Naturaalsed pestitsiidid

Kapsataim toodab vähemalt 49 liiki pestitsiide. Foto: Liis Treimann

Viimasel ajal on meediakanalid edastanud palju eksitavat infot professionaalsete põllumeeste ja taimekaitsevahendite kohta.

Kuigi Eesti toit on pestitsiidide sisalduse poolest tunnistatud üheks Euroopa puhtamaks, lausa Soome järel teisel kohal olevaks, siis meie taimekasvatajate süüdistamist looduse reostamises ja mürgitamises on ikka ja jälle kõmu-uudiste tasemel ette võetud. Loodetavasti pole seda tehtud odava populaarsuse ja tähelepanu saavutamise eesmärgil, vaid peamine põhjus on teema mittevaldamine, asjatundmatus ja vähene arusaamine looduses toimuvatest protsessidest.

Kindlasti on enamikule üllatuseks, et 99,99 protsenti pestitsiididest, mida me iga päev koos toiduga sööme, on toodetud taimede endi poolt. See on väga tavaline ja täiesti loomulik, sest looduses liigid omavahel konkureerivad ja olelusvõitluses on keemiliste ühendite abiks võtmine väga laialt levinud. Koguseliselt võib öelda, et toiduga sööme iga päev ligikaudu 1,5 g naturaalseid pestitsiide, mis on 10 000 korda rohkem seal leiduda võivatest sünteetiliste pestitsiidide jääkidest!

Mis on pestitsiidid?

Pestitsiidideks nimetatakse keemilisi ühendeid, mis on teatud organismidele mürgised, nende arengut takistavad, pidurdavad või hävitavad. Need võivad olla naturaalsed ehk looduslikult taimede poolt sünteesitud, nimetatakse ka alkaloidideks, või siis inimese valmistatud ehk sünteetilised. Eesmärk ja toime on mõlemal sama – kahjustada konkureerivat organismi ja saada seeläbi ise soodsam kasvu- ja arengukeskkond. Erinevus on vaid selles, et inimese tehtute kohta on olemas lubatud toodete register, täpsed keskkonnamõju analüüsitulemused, kasutussoovitused ja regulatsioonid: jääkide piirmäär, kasutamiseks lubatud kogus, töötlemise aeg jne. Taimede toodetud naturaalsete pestitsiidide kohta on meil aga andmeid vähe ja regulatsioonid puuduvad. Kokku on neid loodusest määratud 10 000 ringis. Me küll teame, et mõned taimed on meile mürgisemad kui teised, kuid kuidas need looduses omavahel eri liikide suhtluses toimivad, seda teatakse veel vähe.

Õnneks ei pea me naturaalsete pestitsiidide pärast väga muretsema, kuna evolutsiooniprotsessi käigus on aastatuhandete jooksul välja kujunenud teatud tasakaal, oleme ju arenenud koos nendega. Teatavasti on toksikoloogia esimene reegel – iga aine mürgisus sõltub selle kogusest ja kontsentratsioonist. Väikeses hulgas võib aine olla meile väga vajalik, raviv või stimuleeriv. Suuremas koguses võib sama aine aga olla mürk. Mõistagi on toime igale liigile erinev, rohusööjad kannatavad kindlasti rohkem taoliseid ühendeid kui inimene.

Taimede olelusvõitlus

Kui aga muuta menüü väga ühekülgselt vaid taimetoidul põhinevaks ja liialdada mõne meile mittesobiva liigiga, võib teoreetiliselt endale ka kahju tekitada. Sest olelusvõitluses ellujäämise nimel või eeliste saavutamiseks toodavad kõik taimed kümneid eri liiki pestitsiide. Eelkõige taimehaiguste tekitajate vastu, aga ka kahjurputukatega võitlemiseks. Näiteks kapsataim toodab vähemalt 49 liiki pestitsiide. Vormilt võivad need olla vedelikud taimemahlas, tahke aine taime pinnal või gaasilised, kui taim annab juba lõhnaga vaenlasele signaali oma mürgisuse ehk kaitsevalmiduse kohta.

Inimene püüab seda muidugi ära kasutada. Näiteks sordiaretuse üks eesmärk ongi sortide aretamine, mille looduslik resistentsus taimehaiguste suhtes on suurem ehk sort toodab naturaalset pestitsiidi, mis ei lase seenhaigusel tekkida. Samuti on olemas kahjurikindlus. Näiteks on leitud kartulisorte, mida kartulimardikas ei söö. Kahjuks on need ka inimesele mürgiseks osutunud. Uute biotehnoloogiliste võtetega on aga ka edu saavutatud. Mõned maisisordid on suudetud panna sünteesima looduslikke pestitsiide, mis on nende kahjuritele mürgised. Sealjuures aine seemnetesse ei levi ja inimtoidule ohtu pole.

Kui öeldakse, et laboris on leitud meie põllu- või aiasaadustest mingite ainete jääke, siis alati peab olema ära märgitud, kui palju ja kas see ületab lubatud piiri. See on vajalik, kuna tänapäevane mõõte- ja analüüsitehnika on arendatud nii täpseks, et piltlikult öeldes on võimalik iga üksiku molekuli aurud kinni püüda. Täpsemat infot edastamata on tegemist pooltõdedega ehk paanika tekitamisega. Näiteks kui maisipõllul on umbrohutõrjeks kasutatud herbitsiidi Roundup, siis mõningane kogus selle toimeaine glüfosaadi jääke on määratud ka teradest. Selleks, et inimene sealt toksilise doosi saaks, peaks ta korraga ära sööma 86 tonni maisi! See jäetakse kahjuks ütlemata.

Taimekaitsevahendid ja taimemürgid

Taimekaitsevahendeid ehk pestitsiide saab jaotada kolmeks: kahjurputukate tõrjevahendid ehk insektitsiidid, taimehaiguste tõrjevahendid ehk fungitsiidid ja umbrohtude tõrjevahendid ehk herbitsiidid. Kui keegi tahab neid mürkideks nimetada, siis insektitsiidid on olemuselt taimekahjuritele mürgid, fungitsiidid taimehaiguste tekitajatele mürgid jne. Analoogselt on ka mõni medikament mõnele haigustekitajale mürk. Austusest arstide suhtes me ravimeid taoliselt ei nimeta, aga põllumeeste taimekaitsetöid püüavad teatud huvigrupid selge järjekindlusega taoliselt sildistada. Termin taimekaitsemürgid on jäänud meile nõukogude ajast venekeelsest sõnast jadohimikatõ ja kunagi omandatud mõisted on visad kaduma.

Ekslikult püütakse ka kõiki pestitsiide taimemürkideks nimetada. Tegelikult on taimemürgid taimede endi poolt toodetavad naturaalsed pestitsiidid ehk keemilised kaitsevahendid selle vastu, et neid ära ei söödaks või haigused neid ei kahjustaks.

Taanis eelmise aasta lõpus avaldatud teadusuuringutest selgus, et tänapäevase agrotehnika juures on võimalik leida põllukultuuridest ja meie igapäevasest toidust paljude taimekaitsevahendite jääke. Nende kogust ja ohtlikkust võrreldi mükotoksiinide ning meie poolt tarbitava kohvi ja alkoholi ohtlikkusega 47 erinevast toiduainest. Tulemuseks saadi võrdlus, et pestitsiidijääkide oht meie toidus on sama, kui juua üks klaas veini iga seitsme aasta järel.

Mõistagi ei tohi pestitsiididesse hooletult suhtuda. Eriti sünteetilistesse, mis on väiksema transpordi- ja laokulu eesmärgil väga kontsentreeritud. Absoluutselt ohutuid pestitsiide pole olemas ja alati tuleb rangelt kinni pidada kasutusjuhendist ja kasutada vaid lubatud kultuuridel. FAO andmetel läheb meil praegu ülemaailmselt taimekahjustajate tõttu kaduma kuni 40 protsenti taimekasvatussaagist. Teist samapalju suudetakse taimekaitsetöödega kaitsta. Kõiki reegleid järgides on tänapäevaste taimekaitsevahenditega võimalik saada tulukas taimekasvatustoodang, avaldades loodusele võimalikult vähe survet. Enam teadust, vähem ideoloogiat!