Huvi põldoa kasvatuse vastu on tekitanud seemnenappuse

Kevadel künnab traktor sügisel koristamata jäänud oavarred põllumulda ja sinna külvatakse teravili peale. Foto: Margus Ansu

Kui linnainimene arvab, et pärast mulluse suure oasaagi koristamata jäämist loobuvad põllumehed oakasvatusest, siis tegelikult näeb eeloleval suvel varasemast veelgi enam oapõlde.

Märjamaa vallas tegutseval Hanno Marrandil jäi põllule kolmandik oasaagist. „Mul oli valida, kas koristada uba või nisu, sügis oli nii vihmane ja koristamiseks sobivad ilmad said lihtsalt otsa,” ütleb ta ja kinnitab, et sel aastal kasvatab põlduba edasi. „Loomulikult! Absoluutselt! Uba on viimane kultuur, mida viljelusest välja jätta. Põldoast paremat eelvilja pole teraviljadele olemas. See, kes täna ütleb, et uba enam ei kasvata, on rumal.”

OÜ Kasti Teravili juht Marrandi kasvatas põlduba neljandat aastat. „Kui ma ühe aasta tulemuste põhjal otsuseid teeksin, siis ma poleks 25 aastat sel alal vastu pidanud, ammu oleks pidanud uue ameti valima,” tõdeb mees. „Ühel aastal läheb nahka nisu, teisel oder, kolmandal raps. Nii on igal pool maailmas, mitte ainult Eestis.”

Kasti Teraviljas on põldoa all olnud 15–17 protsenti külvipinnast ja nii jääb ilmselt tänavugi.

Kus sügisel saak osaliselt koristamata jäi, külvatakse kevadel nisu peale.

Samamoodi jätkub oakasvatus Harjumaal Rüsimäe talus, kus sügisel jäi peaaegu kogu oasaak koristamata. Seda 90 hektarilt. „Mingi törts sai küll koristatud, aga see tuli lõpuks ikkagi tagasi maha valada,” sõnab peremees Andres Grents. „Rehkendades hindasid, tuli kaaluda, mis on majanduslikult mõistlikum.”

Mullu koristamata oapõldudele külvatakse Rüsimäe talus kevadel otra. „Minu idee on külvata varajasemat odrasorti, et siis sügisel sinna talinisu külvata saaks,” plaanib peremees.

Grents on uba kasvatanud kümmekond aastat ja ütleb, et mullu oli küll kõige ekstreemsem, kuid statistika järgi kipubki nii olema, et ühel aastal kümnest saaki kätte ei saa.

Rääkides oapõllule tehtud kulutustest, ütleb Grents, et need jäid suurusjärku 400 eurot hektarile. „Seda ei korva üksi toetus,” nendib ta. „Kui oleks põlluhektarilt saanud saaki 500–800 euro eest, oleks ehk paarsada eurot kasumit teeninud. Need oleksid. Et tuju pahaks ei läheks, saab ennast lohutada, et oleme põllustruktuuri parandanud ja mingi kogus lämmastikku on mullas.”

Talupidaja kinnitab, et mullune ebasoodne sügisilm oakasvatamise isu ära ei võtnud ja soovib seda kultuuri edasi kasvatada. Tõsi, tänavu on raskusi sobilike sortide seemne hankimisega.

„Sada protsenti hästi ei saa põllumajanduses kunagi minna. Ikaldused juhtuvad ja nende vastu ei saa isegi siis, kui sa ise kõik õigesti teed,” tõdeb ta. „Kui ühe kultuuri saak ikaldub, elad teiste arvelt. Peab alati arvestama mingi kahjumiga. See on niivõrd erinev, kas valmistad taburette või kasvatad vilja. Su mõtlemine peab teistsugune olema, kui põllumajandusse tuled.”

Põllule kompostiks

Võrumaal tegutsev Jaagumäe talu kasvatas põlduba poolesajal hektaril. „Kõik sai koristatud, aga osa ei suutnud kuivati vastu võtta ja see läks tagasi põllule kompostiks,” sõnab talu tootmisjuht Kristjan Runtal.

Tänavune plaan pole lõplikult paigas, aga kindlasti oakasvatus jääb. Esiteks on uba hea viljavahelduseks, teiseks läheb see oma seakasvatusse söödaks, samuti müüki ja kasvatatakse seemneks, loetleb Runtal.

Põlduba kasvatati Jaagumäe talus pärast pikemat pausi neljandat aastat ja mullune oli kõige raskem.

Runtal ütleb, et kolleegidega teistest põllumajandusettevõtetest rääkides olid sügisel küll mitmed arvamusel, et enam oaga jamama ei hakka, kuid nüüdseks on nad meelt muutnud.

„Lootus on, et järgmine aasta tuleb parem. Põllumees peab alati lootuses elama,” räägib Runtal. „Kui järgmine aasta taas põntsu paneb, siis võib küll oakasvatajaid vähem olla, aga ühe aasta pärast elu seisma ei jää.”

Kuna PRIA poolt makstava keskkonnasõbraliku majandamise toetuse üks tingimus on, et vähemalt 15 protsendil toetusõiguslikul maal tuleb kasvatada liblikõielisi, siis ongi põllumehel valida, kas kasvatada ristikut, hernest või uba.

„Võid valida, kas külvad ristikuseemne või enam-vähem sama palju maksva oa ja saad väikese saagi ka,” seletab Runtal. „Kui teiste kultuuridega pigem pumpad toitaineid maast välja, siis uba annab palju maale tagasi ka. Kindlasti on põlduba lihtsam kasvatada ja koristada kui sojauba ja hernest.”

Kasvatajaid rohkem

Neli aastat tagasi hakati Eestis põlduba laialdasemalt kasvatama tänu Oilseedsile. „Enne olid üksikud kasvatajad, aga siis müüsime 1200 hektarile seemet ja nii suurem kasvatamine lahti läks,” meenutab Oilseedsi piirkondlik esindaja Sulev Jams.

„Tihtipeale jääb ajakirjandusest mulje, et põllumeestele tõi sügis oakasvatuses tõsise katastroofi. Tegelikult sellist asja ei ole,” rõhutab Jams. „Ühel kliendil, kel oli 230 hektarit uba, jäi 170 koristamata, aga külvab nüüd 400 hektarit. Mul on ainult üks klient, kes ütleb, et enam ei külva, kõik teised külvavad taas ja varasemast suuremal pinnal. Oa pindala ei vähene kohe kindlasti ja kasvatajaid tuleb juurde.”

Küll aga pani eelmine aasta tõsiselt mõtlema sordivaliku peale ja nüüd pannakse rõhku pigem varajasematele sortidele.

„Tihtipeale unustatakse, millises kliimas me elame, ja seemne müümisel rõhutakse saagikusele. Nüüd on aru saadud, et mõistlikum on minna kindla peale välja, kui ajada seda viimast kilo taga. See viimane kilo võib põldu maha jääda,” nendib Jams.

Kuna toetuse saamiseks tuleb nagunii liblikõielisi kasvatada, siis põldoa kasuks räägib Jamsi sõnutsi seegi, et Euroopa söödatehased on herne asemel järjest enam huvitatud oast, kuna selle proteiinisisaldus on suurem.

Oilseedsi müügijuht Meelis Fink ütleb, et vaatab positiivse pilguga eelseisva oakasvatushooaja poole. „Üks meie viljakasvataja on öelnud, et uba eelkultuurina annab nisule umbes ühe tonni saaki hektari kohta juurde,” selgitab ta. „Seemneostust on näha, et huvi oakasvatuse vastu on endiselt elav ja hooaja oa seeme on tänaseks enamasti müüdud. Nüüd tuleb meil majas mõelda, kas suurendada seemnekasvatust, et turu nõudlus ära teenindada.”

Hajutab riske

Eesti Taimekasvatuse Instituudi kaunviljade ja õlikultuuride teadur Lea Narits peab põldoa laialdast kasvatamist Eestis igati heaks. „See hajutab riske põllumajanduses: kui üks kultuur ebaõnnestub, siis teisega läheb ehk hästi. Samuti on liblikõieliste kasvatamine põllumullale igati hea – kui on

väga hea aasta ja hea sort, siis võib põllule jääda kuni sada kilo lämmastikku, mis on sellisel kujul, et järgmised kultuurid saavad seda kohe kasutama hakata,” selgitab ta.

Narits on saanud päris palju telefonikõnesid oakasvatajatelt: oktoobris uuriti, mida teha põldudega, kus saak koristamata jäi, nüüd küsitakse sordisoovitusi. „Huvi kasvatada on endiselt olemas,” kinnitab ta. „Seda, et mõni saak jääb põllule, on juhtunud enne ja juhtub edaspidigi. Taimekasvataja peab sellega leppima.”

Narits on oakasvatust uurinud Jõgeval 25 aastat, aga küsimus Eestisse kõige paremini sobivate sortide kohta võtab tedagi ohkama. „Kui vaid teaks, milline ilm tuleb. Kui on normaalne keskmine aasta, siis näiteks Saksamaa sordid ʻEspresso’, ʻFuego’ ja ʻFury’ sobivad väga hästi, aga kriitilistel aastatel on nende kasvuaeg liiga pikk ja need ei saa siin valmis. Siis oleks parem pigem soomlaste ʻKontu’ või Austria sordid ʻJulia’ ja ʻAlexia’, mis on lühema kasvuajaga,” soovitab ta. „Sageli kipub olema nii, et parema tulemuse saab mitte kõige suuremat saagikust lubavalt, vaid varajasematelt sortidelt.”