Õnnetused käivad inimesi pidi. Kui kellelgi jalad enam ei kanna, ei saa ta kõndida. Mõnegi jalutu aitavad taas jalule arstid, aga kõiki mitte. Nemad peavad istuma ratastooli, kasutama tugiraami või tugikeppi. Toeks tulevad teised abivalmis kaaskodanikud, sealhulgas ehitajad. Mitte et nemad kedagi kõndima õpetaks. Aga nad ehitavad hädalisele tema vajadustele vastava invamaja, kus ratastooliga liikudes on kergem elada.
Kunagi nimetati jalutuid santideks. Tõsi – vanal eesti sõnal sant on ka teine tähendus: kerjus. Siinkirjutatus seda tähendust pole. Hiljem hüüti sante invaliidideks. Praegu on nad ametlikus kõnepruugis liikumispuudega inimesed. Sisulist vahet neil kolmel pole. Kõik tähendavad ühte ja sedasama, vahetus vaid termin.
Valminud koostöös
Varem Eestis invamaju toodetud ei ole. Lõuna-Läänemaal Lihulas võttis puidust tehasevalmis moodulmaju ehitav Greencube OÜ töö ette.
Et teada saada, mida kõike invaliid vajab, sõlmis Greencube Tallinna Ülikooliga teadmusteenuse lepingu. Alla kirjutasid ülikooli teadusprorektor Katrin Niglas ja Greencube’i juhatuse esimees Henri Bekmann.
Loodi töörühm, mille tuumiku moodustasid Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledži Terviseedenduse ja Rehabilitatsiooni Kompetentsikeskuse ning Haapsalu Neuroloogilise Rehabilitatsioonikeskuse spetsialistid. Projekti juhtis kolledži disainilektor Gina Metssalu. Tööst võtsid osa arstid, arhitektid, projekteerijad, disainerid ja sihtrühma esindajad. Kaasati kolledži tudengid ja MTÜ Ligipääsetavuse Foorum. Rahaliselt toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus.
Määrati invamajasse sobivad lahendused, ruumide, mööbli ja seadmete paigutus. „Eesmärk oli kasutajale mugav ja efektiivne invamaja. Sõnaga – elukvaliteet,” sõnas Henri Bekmann.
Rohkem liikumisruumi
Seni olid liikumispuuetega inimestele peaasjalikult abiks kaldteed asutuste, kaupluste ees. Mis majas sees, oli tehtud enamjaolt tervete inimeste järgi, välja arvatud sotsiaalmajad ja mõni muu erand. Tavamaju invaliidide jaoks ümber ehitada on keeruline ja kallis, sageli võimatugi.
Mõned näited uudsest lähenemisest. Kui tavaliselt piisab inimesele majas liikumiseks poole meetri laiustest läbikäikudest, siis invamajas peavad need olema kolm korda laiemad, uksed meetrilaiused.
Uksi ja ratastooli ümberpööramise kohti peab invamajas olema nii palju kui vaja ja nii vähe kui vähegi võimalik. Näiteks köögis ja duširuumis peavad need olema. Uksed ja pööramiskohad vajavad lisapinda. Tööpindade alused jäetakse tühjaks, sest sinna sõidetakse ratastooliga. Voodi on ratastooliga ühekõrgune. Siis saab hõlpsasti ühest teise. Põrandad on kergesti hooldatavad, seinad pestavad.
Saab jääda oma koju
Invamajadel on tähtis sotsiaalne roll. Peamine – invamaja kasutajat ei ole vaja viia hooldekodusse. Ta jääb omade keskele, sisseharjunud keskkonda. Jääb oma koju. Kui tavaliselt vajab invaliid päev läbi mõne lähedase või hooldaja abi, siis invamajas saab ta peaaegu kõigega ise hakkama.
Kodust hooldekodusse viimine on katsumus nii sellele, keda viiakse, kui ka viijatele. Invamaja vabastab sellest. Invamaja saab ühendada sealsamas kõrval seisva tavamajaga, kus elavad pere ülejäänud liikmed. Seejuures on kõigile tagatud privaatsus. Invamajale saab lisada lisamooduleid.
Kui aga invamaja enam vaja ei lähe – näiteks lahkub selle asukas jäädavalt, on võtta järelturg. Invamaja tõstetakse taas treilerile ja sõidutatakse sinna, kuhu vaja. Rahule jäävad nii müüja kui ka ostja.
Tellimus esimesele Lihula invamajale tuli kodukandist – Pärnumaa Lääneranna valla Mõisakülast. Greencube kasutab kahte invamaja tüüpprojekti. Ühes on 18,2 ja teises 30,2 ruutmeetrit põrandapinda. Saab arvestada ka tellija erisoovidega. Nii juhtuski, et esimese invamaja suuruseks kujunes 44 ruutmeetrit. Just nii suur oli olnud vana maja, mille asemele invamaja püsti pandi. Invamajad on ühekorruselised ja kaetud laudisega.
Mõistagi uuris Greencube eelnevalt võimalikku invamajaturgu. Selgus, et neid soovitakse mitmel pool üle Eesti. Huvi on tuntud ka Soome, Rootsi ja Norra rehabilitatsioonikeskustest.