära. Leidsime põllu tagant ta pesa üles ja selle juurest oma kana jäänused. Meil on kanad rõngastatud ja seal olid meie kanade jalad ja rõngad,” jutustab Martma.

Tõsine mure on linnugripp. Kardetavasti toob seegi kevad kodulindude õue lubamise piirangu. Martma meenutab, et mullu kevadel, kui linnud ei tohtinud gripipiirangute ajal õues pealt lahtises aias olla ja neid pidi ruumis sees hoidma, oli linde päris kurb vaadata.

Suvel on Sillaotsa kanad väljas suurtes aedikutes. „Kui lasta linnud välja, siis nad käituvad kohe teistmoodi, siblivad-tegutsevad aktiivselt. Kui sees istuvad, on silmanähtavalt apaatsemad,” kirjeldab Martma. „Kui jõulude ajal nädal aega ära käisime ja linnud olid sel ajal kogu aeg sees, oli kohe nende käitumises stressi märgata. Praegu, mil linnud siseruumides, üritame nende elu ilusamaks teha, näiteks viime kõrvitsaid ja õunu.”

Kõige paremini muneb kana aasta-poolteist. Martma annab pärast seda kanad ära või müüb soodsalt edasi. „Aasta munenud kanad lähevad viuhti. Kui kana on aasta jagu munenud, hakkab ta vähem munema ja söödakulu läheb liiga suureks. Kui sul on kümme kana, pole see nii märgatav, aga meil pole kasulik neid edasi pidada,” seletab ta.

Muna teeb tuju heaks

Õnnelike ehk vabalt peetavate kanade munad sisaldavad rohkesti oomega-3-rasvhappeid, D- ja B12- vitamiini ning koliini, mis on tõeline kingitus ajule. Koliinil ehk B4-vitamiinil on tähtis roll paljudes metaboolsetes protsessides, ühtlasi toimib see närvivahendusainena, parandab mälu ja kognitiivseid funktsioone.

Munas olev vitamiin B12 aitab säilitada head tuju ja paremat stressitaluvust. Samuti sisaldab muna teisi B-vitamiine (B6 ja folaat), mis aitavad hoida emotsionaalset heaolu.

Munakollases sisalduv letsitiin tasakaalustab kolesterooli ja stabiliseerib tuju. Munas on rohkelt aminohappeid metioniini ja tsüsteiini, mis on teadupärast depressiooni ja ärevuse leevendajad. Munaputru peetakse seetõttu sõna otseses mõttes lohutustoiduks, mis tekitab kehas turvalisuse ja kaitstuse tunde.

Allikas: toitumistarkus.ee

Tagasi üles