Vastutustundlik talunik ei lase võõraid farmi

Aafrika seakatkuga oleme pidanud võitlema juba alates 2014. aastast. Foto: Mailiis Ollino

Seakatk ja linnugripp on haigused, mis hirmutavad Eesti talunikke juba pikemat aega ja sunnivad rangeid abinõusid kasutama, aga loomi ohustavad veel mitmed tõved, millest avalikkus vähem teab.

Üks asi on Eestis igaveseks muutunud – see aeg, kui iga huviline võis üle laudaukse kiigata või tulla lehma-siga silitama, on möödas, sest nii võib ohtu seada kogu loomakarja ja inimesegi tervise ning tekitada suurt majanduslikku kahju.

Inimesed ise on saanud paljudest vana aja haigustest lahti osalt seepärast, et elu on parem, süüa rohkem, ollakse teadlikud hügieenist ja ravimid on käepärast. Samas põevad inimesed nüüd haigusi, mida sada või kakssada aastat ei põdenud eriti keegi.

Teeme lühiülevaate koduloomadega seotud probleemidest ja haigustest, sest katk ja muud ohtlikud tõved levivad endiselt, ehkki loomasööt ja elutingimused on paranenud ja ravimid kättesaadavamad. Kui kõik on kuulnud seakatkust ja linnugripist, siis teisi haigusi, millega tänapäeva talunik või ühistu veiseid, lambaid, sigu või kodulinde kasvatades arvestama peab, on küll ja küll.

Loomahaigus ohustab ka inimest

Veterinaar- ja Toiduameti loomatervise, loomakaitse ja söötade osakonna juhataja Harles Kaup ütleb, et Eesti talunikule või ühistule valmistavad kõige rohkem peavalu loomataudid, kui need karja tabavad.

„Suurimat kahju tekitavad eriti ohtlikud loomataudid. Loomataud loetakse eriti ohtlikuks, kui selle tekitajal on omadus kiiresti levida loomapopulatsioonis, põhjustada ulatuslikku haigestumist ja suurt suremust ning millega võib kaasneda suur majanduslik kahju, samuti kui loomataud kujutab tõsist ohtu inimese elule ja tervisele.”

Eriti ohtlikud loomataudid, mis maailmas endiselt levivad, on Harles Kaupi sõnul

Aafrika hobusekatk, suure patogeensusega linnugripp, lammaste katarraalne palavik, Newcastle’i haigus ehk Aasia linnukatk, nodulaarne dermatiit, sigade klassikaline katk, suu- ja sõrataud, väikemäletsejaliste katk.

„Siia rühma kuulub ka enamikule tuttav Aafrika seakatk, millega oleme pidanud võitlema juba alates 2014. aastast. Arvestades tänapäeva liikumisvabadust ja -võimalusi, ei ole ükski eelnimetatud loomataud meist kaugel,” rõhutab Kaup.

Et nood haigused Eesti talunike ja ühistute karjadeni ei jõuaks, saab Kaupi sõnul kõige rohkem ära teha loomapidaja. „Loomapidaja peab mõistma bioohutuse üldist tähtsust ja tõhusa bioohutuse eelist just loomapidajale endale. Teadlik loomapidaja ei lase võõraid (inimesi, loomi, transporti jne) oma farmi.”

Reegleid täida enda huvides

Kui farmi on vaja siseneda, peab loomapidaja Kaupi sõnul kindlasti uurima, kas tulija pole hiljuti viibinud mõnes teises loomafarmis. Samuti kasutatakse tänapäeval loomapidamishoonesse sisenemisel kaitserõivastust ja läbitakse desobarjäär.

Kaup kinnitab, et ka välisriigist äsja saabunul ei ole kindlasti farmi asja, seda saab lubada ainult siis, kui saabumisest on möödunud piisav aeg.

Reegleid on veelgi. „Loomade ostmisel uurib teadlik loomapidaja enne päritolufarmi loomatervishoiu staatust ja peab ostetud loomi alguses teistest eraldi. Eriti tähtis on loomakasvatushoonetes tagada heakord ja korrapäraselt teha näriliste ja putukate tõrjet,” loetleb Kaup.

Suuremad karjad

Mis on loomade tervises muutunud? Eesti Maaülikooli produktiivloomakliiniku peaarst Hertta Pirkkalainen ütleb, et tänapäeval on karjad suuremad ja individuaalne tähelepanu lehmadele on vähenenud.

Tema sõnul pööratakse praegu kõigi produktiivloomade juures erilist tähelepanu nakkushaiguste tõrjele. „Kõige eredam näide on Eestis möllav Aafrika seakatk ja selle tõttu karmistunud bioohutusnõuded. Mitu veisefarmi tõrjub vabatahtlikult nakkushaigusi: rinotrahheiidi viirus, viirusdiarröa viirus,” märgib Pirkkalainen. Piima ja liha hügieeninõuded on Eestis ranged ja on kindel, et tarbijani jõudev toodang on hügieeni mõistes väga kvaliteetne.

Eesti lehmad maailmatasemel

Kuna veiste söötmis- ja pidamistingimused on Eesti farmides eeskujulikud ja kasutatakse parimat geneetilist materjali, on lehmade piimatoodang viimase kümne aasta jooksul tõusnud peaaegu 3000 kg lehma kohta aastas. „Saame öelda, et meie lehmad on maailmatasemel,” tunnustab Hertta Pirkkalainen. Piima kvaliteet on Eestis järjest paranenud juba 7–8 aastat. Sellele on kaasa aidanud kvaliteetne sööt ja farmerite suuremad teadmised.

Kuid nagu tippsportlased on kõige paremas vormis olles haigustele vastuvõtlikud, siis sama käib ka loomade kohta.

„Loomade tootlikkus on tõusnud ja see muudab nad haavatavamaks. Tänapäeva veterinaaria keskendub suuresti haiguste ennetamisele, mis lähtub headest söötmis- ja pidamistingimustest,” selgitab Pirkkalainen.

Kolm põhimuret

Muidu on Eesti piimaveiste hädad üsna samad, mis mujal maailmas. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli andmetel (2016) saab öelda, et kolm levinuimat täiskasvanud piimalehmade probleemi on 1) udaratervis, 2) sigimisprobleemid ja 3) jäsemehaigused.

Need on peaarsti sõnul seotud lehmade rohke piimatoodanguga ning söötmis- ja pidamistingimustega. „Suure toodanguga kaasneb tugevam stress ja eelnimetatud  probleemid mõjutavad lehma püsivust karjas – lehm peab vähem aastaid vastu. Tänapäeva farmer peab arvestama lehma heaolu ja tervisega, aga ka majandusliku tasuvusega. Tasakaalu leida pole kerge,” nendib Pirkkalainen.

Tekib lasteaiaefekt

Eesti veisekarjad on nüüdseks vabad inimesele ohtlikest haigustest, nagu brutselloos ja tuberkuloos. Samas oleme viimase 30 aasta jooksul ostetud loomadega sisse toonud teisi nakkushaigusi, nagu kopsunakkuse mükoplasmoosi ning sõrahaiguse digitaaldermatiidi.

Endiselt peab loomaarst olema farmerile toeks nakkushaiguste ohjeldamisel.

Mõni ainevahetushaigus, näiteks poegimishalvatus, on järjest harvem tänu tasakaalustatud söötmisele. Teisalt on suurest piimatoodangust tingitud energiavajaduse tõttu ketoos farmides sagedane mure. Vasikad kannatavad hingamisteede põletiku ja kõhulahtisuse all, need on valdavalt nakkuslikud ning neid saab ennetada hea sööda ja korralike elutingimustega. Samas ollakse vasikate ravimisel sunnitud kasutama hulgaliselt antibiootikume. Suures farmis, kus vasikaid on palju tihedalt koos, tekib justkui lasteaiaefekt – haiguste ringlemine on soodsam. Seda mõjutab ka kliima, kevadel ja sügisel on haigeid loomi rohkem.

Ohtlikud loomahaigused

Veiste katk on väga nakkuslik, ägedalt kulgev veiste viirushaigus, mida iseloomustab veremürgitus, limaskestade põletik ja suur suremus. Haigusele on vastuvõtlikud kodusõralised, eelkõige veised ja pühvlid. Väikemäletsejalised haigestuvad harva. Viirus levib saastunud sööda, allapanu, transpordivahendite ja inimese kaudu.

Nodulaarne dermatiit on väga nakkuslik ägedalt kulgev viirushaigus. Sellega kaasnevad palavik, sõlmelised muutused nahas ja limaskestadel, harva siseorganites, nahaaluse sidekoe turse ning lümfisõlmede põletik. Haigusele on koduloomadest vastuvõtlikud veised.

Lammaste katarraalne palavik – mittenakkav mäletsejalistel, peamiselt lammastel esinev haigus. Palavik, keele ja suuõõne limaskesta liigveresus ja kärbuslik haavandumine, sõrapõletik ja skeletilihaste degeneratsioon.

Aafrika hobusekatk – äge kabjaliste mittenakkav haigus, mida levitavad verd imevad putukad. Kõrge palavik, veritsus, tursed ja suur suremus.

Linnugripp – väga nakkuslik ja ägedalt kulgev lindude viirushaigus, mida iseloomustab veremürgistus, peapiirkonna turse, hingamis- ja seedetrakti elundite põletik ja suur suremus, kuni 100 protsenti.

Suu- ja sõrataud – ägedalt kulgev, väga nakkav kodu- ja uluksõraliste viirushaigus, mida iseloomustab haavanduvate villide teke suuõõne ja keele limaskestas, ninal, sõravahes ja udaral, vahel ka, eriti noorloomadel, raske südamelihase ja skeletilihaste degeneratsioon.

 Allikas: Veterinaar- ja Toiduamet