Ploomirasv ja mesilased viisid pärimusmeditsiinini

Valmimas on järjekordne partii, milles on ühendatud esiemade tarkus, looduse jõud ja tegija vägi.

FOTO: Erakogu

Vanasti teadis iga pereema, milliste koduste vahenditega turgutada valutavaid liikmeid või ravida külmetust. Unustuse hõlma pole need tarkused kunagi vajunud, pigem on viimasel ajal tavameditsiini kõrval vaaremade ravitarkused ehk pärimusmeditsiin üha enam kohta leidmas.

Enekun OÜ Raplamaalt on üks neist, kes kasutab toodete valmistamisel vanarahva retsepte. Salvide tähtis komponent on sea siserasv, aga ka mesi ja taruvaik. 

Sea siserasv ehk ploomirasv ja hanerasv olid veel 18. sajandil igas talumajapidamises aukohal. Arvati, et ploomirasval on tervendav toime. Ploomirasv olla muutnud naha pehmemaks ja ravinud korpas käsi. Seda kasutati salvide valmistamisel, aga ka määrdeainena vankriratta vahel või hobuserakmeid pehmendava vahendina. Sellega löödi läikima säärsaapad enne kirikusse minekut ja sellest keedeti seepi. Tol ajal, kui arstiabi oli kaugel või puudus hoopis, aitasid salvid kergematest hädadest üle saada. Raskemate hädadega mindi ravitseja juurde, kel olid põhjalikumad teadmised taimedest ja nende mõjust.

Tõuke andsid mesilased

2008. aastal tegid mesilased Ene ja Kunnar Lauri maja seina sisse pesa. Nii sai alguse Polgu talu väike mesila. See oli üks tegur, kuidas pärimusmeditsiinini jõuti. Rõõmsameelne perenaine ei mäleta enam täpselt, mitu aastat tagasi ta esimese toote valmistas. Algas kõik sellest, et ta käis Raplas kehakoorijate valmistamise koolitusel ja tegi mõnedki segud valmis. Kord töölt tulles seisis naine toidupoes leti ees ja pilk libises üle ploomirasva. „Siis „puudutas saatus mind oma tiivaga”, kui kasutada väljendit raamatust „Veel üks Lotte”. Koju jõudes oli selge, mida edasi teha, sest ploomirasv oli teinud mu pähe pesa,” kõlab poeetiline meenutus. Esimesena proovis naine teha saialillesalvi. Enne uuris internetist õpetusi, aga lisas kohe juurde isikliku valmistamisviisi. Tulemus sai oma meelest hea. Ta kinkis salve tuttavatele ja neiltki tuli kiitev tagasiside.

Igal tegijal on oma käekiri. Ene valmistab igat salvi kaua, kuumutab seda kindlal temperatuuril mitmel päeval ja kui vähegi võimalik, siis puupliidil. Üks valmistamisviis on õistaimede segude jaoks, okastaimede puhul on tema sõnul vaja rohkem kuumutamise ja jahtumise tsükleid, et seal hakkaks toimima oma keemia.

Kõige menukam on praegu tugev salv männi, ürtide, mee ja taruvaiguga. Segu tuleb hoolikalt naha sisse masseerida. Toime põhineb sellel, et salv suleb poorid ja hoiab haige koha soojas, mis võimaldab salvist saada vajalikku energiat ja sagedust valutavatele liigestele ja lihastele. Ene on seisukohal, et mesi toimib infovahetuses katalüsaatori ja teejuhina. „Ma ei tee kunagi salvi, kui pole ise terve või ei ole sobivas meeleolus. Panen igasse tootesse sisse tegija väe ehk enda energeetika, millele lisandub looduse jõud ja esivanemate tarkus,” toob Ene välja kolm olulist tegurit. Seda kinnitab iga purgikese peal olev kiri: „Täitsa ise tehtud, mõeldes just Sinule.”

Praegu on Enekuni toodete loetelus viis eri toimega salvi, kuus nimetust kehahoolitsejaid ning sääskedele ja puukidele vastumeelne naturaalne segu. Väljatöötamisel on juuksemask. „Minu salvid on täiesti looduslikud, ma ei kasuta nende valmistamisel ühtki kunstlikku lõhna- või värvainet. Salvid säilivad väga hästi, olen neid õigesti töödelnud. Ka mesi ja taruvaik on väga head säilitajad,” iseloomustab tegija. Ta ei panusta sellele, et salvid oleksid värvi poolest pilkupüüdvamad, aga „olen väga õnnelik, kui see juhtub”.

Igaühel oma toode

Ene Lauri mitmekülgne ettevalmistus tuleb tema tegemistele vaid kasuks. Zooinseneri diplomi sai ta parasjagu sel ajal, kui majandid hakkasid lagunema, ja talle polnud enam tööd pakkuda. Siis kutsuti ta kooli keemiaõpetajaks. „Keemias olin tugev, aga õpetamisest ei teadnud ma midagi. Mõnda aega tundsin ennast ebakindlalt, kuigi valmistasin alati väga põhjalikult ette,” meenutab Ene. Selle kõrvalt läks ta kohe õppima keemiaõpetajaks. Ta on olnud koolis ka arvutiõpetaja, lõpetanud magistriõppes informaatika ja kooli infojuhi eriala ning kutseõppes arvutivõrkude eriala. Praegu töötab ta koolis eriliste lastega.

„Mulle meeldib oma teadmisi jagada, ka elukogemust ja pärimust edasi anda,” ütleb ta kõigi oma tegemiste kohta. Loodustoodete valmistamise kõrval korraldabki Ene Laur töötubasid ja loenguid, kus räägib pärimusmeditsiinist ja õpetab valmistama kehahoolitsustooteid. Ta ei karda, et koolituste järel jääks tema turg väiksemaks, sest vaid üksikud hakkavad ise segusid tegema. Turul on küll ettevõtjad, kes pakuvad temaga sarnaseid tooteid, aga konkurentsi ei tohi karta, pealegi „kaks kokka ei tee sama retsepti järgi ühesugust rooga”.

Palgatöö annab praegu naisele sissetulekust stabiilse osa, aga üha enam on vajadus rohkem arendada Enekuni, sest on näha, et idee töötab. Ta on liitunud Eesti esimese veebipõhise arendusprogrammiga PESA, kus Eesti juhtivate konsultantide abil aidatakse ideest vormida läbilöögivõimeline toode. Ka Facebook on Ene sõnul ülihea turunduskoht, aga oma sõnul pole ta kõige parem selle võimaluse kasutaja – sotsiaalmeediaga tuleks palju põhjalikumalt tegeleda. Tähtsad müügikohad on laadad, aga üha enam valib naine, kuhu minna. Mardilaadal Eestis ja Soomes on ta kindlasti kohal.

Polgu apitalus tegutsev väike pereettevõte toodab praegu looduslikust toorainest kehaõlisid-koorijaid, salve ja kreeme, mis sisaldavad alati ka mett ja muud mesilaste poolt valmistatut. Üheks arengusuunaks võib saada apiteraapia ehk mesilasravi. Näiteks on rahustava toimega ainuüksi mesilaste sumina kuulamine ja hingamisteede probleeme võib leevendada taruõhk.

Pere viiest tütrest neli on õppinud meditsiini või farmaatsiat, ema valmistub loodusterapeudi kutseeksamiks. Uute toodete tegemisse jäävad ka arutelud tütardega. Kuna oma perest on konsultandid võtta, siis pereisa Kunnari sõnul on laua ümber tuliseid arutelusid peetud, kus teinegi kord põrkuvad klassikalise meditsiini ja loodusravi põhimõtted.

Tagasi üles