Tubane teepõõsas hibiskus

Toakase õied kõlbavad kuivatatult teeks, värskeid lõigutud või rebitud õisi võib kasutada salatisegudes ja toitude kaunistuseks. Foto: Wikipedia

Paljudes kodudes kasvatatakse rooshibiskust ehk toakaske, mille suuri erksavärvilisi õisi võiks soovi korral kasutada tee ja salati valmistamisel.

Hibiskus ehk hibisk (Hibiscus) on heitlehiste või igihaljaste lehtpõõsaste ja -puude ning rohttaimede perekond kassinaeriliste sugukonnast, mis on esindatud peaaegu 300 liigiga peamiselt troopikas ja lähistroopikas. Siia kuulub ka puuvillapõõsas.

Lehed on harilikult hõlmised, õied suured, mitmevärvilised, vili on kupar. Kanephibiskust (H. cannabinus) loetakse väärtuslikuks kiutaimeks.

Toidutaimedest tuntumad on aga troopikas viljeletav baamia ehk okra (H. abelmoschus), mida autor edukalt ka Eesti kliimas kileloori all kasvatas, sest söömist väärt on just noored rohelised viljad koos seemnetega. Mõneti meenutavad need väikesi rohelisi paprikavilju, kuid on ribilised ja otsast järsult teritunud. Okra seemne saatsid mulle sõbrad USAst, kus see on eriti populaarne köögivili. Euroopas kultiveeritakse baamiat Bulgaarias ja Ungaris.

Veelgi vähem tuntakse meil toidutaimena haput hibiskust (H. sabdariffa). Hapu hibiskuse lihakaist õienuppudest (läbimõõt kuni 7 cm) valmistatakse jooke ja želeed, lehti tarvitatakse salatina. Hapetest on ülekaalus sidrun-, õun- ja askorbiinhape. Hapu hibisk ehk karkade jõudis Euroopasse 18. sajandil, aga suurema populaarsuse saavutas 1960. aastatel.

Hibiskus ravimina

Hibiskus on hästi tuntud C-vitamiini allikana, ent mitte ainult. Hiina meditsiinis on seda aegade vältel kasutatud kõrge vererõhu ja maksahädade korral. Hiinas on tehtud kliinilisi katseid, tõestamaks taime võimalikku abistavat rolli südamehaiguste ennetamisel (takistab halva kolesterooli ladestumist). Raviefekt põhineb peamiselt P-aktiivsete ainete ja antotsüaanide olemasolul.

Hibiski- ehk karkadeteed on sajandeid araabia rahvameditsiinis kasutatud leevendava, spasmolüütilise ja antibakteriaalse vahendina. Hibiskitee tugevdab kapillaare, aitab langetada vererõhku, alandab kolesterooli, on antibakteriaalse toimega, mõjutab soodsalt maksa ja kõhunäärme talitlust, sel on allergiavastane toime, kaitseb alkoholi toksilise mõju eest.

Jooki soovitatakse kõikidele vanusegruppidele, sest see kustutab janu, reguleerib söögiisu ja parandab seedimist. On täheldatud, et külm jook alandab, kuum jook aga kergitab vererõhku.

Hibiskuses sisalduv kvertsetiin parandab nägemist, võtab silmadelt väsimuse, aitab organismil puhastuda, väljutades mittevajalikud ainevahetusjäägid.

Karkade stimuleerib sapi tootmist, suurendab maksa kaitsevõimet, parandab ainevahetust, täidab organismi elujõu ja toonusega, suurendades vastupanuvõimet nakkushaiguste suhtes. Seepärast kutsuvad araablased hibiskiteed reipuse ja pikaealisuse joogiks.

NB! Hibiskus on vastunäidustatud neeruhaigetele, sest sisaldab piisavas koguses oblikhapet.

Hibiskus toidutaimena

Nii hapu hibiskuse kui ka rooshibiskuse õied, mida kutsutakse ka Hiina roosiks või toakaseks, kõlbavad kuivatatult teeks. Lihakad õielehed sisaldavad 7,5–9,5 protsenti valkaineid (nendest 6 asendamatut aminohapet) ja 2,4 protsenti pektiini.

Autori kolm aastat kestnud mõõtmiste tulemusena on rooshibiskuse õite C-vitamiini sisaldus kõikunud 45–50 mg% (nagu sidrunil). Värskeid lõigutud või rebitud õisi võib kasutada salatisegudes ja toitude (võileivakatete) kaunistuseks.

RETSEPT

Karkade ravimtee

Võta 2 kuhjas tl karkaded, vala peale 1 klaas keeva vett ja keeda kinnises nõus 3–5 minutit. Magusta suhkruga. Joo korraga 1 klaas või pool klaasi gripi ja teiste külmetushaiguste profülaktikaks.

HibiskusemorssVõta peotäis kuivatatud hibiskuseõisi, vala peale liiter külma vett ja kuumuta keemiseni. Lase kinnises nõus jahtuda, kurna, lisa maitse järgi suhkrut või siirupit ja serveeri külmalt või jääkuubikutega.