Vana tõde – kraavitamine paneb metsa kasvama

Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann märgib, et 50–60 aasta jooksul on metsakraavid muutunud vaid aimatavaks ning nende efektiivsus üleliigse vee äraviijana on sisuliselt olematu. Foto: Erakogu

Üldlevinud arvamuse järgi kasvab mets ise. Küllap see nii ongi, kuid maaparandus annab kasvamisele veelgi hoogu juurde. Juba vanad eesti talumehed olid sellepärast kanged kraavikaevajad, meenutame kasvõi Tammsaare «Tõde ja õigust». 

Üldjoontes jaguneb maaparandus kaheks – kraavideks ja teedeks. Kraavide ülesanne on mets kasvama panna ja muuta pinnas kandvamaks, teid on vaja selleks, et saak koristada ehk mets välja vedada. Maaparanduse tippajaks peetakse üldiselt 1960.–1970. aastaid ja nii see riigimetsades ka oli. Erametsade ehk vahepealsete kolhoosimetsade ajalugu on aga hoopis teistsugune.

Kui eestlased hakkasid aastail 1850–1860 talusid päriseks ostma, siis esimesel põlvkonnal ei jäänud raha üle, et kraave kaevata. Metsad aga vajasid kuivendamist, sest enamasti üritasid mõisnikud talusid müües nendega ikka viletsavõitu metsatuka või soolapi kaasa sokutada. Raha hakkas taludel üle jääma 1890ndate paiku ning siis algas ka aktiivne maaparandussüsteemide rajamine, mis kestis kuni teise maailmasõjani välja. Edasi saabus aastakümnetepikkune vaikus.

Metsatervenduse OÜ metsaülem Anti Rallmann märgib, et 50–60 aasta jooksul on metsakraavid muutunud vaid aimatavaks ning nende efektiivsus üleliigse vee äraviijana on sisuliselt olematu. Uuesti on maaparandus metsades päevakorda tõusnud viimasel kümnendil, sest tegemist on kalli tööga ja alles nüüd on omanikel selleks raha. Kolmandik erametsadest on tema hinnangul nn Sauna-Madiste kuivendatud ehk need on ennesõjaaegsed käsitsi kaevatud kraavid, mis mõistagi pole ka maaparandussüsteemide registris.

Vesi peab metsas liikuma

Kraavid on väga tähtsad. Mets ei saa liigniiskes keskkonnas kasvada, sest seisev vesi ja sellest tulenevad mullastikuolud ei lase taimel toitaineid omastada. «Niipea kui vesi pääseb liikuma, hakkab mets kohe kosuma, tekib juurde võramassi ja seega suurem aurumine. Puud hakkavad rohkem vett tarbima ja sellega endale ise keskkonda looma. Kraavitamine suurendab otseselt metsa juurdekasvu. Palju muidugi sõltub kasvukoha tüübist, aga isegi kui aastas lisandub üks-kaks tihumeetrit hektari kohta, on see pikas perspektiivis arvestatav kogus. Seda tuleb võtta nagu intressi, mis aja jooksul annab kokku kopsaka summa,» selgitab Rallmann. «Selline olukord kestab niikaua, kuni mets on kasvueas. Kui mets saab raieküpseks, ei kasva see enam juurde, vaid hakkab lagunema. Siis tekib uuesti liigniiskuse probleem, sest säärane mets ei ole võimeline enam ise vett ära tarbima. Kui nüüd teha lageraie ja jätta kraavid korda tegemata, algab taas soostumine. Sellisesse kohta ei saa ka uut metsa istutada ehk pärast lageraiet on viimane aeg teha korda kraavid.»

Rallmanni sõnul on maaparandussüsteemide taastamine ja loomine metsades kindlasti vajalik, kui vaadata metsa kui investeerimis- ja tootmisobjekti. «Vastasel juhul ei ole metsa majandamine mitte kestlik, vaid röövellik. Vaid rabadest kuivendatud metsades on ehk õigustatud, kui lasta sinna soo tagasi tekkida,» arvab ta. «Kui jätta kõrvale rabad ja siirdesood, siis mujal on metsakuivendamine majanduslikult kasulik tegevus.»

Suurem mure on teedega

Rallmanni sõnul saavad metsaomanikud maaparanduse vajalikkusest väga hästi aru ja kõige selgemini jõuab teadmine pärale siis, kui ollakse fakti ees, et metsa ei saa kätte – polegi teed või ei kannata selle seisukord kriitikat. Valdav enamik metsateid on kruusateed ja nende elueaks peetakse 25–30 aastat. Sisuliselt iga kord, kui sellel teel, tolmupilv järel, sõita, lendab osa teest minema. «Tee hooldamine on väga oluline: teetamm peab olema kuiv ehk tee ääres peavad olema töötavad kraavid. Teed aitab säilitada ka see, kui võsa tee äärest ära raiuda, see ongi kõige esmane teehoole,» räägib Rallmann. «Talved jäävad meil järjest lühemaks ja sellepärast on metsa väljavedu korraldada aina raskem. Riigimetsades ei ole teedega nii suurt muret, seal taastatakse vanu teid ja rajatakse uusi, kuid erametsades on probleem väga terav.»

Silm tuleks peal hoida ka kraavidel. Metsakraavide kaitsjad on puud ise oma võradega ehk kui taevas nii-öelda kinni kasvab ja päike ei pääse kraavi paistma, siis seda paremini kraav säilib. Vesi peaks seal kindlasti voolama, mitte seisma. Muidu hakkavad tekkima turbasamblad ja setted. Sellepärast on kraavid tarvis rajada õige langusega.

Truupe ei tohiks liiga väikeseid ehitada, sest suvise veeseisu järgi hinnates võib kevadine suurvesi truubi ära viia. Vooluhulga vahe kevadel ja suvel võib olla koguni mitmekümnekordne. Raietööl tuleks jälgida sedagi, et kraavidesse ei jäetaks vedelema oksi ega metsamaterjali, mis enda taha setteid korjama hakkavad.

Väga palju pahandust teevad maaparandussüsteemides koprad, kes paisutavad kraave üles ja armastavad kraavikallastesse urgusid kaevata. «Puud jäävad vee alla ja tihtipeale kuivab mets kogu koprapaisu mõju ulatuses ära. Mõju on seda suurem, mida lauskjamal maal koprapere elab,» jutustab Rallmann. Kobras on väikeuluk, kelle suhtes pole küttimisnorme ega piiranguid ning keda võib jahiajal küttida niipalju kui soovid. Sellest hoolimata pole kobras jahimeestele atraktiivne jahiloom, sest kui saab küttida suurulukeid, siis naljalt ei taheta taga ajada kopraid, kellele pole sugugi lihtne jahti pidada. «Kui metsaomanik näeb märke kobrastest ja koht on selline, kus kobras võib metsale palju kurja teha, siis tuleb tegutseda. Ei maksa oodata, et ta ise ära läheb, ta ei lähe. Meil Eestis on piisavalt palju looduslikke veekogusid, kus kobras võiks elada ning maaparandussüsteemidest tuleb teda eemal hoida.»

Töödeks saab küsida toetust

Kraavide ja teede rajamine ei ole odav lõbu ning selleks saab küsida toetust. Euroopa Liit toetab maaparandussüsteemi kuuluvate rajatiste rekonstrueerimist, ehitamist ja uuendamist Eesti Maaelu Arengukava 2014–2020 meetme «Põllu- ja metsamajanduse taristu arendamine ja hoid» kaudu ning taotlusi toetuse saamiseks võetakse vastu oktoobris. Erametsakeskuse kaudu on võimalik küsida siseriiklikku maaparandustoetust, mis on mõeldud ainult metsakraavidele. Rahaliselt on maaelu meede märksa suurem, kuid bürokraatlikum ja eeldab mahukamaid projekte. Erametsaomandis olevad maaparandusehitised on enamasti väikesed ja seepärast on nende korrastamiseks hõlpsam küsida toetust Erametsakeskusest.

Enne tööde alustamist tuleks aga kindlasti dokumendid korda ajada. Kui metsas on vanad kraavid, mis ei ole kantud maaparandussüsteemide registrisse, siis tuleb tellida nende inventariseerimine ja need kõigepealt registrisse kanda. Alles siis saab päriselt tööde kallale asuda ja ka toetust küsida.

Kaks kolmandikku süsteemidest vajab uuendamist

Põllumajandusministeeriumi maaelu osakonna juhataja Marko Gorbani sõnul on umbes kaks kolmandikku olemasolevatest kuivendussüsteemidest enam kui 30 aastat vanad, tänaseks amortiseerunud ning vajavad uuendamist ja rekonstrueerimist ning keskkonnakaitseliste eesmärkidega vastavusse viimist.

Kuna Eesti asub kliimavöötmes, kus sademed ületavad aurumise, siis on korras maaparandussüsteemid meie kliimavöötmes põllu- ja metsamajandusliku tegevuse eeldus, lisab Gorban. Praeguse seisuga on kuivendussüsteeme põllumajandusmaal 639 907 hektarit (ha) ja metsamaal 717 229 ha. Seega sõltub ligikaudu kahe kolmandiku põllumajandusmaa ja kolmandiku metsamaa kasutamine maaparandussüsteemide toimimisest. Maaparandussüsteemid on valdavalt 60–400 ha suurused ja kuna need paiknevad üldjuhul mitme maaomaniku maal, siis maaparanduses on tähtis ühistegevus.

Maaparandussüsteemide veejuhtmete kogupikkus on 92 151 kilomeetrit (km), sellest kuivenduskraave on 67 455 km, eesvoolusid 24 697 km, maaparandussüsteeme teenindavaid teid on 4762 km ja kaitsetamme 81 km. Riigi korrashoitavate ühiseesvoolude loetelus on 775 veejuhtme lõiku kogupikkusega 5438 km. Enamik põllumajandusmaal asuvaid maaparandussüsteeme on kantud maaparandussüsteemide registrisse, vähesel määral võib vajada täpsustamist maaparandussüsteemide arv, mis asuvad veel reformimata maal. Metsamaal võib registrisse kandmata süsteeme olla hinnanguliselt 30 000 – 50 000 hektarit, mida järjest registris arvele võetakse.

«Maaparandustööd on pika tasuvusajaga ja kapitalimahukad ning kiiret tulu maaomanikule ei too. Sellepärast on maaparandus kulukas ja keerukas lisatöö ning käib enamikule maaomanikest ilma toetuseta üle jõu,» nendib Gorban. Investeeringuid maaparandusse on toetatud eri programmide raames. Kui 2004.–2006. aastal toetati maaparanduse investeeringuid 8,3 miljoni euroga, siis aastail 2007–2013 oli maaparanduse investeeringuteks ette nähtud 47 miljonit ning aastaiks 2014–2020 49 miljonit eurot.

Investeeringuvajadus on palju suurem, sest aastatel 2004–2013 makstud toetuste abiga sai põllumajandusmaal rahuldada maaparandussüsteemide rekonstrueerimisvajadusest umbes 15 ja uuendamise vajadusest 25 protsenti. Gorbani sõnul on huvi meetme vastu alati elav olnud ja näiteks praeguse perioodi esimese taotlusvooru 6 miljonile eurole esitati 49 taotlust summas 8,4 miljonit eurot. Nendest heaks kiideti 31 taotlust toetussummas 5,9 miljonit eurot, mille abil planeeritakse maaparandusse investeeringuid summas 7,5 miljonit eurot.