Lagedi mõisa külastajateks on praegu hobused

Maria Chuletsil on ideid, mida tegema hakata, palju.

FOTO: Konstantin Sednev

Tallinnast vaid poole tunni autosõidu kaugusel asuva Lagedi mõisa hoovis võib praegu näha vaid hästi hooldatud hobuseid koplites, soojad tekid üll, ringi jalutamas, kuid perenaine Maria Chulets ei kaota lootust, et suudab kunagi siin ka kahejalgseid külalisi võõrustada.

Kui Maria Chuletsi perekond 15 aasta eest Lagedi mõisa ostis, olid plaanid suured. Paraku tegi elu oma korrektiivid ja tänaseks majandab noor naine mõisa koos oma ema Ljudmillaga.

Olukord pole kiita, sest investeeringuteks, mida mõisa kordategemine vajaks, ei jagu vahendeid. Maria on ka väga ettevaatlik – kaalub hotelli tegemiseks laenu võtmist, kuid pole seni söandanud seda teha, sest kardab, et äkki ei vea välja. „Ma ju ei tea, kas külastajaid tuleb ja kuidas kõik minema hakkab,” lausub ta. Vaid katus pandi endisele viinaköögi hoonele oma jõududega peale, kui vana sisse vajus ja maja seest lagunema hakkas. Lisaks ehitati perele, kuhu kuuluvad peale Maria mees ja kaks last, tallide otsa väike elamine. Kuni kindlat plaani ja rahalist tuge ei ole, on pere suuremad plaanid esialgu ootele pannud. Ka investori otsimisega kaasneb suur risk ja Maria ei tahaks seda võtta, ehkki oleks ju tore, kui keegi mõisa uude ellu äratamisel tuge pakuks.

Marial on ideid, mida tegema hakata, palju. Endiselt mõlgub lõppeesmärgina mõttes korralik hotell koos restoraniga, kuid esialgu tahaks alustada väiksemalt ehk üksikute ürituste korraldamisega. Seda tegevust võiks seostada ka hobustega – näiteks teha mõni spordiüritus koos võimalusega hobustega tutvust teha. Laste tarvis on soetatud ka üks väike poni. Suurepärased ruumid kuitahes uhke peo või konverentsi korraldamiseks on vahepeal valla poolt korda tehtud, kuid nüüd tublisti lagunenud viinaköögi hoones tegelikult olemas. Läbi mitme korruse ulatuv paekivist seintega suur saal koos paljude uhkete sammaste ja kõrvalruumidega on vägagi muljetavaldav – igas mõisas ja veel nii pealinna lähedal selliseid võimalusi pole.

Hobuhotell koos jõusaaliga

Hobused on olnud Maria suur armastus lapsest peale, kui esimest korda sadulasse istus. Naine on kuulunud aastaid koolisõidus Eesti paremate hulka ja saanud häid kohti võistlustel raja taga. Praegu tegeleb ta peamiselt hobuste ratsastamisega, kuid pole maha matnud plaani kord uuesti võistlema hakata. Naine tõdeb, et tegu on kalli spordialaga, mille harrastajaid Eestis kuigi palju pole. Siiski on lootust, et inimeste sissetulekute kasvades ka ratsasport kiiremini arenema hakkab. Marial endal on praegu kaks hobust: üks sporthobune, kellega ratsutamas käib, ja mära, kelle abil loodab peagi uusi hobuseid tootma hakata.

Selle kohta, et ta nüüd võistlushobustele korralikku elamist ja hooldust pakub, ütleb Maria, et see pole mingi äriprojekt ja kõik, mis hobustega seotud, saab meil üksnes hobi olla. Oma 22 boksikohaga tallis tuleb ta ots otsaga kokku ja kätte ei jää suurt midagi. Ta toob võrdluseks, et kui tema võtab ühe hobuse hooldamise eest 400 eurot kuus, siis Soomes tuleb omanikul selle teenuse eest välja käia kaks korda rohkem ja mõnes riigis enamgi. Muret teeb ka kütuse ja elektri pidev kallinemine, mis pisikest teenistust veelgi kahandama kipub.

Lagedi mõis on hobustele oma kauni loodusega igati sobilik koht, sest siin on väga rahulik ning ajalooline mõisamiljöö mängib omalt poolt kaasa. Mis kõige olulisem – Tallinn on nii lähedal. Kunagise ratsasportlasena tahab mõisa perenaine aidata kaasa selle spordiala edendamisele ja Eesti hobukultuuri tutvustamisele laiemalt.

Maria võrdleb oma talli ja kopleid kõik hinnas luksushotelliga, kus külalisteks ainult inimeste asemel hobused ja kus ei puudu ka jõusaal ehk treenimisvõimalus. Ta püüab anda oma hoolealustele parimat hooldust. Hein ja vili, milleks on põhiliselt kaer ja oder, on tellitud kohalikult talumehelt, kellega tal on väga hea koostöö. Hobused saavad kolm korda päevas värsket sööki ja olenemata ilmast viiakse nad iga päev paariks tunniks jalutama. Igal konkreetsel juhul arvestatakse hobuse omaniku soovidega, näiteks on võimalik loomadele müslit tellida. Ametis on treener, kes vajadusel neid maneežis individuaalselt treenimas käib.

Ratsakooli esialgu ei taha

Ratsakooli pole Maria teha tahtnud, sest sellega kaasneks suur sagimine, aga tema tahab säilitada rahulikku keskkonda. Vajadusel saab siin küll tellida eratreeninguid ja ratsutama õppida, aga grupiviisilist õpetamist ei tehta. Ka ühtegi silti selle kohta, et Lagedi mõisas hobused on, pole seetõttu ei tee otsa ega hoonetele välja pandud. Kes lähemale tuleb, näeb muidugi kauneid loomi koplites ringi jalutamas. Maria ei välista tulevikus siiski ka ratsakooli tegemist, näiteks siis, kui oma lastel ratsutamise vastu huvi tekkib, kuid esialgu sellele ei mõtle. Ehkki riik ratsakoole rahaliselt toetab, on tegu suure vastutuse ja töökoormaga, leiab ta. Praegu püüab naine hakkama saada väheste vahenditega ja palju töid teevad nad mehega kahekesi tallis ise ära. Nõnda jääb ka rohkem raha perekonda. Sisuliselt tallis elamine võimaldab loomadel silma peal hoida ööpäev läbi ja kohe reageerida, kui mõnel näiteks tervisehäda tekib. Siis tuleb kohe teatada omanikule ja vahel arst kohale kutsuda.

Enamasti on tegu võistlushobustega, kuid on ka mõned hobiloomad, kelle omanikud neile parimat hooldust pakkuda tahavad ja kes neid siin vahel vaatamas käivad. „Üks omanik palus isegi, et me ei koristaks ta hobuse tagant sõnnikut ära, et ta tahab seda ise teha,” toob Maria näite omanike hoolivusest. Ta leiab ühtlasi, et hobustel on inimesele väga palju tagasi anda, samas hoiatab, et tegu on siiski suure loomaga, kellega tuleb osata ümber käia. Endise aktiivse ratsasportlasena teab ta, et igaühel neist on oma iseloom ja kõik sugugi võõra paitust ei taha. Maria juurde on toodud ka hobuseid, mõned neist isegi välismaalt, kes varasemas elus pole just hea kohtlemise osaks saanud. Tema juures on nende karv peagi läikima ja silm särama hakanud. Naise sõnul aitab tervenemisele kaasa rahulik miljöö, mis aitab stressi vähendada.

Just nagu hobustest veel vähe oleks, on mõisa omanik võtnud endale kanad, ehitanud neile aia koos kena majakesega ja plaanib edaspidi veel teisigi sulelisi kasvatama hakata. Ideedest ei näi tal puudu olevat. Eeloleval suvel tahaks Maria hakata proovi mõttes mõisa maadel korraldama lastepidusid või koguni -laagreid, kus noored saaksid tutvust teha nii hobuste kui ka kanadega. Tema sõnul on ratsutamine lastele väga hea tegevus, see õpetab neid suhtlema loomadega ja nende eest hoolitsema, kusjuures kogu tegevus toimub värskes õhus.

Muide, Maria Chulets räägib väga head eesti keelt, mille sai enda sõnul selgeks just seoses ratsutamisega, kui tuli rohkem eestlastega suhtlema hakata. Ta peab Eestit oma kodumaaks ja on õnnelik, et just siin elada saab. Naise suur unistus on kunagi Lagedil üks ilus mõisakoht korda teha.

Lagedi mõisast

Lagedi mõisat (saksa k Laakt) on esmamainitud 1397. aastal. 16. sajandi lõpul kuulus mõis Hans Wahtmeisterile, 17. sajandi lõpul aga von Tiesenhausenitele. Põhjasõja järel oli mõis algul Aleksei Menšikovi omanduses. 1727. aastal sai sellest riigimõis, kuni 1758. aastal omandas mõisa Peter August Friedrich von Holstein-Beck.

18. sajandi lõpus sai Lagedist riigimõis, mis 1859. aastal siirdus Eestimaa Rüütelkonna valdusse. 1873 omandas mõisa Rudolf von Ungern-Sternberg. Enne 1919. aasta võõrandamist oli mõisa omanik Rudolf von Harpe.

Peahoone asetses tagaküljega vastu teed, hoone fassaadi ja Pirita jõe vahele jäi park. Arvukad kõrvalhooned paiknesid peahoonest põhja pool. Neist esinduslikem oli 1889. aastal ehitatud stiilne puhta vuugiga paest viinavabrik. Viinavabrik rekonstrueeriti aastail 1981–83 kultuurikeskuseks. Säilinud on ka muid kõrvalhooneid.

Allikas: Eesti mõisaportaal

Loe ka neid

Tagasi üles