Kunagi nimetati jalutuid santideks. Tõsi – vanal eesti sõnal sant on ka teine tähendus: kerjus. Siinkirjutatus seda tähendust pole. Hiljem hüüti sante invaliidideks. Praegu on nad ametlikus kõnepruugis liikumispuudega inimesed. Sisulist vahet neil kolmel pole. Kõik tähendavad ühte ja sedasama, vahetus vaid termin.
Varem Eestis invamaju toodetud ei ole. Lõuna-Läänemaal Lihulas võttis puidust tehasevalmis moodulmaju ehitav Greencube OÜ töö ette.
Et teada saada, mida kõike invaliid vajab, sõlmis Greencube Tallinna Ülikooliga teadmusteenuse lepingu. Alla kirjutasid ülikooli teadusprorektor Katrin Niglas ja Greencube’i juhatuse esimees Henri Bekmann.
Loodi töörühm, mille tuumiku moodustasid Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži Terviseedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskuse ning Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse spetsialistid. Projekti juhtis kolledži disainilektor Gina Metssalu. Tööst võtsid osa arstid, arhitektid, projekteerijad, disainerid ja sihtrühma esindajad. Kaasati kolledži tudengid ja MTÜ Ligipääsetavuse Foorum. Rahaliselt toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.
Määrati invamajasse sobivad lahendused, ruumide, mööbli ja seadmete paigutus. „Eesmärk oli kasutajale mugav ja efektiivne invamaja. Sõnaga – elukvaliteet,” sõnas Henri Bekmann.
Seni olid liikumispuuetega inimestele peaasjalikult abiks kaldteed asutuste, kaupluste ees. Mis majas sees, oli tehtud enamjaolt tervete inimeste järgi, välja arvatud sotsiaalmajad ja mõni muu erand. Tavamaju invaliidide jaoks ümber ehitada on keeruline ja kallis, sageli võimatugi.
Mõned näited uudsest lähenemisest. Kui tavaliselt piisab inimesele majas liikumiseks poole meetri laiustest läbikäikudest, siis invamajas peavad need olema kolm korda laiemad, uksed meetrilaiused.