Väsimatu ronija

Porr askeldab päev läbi puutüvedelt toitu otsides.

FOTO: wikipedia

Kui puude otsas askeldavad tihased, puukoristajad ja rähnid loodusehuvilisele hõlpsalt silma hakkavad, siis pisikest kasvu porr jääb sageli märkamata. Ta pruunikirju sulestik lausa sulab kokku puukoore mustriga ja ainult valkjas alapool reedab selle puutüvel ülespoole turnija. Ka häälitsus on tal vaikne kõrgetooniline tsriii, mis ei kosta kuigi kaugele.

Niisiis liigub see kleenuke, umbes sinitihase suurune linnuke mööda tüve lühikeste

hüpetega üha ülespoole, tavaliselt mitte püstloodis, vaid natukesehaaval spiraalselt. Tihedama võraosani jõudes lendab ta jälle sama või teise tüve jalamile ning alustab uut spiraali, uurides ja uuristades oma peenikese ja veidi kõvera nokaga läbi kõik koorepraod ja samblikututid, kust leiab peitu pugenud putukaid ja ämblikke ning nende mune. Vaadatakse läbi ka jämedamad oksad, enamasti nende alaküljel rippudes. Et jõudsamalt oma nokka kasutada, toetub ta suhteliselt pikale ja jäigavõitu sulgedega sabale. Seemnetest porr suurt ei hooli ja maapinnale laskub harva.

Porre on eristatud 8 liiki, kellest meie oma on levinud Iirimaast Jaapanini. (Kesk-Euroopas ja Balkani maadel jagab ta metsi välimuselt üsna sarnase, ent lühemate varvastega aedporriga, kes on seal hõivanud lehtmetsad.) Eestis hinnatakse porri asurkonda 150 000 kuni 200 000 paarile, kellest enamik on paigalinnud, osa aga rändab septembris-oktoobris lõuna poole. Talvel võib Eestis leiduda kokku kuni 300 000 porri, sealhulgas palju põhja- ja idapoolseid linde. Elupaigana eelistatakse kuusikuid ja kuuse-segametsi, kus võib pesitseda isegi kuni 30 paari ruutkilomeetril; hõredamalt leidub neid ka vanemates lehtmetsades ja parkides.

Kevade poole, märtsi alul hakkavad ka porrid laulma – see esitus on tavahüüule järgnev heledakõlaline vilistav triller. Tüüpiliselt on soodsaim koht pesa ehitamiseks irdunud kuusekoore vahel. Porrile sobiv tehispesa peaks olema allapoole kiiljalt kitsenev, külgmise lennuavaga pesakast. Tüsedalt vooderdatud pesas leidub juba aprilli lõpul kuni 8 valkjat, jämedamal otsal tumeroosade täppidega pärjatud muna, mida haub 13–15 päeva üksnes emalind. Poegi toidavad mõlemad vanemad, tuues puudelt korjatud selgrootuid. Umbes kahe nädalaga hakkavad pojad lendama ja käivad veel nädala pesas ööbimas. Osa vanalinde kasvatavad juunis üles teisegi pesakonna. Porri keskmine eluiga on kaks-kolm aastat, enamik noori hukkub esimesel eluaastal nii rohkete vaenlaste kui ka pakase tõttu. Vanalindude kadu on 50 protsenti aastas ja maksimaalse elueana on registreeritud ligemale 9 aastat.

Loe ka neid

Tagasi üles