Staažikas metsaülem: mets on meie kandis elu!

RMK Võrumaa metskonna metsaülema Agu Palo sõnul on meie puidutööstus arendatud maailmatasemele, pakkudes tööd ligi 40 000 inimesele.

FOTO: Kristina Traks

RMK Võrumaa metskonna metsaülem Agu Palo on riigimetsi majandanud ligi 40 aastat ja ütleb, et mets on Võrumaa rahva jaoks eluallikas – selle arvelt ehitatakse talusid, koolitatakse lapsi, elatakse. „Olen näinud igasuguseid aegu ja praegu, tõsi, raiutakse metsa päris palju. Aga arvud küll ei näita, et teeksime seda tulevaste põlvede arvelt,” ütleb ta.

Palol, kelle nimi tähendab võru keeles kuiva liivast nõmmemetsa, on viimase aasta jooksul väga palju tulnud selgitada – ei, me ei raiu Eestimaad lagedaks ja jah, tulevastele põlvedele jääb ka metsa. „Palju jääb, statistikast on näha, et lähema 40 aasta jooksul saame kogu Eesti peale igal aastal raiuda 10 miljonit tihumeetrit,” kinnitab ta. Nimelt saavad selle aja jooksul valmis metsad, mis pandi kasvama nõukogude ajal 1960.–80. aastatel. Neid pandi väga palju, sest toona tegeleti aktiivselt metsakasvatuse ja kehvemate põllumaade metsastamisega.

Tihumeeter pudeli hinnaga

Palo alustas metsaülemana tööd 1980. aastal. Tol aastal tema istutatud mets on uhkeks sirgunud. Seda võib igaüks imetleda Haanja suusaraja ääres. „See on juba suur mets, kaks aastat tagasi võeti siit harvendusega 70 tm hektarilt välja, aga hektaritagavara on praegu 250 tihumeetrit. Väga hästi on see mets kasvanud,” kiidab Palo. „Liiga jämedaks pole mõtet metsa kasvatada, sest nüüdisaegne puidutööstus ei vajagi väga jämedaid palke. Toftan näiteks teeb kaks lauda juba 8 cm läbimõõduga palgist.”

1980ndatel ei maksnud mets suurt midagi. Võrdluseks – tihumeeter kõige väärtuslikumat palki riigimetsast maksis 3,62 rubla ehk umbes samapalju kui pudel viina. Tänapäeval ei saa isegi küttepuid ühe pudeli viina eest. Seega on metsa väärtus ajas kasvanud vähemalt kümme korda, kui mitte rohkem. „Metsa raiuti nõukogude ajal neli korda vähem kui praegu. Polnud lihtsalt vaja, sest majad ehitati betoonist ja vähene vajaminev puit toodi näiteks Karjalast,” meenutab Palo.

Küll aga kasvatati hoogsalt metsa ja nii on alates 1975. aastast Eesti metsapindala tunduvalt suurenenud. See tulenes endiste põllumaade metsastamisest piirkondades, kus polnud sobilikke tingimusi põllumajanduseks, sh Võrumaal. Haanja mees Palo on omakandi metsaasja põhjalikult uurinud ja märgib, et kui sõjaeelse Eesti Vabariigi algul oli Haanja kandis metsi vaid 19 protsenti, siis nüüd on Haanja looduspargis 70 protsenti metsa. See on tõsi: kui Suure Munamäe tornist alla vaadata, siis eriti muud peale metsa ei näegi. Riigimetsi on RMK Võrumaa metskonnas praegu 47 000 hektarit.

Öösiti metsavargaid passimas

Suhtumine metsa muutus riigikorra vahetudes. „Üheksakümnendate alguses oli uskumatu, kuidas metsa varastati. See oli tavaline asi. Käisime öösiti metsas passimas ja ega nende varastega õieti midagi teha ei saanud. Seadusi polnud, autot ei tohtinud käest ära võtta, saagi ka mitte. Varas sai mingi karistuse, kandis selle ära ja hakkas jälle otsast pihta. Nüüd eelmisel aastal oli kogu Eesti peale 14 ebaseaduslikku raiet, aga need polnud vargused, vaid kogemata üle piiri minek masinaga. Sisuliselt on metsavargus kui kuriteoliik kadunud,” räägib Palo. Suurem erametsade raiumine algas 2000. aastate alguses, kui omanikud olid oma metsad tagasi saanud. „Nüüd näeme vigu, mis siis tehti. Kinnistud löödi maksimaalselt lagedaks ja metsa seal ei uuendatud. Praegu võimutseb seal pihlakas, toomingas, remmelgas, sarapuu. Läbimatu võsa, sisuliselt tühi maa. Hakkpuiduks see mass küll kõlbab, kuid korralikku metsa sinna pole tulnud ega ise ka tule.”

Nüüd puhuvad jälle uued tuuled. Erametsaomanikud on väga usinad metsauuendajad ja riigimetsast ei maksa rääkidagi. Metsaseadus näeb küll ette, et teatud osa metsast võib jätta looduslikule uuendamisele. Palo ütleb, et Võrumaa riigimetsadest uueneb looduslikult 15–20 protsenti. „Need on alad, kus on eeldused näiteks kase tekkeks ja kus tegelikult on raske istutada, kuhu ei pääse juurde, ei saa maapinda ette valmistada. Näiteks haaba ei ole mõtet istutada, sest see tuleb ise. Sel on vaid üks vaenlane – põder,” selgitab ta. „Mets on meie kandis elu. Tean paljusid perekondi, kes on talu üles ehitanud tänu metsale. Metsa abil koolitatakse lapsi, ostetakse autosid, tõsi, seda on ka kõrist alla läinud. Metsaga tehakse kõvasti äri ja eks ikka üritatakse kergeusklikke lollitada. Paljud firmad ostavad kokku metsamaad ja inimesed müüvad ka. Seda ei peaks tegema – tuleks müüa raieõigust. Sest muidu müüd maa maha, ostja võtab sealt kohe maksimumi, siis paneb uue metsa kasvama ja teenib uuesti.”

Hoolikal peremehel väärt mets

Palo palub kindlasti vahet teha looduskaitsealusel metsal ja tulundusmetsal. Esimene on mõeldud sealsetele elanikele ja taimedele elu- ja kasvukohaks. Selliseid metsi on Eestis sisuliselt veerand kõigist metsadest. Tulundusmets ongi aga tulu teenimiseks. Mets kasvab aastakümneid ja pealiskaudsel vaatlusel justkui iseenesest, aga tegelikult on seal tegemist üksjagu. Eriti alguses, kui mets on veel noor.

„Esimesed 20 aastat on nagu inimlapse kasvatamine ja eriti hoolas tuleb olla esimese viie aasta jooksul. Kui pole hoolas, läheb mets käest ära ja laps ülekäte. Tuleb jälgida, et noori puuhakatisi ära ei söödaks, et hein ja kiirekasvulisemad liigid seda ei lämmataks. Edasi järgneb metsa kujundamine, et sellest kasvaks võimalikult väärtuslik mets. Jah, kasvatame nii, nagu kasvukoha tüüp lubab. Looduse vastu ei saa, kuid mõistliku metsamajandamisega saab metsa kasvu suunata ja mõjutada. Kui mõned tööd jäävad tegemata, siis mets ei tule selline, nagu soovime,” jutustab Palo.

On metsi, mis on rohkem inimeste silma all ja kindlasti neile eriti südamelähedased. Palo sõnul on Võrumaal selliseid riigimetsi ligi 2000 hektarit. „Näiteks siinsamas Kubija ümbruses. Siin käiakse sportimas, puhkamas. On alati käidud. Paberite järgi võiksime need metsad maha võtta, aga me ei tee seda, vaid püüame arvestada inimeste soovidega,” lubab ta. Veel näitab Palo Roosisaare tee ääres asuvaid männikuid, kus on mindud nii-öelda kompromissile. Männihiiglased on siin 140–160 aastat vanad, pärinevad mõisaajast. Hiiglaste ümber aga asub tõeline lasteaed – järgmine põlvkond puid tuleb hooga peale. Palo selgitab, et siin tehti mitmes järgus turberaiet – kõigepealt võeti maha alusmets, jäid vaid männid ja mõni kuusk. Siis valmistati ette maapind, et männiseemned saaksid juurduda. See õnnestus tõeliselt hästi ja nüüd on noor männik juba nii tihe, et annab läbi murda. „Kui noored puud kasvavad 2–3 meetri kõrguseks, tuleb peale juba valgustusraie. Esimesed kümme aastat tuleb männikul hoolega silm peal hoida, kuna edaspidi saab ta päris tükk aega omapäi hakkama,” räägib metsaülem.

Kas kuusikud lõpevad?

Viimase aasta jooksul on palju poleemikat tekitanud idee vähendada kuuse raievanust. „Vanusega on nii ja naa. Kui tulundusmets on küpseks saanud, siis pole mõtet lasta seda pikalt seista. Männiga ei juhtu midagi, aga kuusega küll – juurepess tuleb sisse. Omanik peab lähtuma sellest, mida ta metsas näeb. Kui näeb, et mets on omadega läbi, siis tuleb see maha võtta. Kui tahame saada korralikku puitu, siis tuleb mets õigel ajal kasvama panna, selle eest hästi hoolitseda ja õigel ajal maha võtta. Meil ei ole kindlasti seda muret, et kuusikud otsa saavad,” räägib Palo. „Riigimetsas on küll asi kontrolli all ja me teame, mis metsas toimub. Vähemalt iga viie aasta tagant käiakse igal eraldisel, hinnatakse puistu tagavara ja vaadatakse, mis töid on vaja teha. Minule on metsaminek alati väga meeltmööda, kuid eks arvuti- ja paberitööd ole ka üksjagu. Vana kooli metsamehena aga tahaks esimesel võimalusel tormata metsa kaema.”

Palo annab mõtteainet nendele, kes arvavad, et metsa üldse raiuda ei tohiks ja kui me Eestis niisamuti jätkame, siis mets üsna varsti lõppeb. „Meie puidutööstus on arendatud maailmatasemele. Selles saab tööd ligi 40 000 inimest. Kas me tõesti tahame, et nad läheksid välismaale tööle? Tõenäoliselt mitte. Ärevaks teeb mind ka asjaolu, et ikka veel läheb suur osa Eesti puidust välja odava paberipuiduna (2016. aastal veeti Eestist välja 2,5 mln tihumeetrit ümarpuitu – toim). Võiksime seda ise siin väärindada, teenida rohkem, anda inimestele tööd.”

Staažikas metsülem lõpetab meie metsajutu arvudega. Kui aastas raiutakse umbes 10 mln tm puitu (nii on see viimastel aastatel olnud), tähendab see umbes 34 000 hektari lagedaks raiumist, lisaks metsa harvendus-sanitaarraietest ja raadamisest tulev puit. Eestis on praegu 507 000 hektarit küpseid tulundusmetsi, neid jätkuks selles tempos raiudes 15 aastaks. Aga meil on veel valmivad metsad ja keskealised metsad. Need saavad lähima 30 aasta jooksul kõik küpseks ja ainuüksi keskealisi metsi on umbes 721 000 hektarit. Seega kokku lüües on meil 40 aasta varu olemas, arvestades, et jätkame praeguse tempoga. „Peaks tulevastele põlvedele jätkuma küll,” arvab Palo. Ega 40 aasta pärastki Eestimaa metsast tühjaks ei saa, sest noored metsad on kasvama pandud ja mets uuendatakse ka edaspidi.

Populaarne

Tagasi üles