Faasan ei suuda Eesti looduses kanda kinnitada

FOTO: Elmo Riig

Enamikul kanaliste seltsi 250 liigist on väga selge sooline välimuse erinevus. Selles suhtes on kõige tuntumad faasanid, keda on eristatud kuni 45 liiki. Faasaniliikide mitmekesisuse poolest hiilgab Aasia subtroopiline vöönd ja parasvööndi lõunaosa. Euroopas elutseb jahifaasan, kelle algkodu on Kaukaasiast ja Volga alamjooksu piirkonnast üle Kesk-Aasia jõeäärsete ja mägimetsade Hiina, Mandžuuria ja Koreani.

Jahifaasan on kaalult tedresuurune, ent pika sabaga. Isastel küünib see kahe kolmandikuni üldpikkusest. Isaslinnud kaaluvad kuni poolteist kilogrammi, emased ühe kilo ringis. Faasanikukk on väga värvirikas: pea, „kuklasarved” ja kael läikiv-tumerohelised, kere mustaviiruliselt punapruun, kaelal valge poolrõngas, tagaselg ja tiivad sinihallid, saba vaskse läikega kollakaspruun, külgpea laialt punane. Kana on kollakaspruuni rüüga.

Seda faasaniliiki kui hinnatud jahilindu on introdutseeritud paljudesse riikidesse, alates juba keskajast, Kreekasse aga koguni kahe tuhande aasta eest. Nüüd on faasan „juurdunud” enamiku Euroopa maade püsifaunasse. Ta on naturaliseerunud Lõuna-Rootsis ning Lõuna- ja Kesk-Soomes. Teda on sisse talutatud ka USA keskvööndisse ja Tšiili lääneserva.

Eestis on jahifaasanit katsutud kinnistada mitmel ajal: paarikümnel aastal enne esimest maailmasõda, kahe sõja vahelisel ajal, 1960. aasta ümbruses ja alates 1985. aastast. Väikesi asurkondi on olnud Taageperas, Vigalas, Väänas, Aakres, Hiiu- ja Saaremaal, aga ikka tosina aastaga hääbunud. Nüüd kasvatatakse faasaneid mitmes farmis (mõnes mitusadagi lindu), lastes neid sügisel tasulise jahipidamise tarbeks jaopärast loodusesse. Igatahes on faasan Eesti jahilindude nimistus ja hooaeg on sätitud oktoobrist veebruarini.

Faasanid tegutsevad päeval maapinnal, ööbivad aga puude otsas. Nad on põhiliselt taimtoitlased, ei põlga ära ka ussikesi ja putukaid. Sobiv elupaik on niiske põõsarohke lagendikega (ka põldudega) vahelduv maastik. Sügisel tekkinud salgad hajuvad aprillis, mil kuked hakkavad mitmekaupa koos üksteisest mõõtu võtma, tapeldes oma kriiskavate hüüete saatel lausa kodukukkede moodi. Mais moodustuvad paarid, kukk kaitseb kindlat territooriumi, emane teeb varjulisse kohta madala süvendi, muneb sinna 7 kuni 14 oliivpruunikat muna ja haub neid 23 päeva. Tibud hülgavad pesa kohe pärast oma kollase-pruuni udusulestiku kuivamist ja jäävad ema hoolde, toitudes esimesed neli nädalat põhiliselt putukatest. Augustis ühinevad pesakonnad salkadeks.

Kui Soomes on faasani arvukus 30 aastaga kahekordistunud, siis Eestis ei saa nad „jalgu alla”. Ilmselt on põhjus siinse vaenlaskonna – kährikute, rebaste, nugiste ja metssigade rohkemas hulgas.

Tagasi üles