Kui tahad väljas valitseva pimeduse pärast vajuda poolest detsembrist talveunne ja ärgata alles siis, kui hommikuti tööle minnes on lõpuks ometi valge ning kui piparkoogiisu ei saagi koos pühadega otsa ja aju nõuab iga vaimupingutuse peale magusat, on ehk aeg teha üks turgutuskuur musta pässiku teega.
Olen proovinud – minul pärsib hommikul ja õhtul joodud tee tõesti magusaisu ja olemise teeb see ka kuidagi reipamaks.
Kasetüvel kasvav seen must pässik (Inonotus obliguus) on Venemaal, Soomes, Norras jt Põhjala rahvaste juures ammu tuntud võimas ravimtaim. Kui otsite selle seene kohta internetist vene (чaгa), inglise (chaga mushroom), soome (pakurikääpa), norra (kreftkjuke) vm keeles teavet, saate seda küllaga.
Musta pässikut kiidetakse selle eest, et see mõjub virgutavalt, tõstab toonust, parandab und, mälu, keskendumis- ja töövõimet; tugevdab immuunsüsteemi ja annab energiat; pärsib magusaisu ja vähendab pärast kasutamist mõneks tunniks glükoosisisaldust veres; leevendab ärevustunnet ja närvilisust, aitab menopausiga kaasnevate hädade, vererõhuhäirete, lihase- ja liigesevalu, bronhiidi, astma ja eriti mao-, soole-, maksa- ja nahahaiguste korral. Kui poolgi sellest tõsi on, oleks ühelt taimelt küll patt enamat tahta!
Mustast pässikust kirjutajad toovad ikka välja, et selles on palju kaaliumi, joodi ja ensüüme aktiveerivaid mangaaniühendeid. Eestikeelses kirjanduses on ravimtaime koostis kõige ülevaatlikumalt esitatud Ain Raali raamatus „Taimedes talletuv tervis”. Seal on nimetatud fenoolseid aldehüüde, polüfenoole, fenoolkarboonhappeid, kinoone, flavonoide, triterpeene, alkaloide. /…/ „Unikaalne keemiline koostis annab ka ainuomase (kuigi lõplikult tõestamata) toime. Mõnes mõttes toimelt sarnane purpur-siilkübaraga.”
Rahvameditsiinis on musta pässikut eriliselt hinnatud vähiravi toetava vahendina. Sellise ülemaailmse kuulsuse taga on küllap kuigivõrd ka Aleksandr Solženitsõni romaan „Vähktõvekorpus”, mis ilmus esmalt hoopis saksa keeles (1968, eesti k 2000) ja oli NSV Liidus kaua keelatud kirjandus. Vähktõbi sobis ju ka sümboliseerima nõukogude korda. Ka kirjanikku oli vaevanud pahaloomuline kasvaja. Imesid must pässik raamatus toime ei pane, enamikule haigeist on see ka kättesaamatu. Usbekistani pealinnas Taškendis ju kaskesid ei kasva, musta pässikut pole seal kusagilt võtta. Üks vana maa-arst vastab sundasumisel peategelase kirjale ja selgitab, et Moskva lähedal Aleksandrovi kreisis ei olnud tema patsientidest talupoegadel üldse vähktõbe, põhjuseks ilmselt see, et tavalise musta tee asemel keetsid ja jõid nad musta pässiku teed.
Pole üldse seene moodi
Meil on talvel, mil puud raagus, parim aeg kindlaks teha, kas kodumetsas või kusagil ümbruskonnas kasvab kiiduväärt puuseent. Rahvasuus ja vanemas kirjanduses nimetatakse musta pässikut ka kasekäsnaks. Rahvasuu loomulikult ei eksi, aga minu arvates pole must pässik sugugi ei käsna ega ka seene moodi.
Kui seda metsa otsima lähete, siis vaadake, ega pole kasetüvel või jämedamatel okstel märgata musti ja justkui söetükkidest koosnevaid ebakorrapärase kujuga kivikõvasid mügarikke. Need mustad mügarikud ehk täpsemalt küll puukoorelõhest väljapressivad steriilsed moodustised ongi musta pässiku tekitatud. (Seene õhuke viljakeha, mida hästi ei märkagi, on hoopis puu koore all peidus.) Pealt musta ja krobelise ning seest roostepruuni kõva kogumiku läbimõõt võib ulatuda mõnest mõnekümne sentimeetrini. Puutüvelt saab selle kätte kirvega.
Tundub, et ravimtaimede kasutuseski on trendid ja need vahetuvad lainetena. Mulle on nüüd taas moekas must pässik väga tuttav seepärast, et minu koolipõlves pidid kõik lapsed koguma ravimtaimi. Kogusin pärnaõisi. Vanem vend aga sattus kuidagi koguma just musta pässikut, mida meie kandis kutsuti siis torikaks. (Hüüdnimi tuleneb ilmselt sellest, et must pässik kuulub torikuliste sugukonda.) Raamatus „Eesti NSV ravimtaimed” (teine trükk 1972) on see seen musta pässiku nime all sees (sünonüümideks kasekäsn, must kõbjas, must torik). Meie ema oli metsatehnik ja vennal edenes korjamine väikse vanemliku abiga ludinal: teised õpilased viisid apteeki paarsada grammi kuivi pärna- või kummeliõisi, venna torikuvaru täitis vähemalt ühe kartulikoti. Tubli pioneer ja parim ravimtaimekoguja sõitis selle eest Krimmi pioneerilaagrisse Artek – keegi teine polnud toriku kogumise peale tulnud ega nii suurt kogust kokku saanud. Üks suure pässiku tekitatud must mügarik võib kaaluda mitu kilo ... Liiga väikeseid kogumikke ei maksa puult ära võtta, las need kasvavad suuremaks.
Kaskedel kasvab teisi seeni veel, näiteks nelja liiki taelikuid. Tuletaela paljud teavad, aga üldiselt on puuseened meile veel üpris tundmatud. Musta pässikut on eksitav nimetada kasekäsnaks seepärast, et see nimi on antud hoopis teistsuguse välimusega seeneliigile (ladina keeles on see Piptaporus betulinus). Metsast turgutavat ravimtaime otsides tuleb liikidel vahet teha. Õigel kasekäsnal, mis pole ravimtaim, on neerja kujuga alt valge, pealt hallikaspruun pehme kübar, mis kinnitub kasetüvele. Musta pässiku ja kasekäsna fotod ja kirjeldused leiate huvi korral näiteks Sulev Järve raamatust „Puuseened pargi- ja ilupuudel”.
Kolme tähtsamat kaskedel kasvavat seent – musta taelikut, tuletaela ja musta pässikut – tutvustas Erast Parmasto artiklis „Talvel kaasikusse seenele” (vt www.loodusajakiri.ee), sealt saate ka teada, kuidas must pässik paljuneb ja levib.
Musta pässikut tuleks koguda elavalt või just langetatud puult, sest pärast puu surma hakkab ka pässik lagunema ja kaotab ravitoime. Kodus lööge mügarikud väiksemateks tükkideks ja kuivatage kas umbes 50 kraadi juures või hea tuuletõmbega varjualuses. Kuivatatult säilib droog mitu aastat.
Enne tarvitamist võib mügariku panna mõneks tunniks sooja vette, siis on seda hõlpsam peenestada. Mina tambin mügarikutüki uhmris peeneks ja lisan seda siis umbes lusikatäie teele. Enne joomist lasen teel natuke tõmmata. Eriti tuntavat lõhna või maitset pässikul nii pole. Puhas ja kange pässikukeedus on mõru. Et droog saaks mõjuda, laske sel tõmmata kuumas vees. Pässikupuru võib lisada ka kohvile, mõnele meeldivale teele ja kasvõi hommikupudrule.
Tõsisema tervismure korral tehke tõmmist. Selleks võtke pool klaasitäit pässikupuru, lisage kolm klaasitäit 50kraadist vett, laske kuni kaks ööpäeva seista ja jooge siis poole klaasi kaupa enne sööki.
Apteegist ja interneti kaudu saab osta kuivatatud musta pässikut, eliksiiri, ekstrakti jms. Musta pässikut ei kasutata antibiootikumikuuri ajal. Muid olulisi vastunäidustusi pole. Kui tavaliselt ei soovitata ühegi ravimtee kuuri liiga pikaks venitada, siis pässiku puhul on öeldud vastupidi: et mõjuks, kasutage seda suurtes kogustes ja kaua.
Moekas tõmmis koogi sees
Soomes läks must pässik väga moodi mõne aasta eest ja see laine ulatub meilegi. Seda kinnitab näiteks Marja Lönnqvisti eesti keelde tõlgitud raamat „Taevalikud toorkoogid”. Tal oli – ehk on praegugi – Helsingis Katariinankatu 1 toortoidukohvik Hymy, kus toorkookide kõrvale pakuti joogiks vanilje ja kardemoniga maitsestatud kuuma pässikutõmmist. Ka oma ilma suhkru, munade, või ja nisujahuta toorkoogiretseptides kasutab Marja Lönnqvist vajaliku vedelikuna peamiselt pässikutõmmist.
Marja Lönnqvist kirjutab nii: „Kasekäsn (st must pässik) on mu absoluutne lemmik ja ma hindan seda väga kõrgelt. See on ürtide kuningas. Joon seda kannutäie peaaegu iga päev. /.../ Tõmmist on kerge valmistada. Täida kastrul veega ja lisa 1–4 väikest kasekäsnatükki või 1–4 lusikatäit käsnapulbrit. Hauta keedust pliidil 15 minutit, lase sel seista terve öö. Kuni käsnast eraldub veel värvi. Värskest käsnast saab keeta kange kohvi sarnast pigimusta tõmmist ja seda ongi varem joodud kohvi asemel. Tõmmise maitse võib olla pisut vahelduv, teravate aistingutega inimene võib selles hoomata vaniljearoomi. Kasekäsnatõmmist võib toortoiduretseptides kasutada vee asemel ning kohvi, supi ja smuuti vedelikuna. See sobib hästi marjadega, sest C-vitamiin tugevdab kasekäsna häid omadusi. Tõmmisesse võiks maitseks lisada vaniljet, kaneelipulga, kardemoni, tüki ingverit, tähtaniisi, lagritsajuurt, kuldjuurt, kummelit või kuivatatud marju /.../ Üks minu lemmiklisand on ergutava mõjuga põdrakanep.”