Kuidas ennustada ilma kohalike tunnuste järgi

FOTO: Urmas Luik

Eesti ilm on muutlik ja ebareeglipärane – nii oleme isegi viimase nädala vältel kogenud tohutuid ilmavõnkeid. Seetõttu on suureks abiks oskus ennustada ise ilma kohalike tunnuste järgi. Kui seda ametlike prognoosidega kombineerida, peaks saama üsna usaldusväärse ilmaennustuse.

Tutvustan lühidalt mõningaid põhimõtteid ja tähelepanekuid, alustades üldisemast.

Vanarahval ja meremeestel on ilma kohta hulk vanasõnu ja tähelepanekuid, mis jaotatakse põhiliselt kaheks: meteoroloogilised ja mittemeteoroloogilised. Esimesse rühma kuuluvad tähelepanekud, millele on ka teaduslikku seletust võimalik leida. Need on atmosfääriga tihedalt seotud. Teise rühma kuuluvad mitmesugused nn looduse põhjal (loomad-taimed, looduse aastaajalised nähtused, mingid eripärased tunnused) kujunenud ütlemised, mis on enamasti kaudsemad ega pruugi endas tõetera kätkeda. Kohalikud tunnused jaotatakse veel üldisteks (kehtivad igal pool) ja lokaalseteks (kehtivad enamasti mingis konkreetses paigas või piirkonnas).

Kuid lisaks sellele on viimasel ajal hakatud üha rohkem rääkima sellest, et paljud ilmavanasõnad (tähelepanekud) enam ei kehti. Seda seostatakse kliimamuutusega – sel juhul võime kehtivuse (või üldistusjõu) alusel jaotada ilmavanasõnu veel ka nn ajatuteks (inimeluga võrreldes) ja ajaliselt piiratuteks ehk kehtivad vaid teatud perioodil (näiteks 1930ndatel, 2010ndatel või hoopiski mõne kliimaoptimumi või kliimastaadiumi ajal). Seda, et vähemalt mõned seni kehtinud tähelepanekud on muutunud kasututeks ja ilma/ilmastikku on üha raskem ennustada, hakkas oma elu lõpu poole rääkima tuntud Vellavere ilmatark Vadim Želnin.

Kui kogemusi pole või neid on vähe, et oma tähelepanekute järgi ilma ennustada, siis võiks lihtsalt püüda ilma muutumissuunda ette aimata. Ei maksa üritada maksimaalset täpsust ega üksikasjalikkust saavutada. Üldiselt tuleb meeles pidada, et Eestis erineb ilm üsna sageli ka väikesel maa-alal ning vaid mõne üksiku tunnuse põhjal enamasti ennustada ei õnnestu, sest loodus on pidevas muutumises.

Öeldakse, et päris usaldusväärne on ennustus siis, kui saabuvat ilma näitavad kooskõlas vähemalt 10–12 märki ja tunnust. Muidugi on võimalik hakkama saada ka vähemaga. Käesolevas hetkes on nii eelnenud päevade kui ka tulevikus kujuneva ilma tunnused. Kogemuse järgi paistab, et kõige rohkem annavad ilma lühiprognoosiks infot pilved. Esiteks peegeldavad need atmosfääri seisundit ja sealseid protsesse (justkui kaudne aeroloogia), teiseks, nagu on öelnud meteoroloog Milvi Jürissaar, on pilved meie igapäevased kaaslased.  Eestis peab see tõepoolest paika – harva on hetki, kui silmapiiril pole ühtki pilve, ja veel harvem on lausa pilvituid päevi.

Üks päris vahva ja usaldusväärne kohalike tunnuste seeria on järgnevus ehk teatud pilveliigid vahelduvad kindlas järjekorras, näidates ilma muutumise suunda ja kiirust. Toon siin ära ainult selle algusosa: taevasse ilmuvad kiudpilved; taevas on piimjas/valkjas, tekivad halod (tavaliselt 22° ehk väike ring). Kui kiudpilved muutuvad ja liiguvad kiiresti, siis on laussadu tõenäolisem. Kui kiudpilved saabuvad lõunast või kagust, võib see tähendada lõunatsükloni kohale ilmumist ja teatud juhtudel isegi paduvihmast või lumetormist ilma. Üldse võivad kiudpilved olla väga oluliseks ilmamuutuse indikaatoriks (sest need on seotud vahel jugavooluga – sageli saab ilmamuutus alguse kõrgetes õhukihtides ja tuleb ajapikku madalamale), mida on osanud tähele panna ka vanarahvas, nii on Rõugest meieni jõudnud sellised ilmavanasõnad: „Kiudpilved valmistavad sajule. Mida pikem ettevalmistus, seda pikem tuleb sadu” ja „Kui on Noa laeva kiududes sabad, vihat, tordit, siis tuleb tuult ja harva sadu” [(E 63474 (256) < Rõuge khk. - J. Gutves (1929)].

Üks tuntud ilmavanasõna on seotud hommikuse või õhtuse taevapunaga, näiteks: „Eha puhub – hea ilm, koit punab – kuri ilm“ või: Kui päikene lätt looja, punanõ, siss tulõ tõsel päival kah illos ilm“ [(RKM II 364, 303 (2) < Vastseliina khk. - Kristi Salve < Liidia Klaas, 84 a. (1981)] ehk punetav taevas õhtul ennustab paranevat või head ilma. Selle põhjuseks on asjaolu, et meil valitseb üldiselt läänevool ehk rõhkkonnad ja sellega seotud pilvemassid liiguvad sageli läänekaartest itta – kui läänes ilmub selge taeva riba, siis pääseb loojuv päike pilvi alt valgustama, värvib need punaseks ja tihti võib kindel olla, et see selgema ilmaga ala läheneb (teisiti on lõunatsüklonitega, kui pilved tihenevad lõunakaartest ja siis võib just lääs või loe, kuhu päike loojub, viimasena selgeks jääda).

Lõpuks üks vahva ja paistab, et senimaani mingil põhjusel ikka ja jälle õigeks osutunud tunnus, mis näitab, millist talve on oodata: see on kobraste käitumine suve lõpus ja sügisel Halliste vallas Viljandimaal. Paraku aga möödunud suvel need koprad kadusid – nii märkis talve kohta nende käitumist jälgiv Priit Retsep kurbusega: „Koprad on kas salaküti või hundi, ilvese poolt hävitatud.“

Nädal algas tormiselt ja külma ilmaga, kuid lund sadas väga vähe. Kuigi ilm praegu soojeneb, näib, et õhutemperatuur ei tõuse üle 0 °C, samuti ei paista suurt lumesadu ega tuisku. Tundub, et talv on praeguseks kindlustunud, ent elame, näeme!

Populaarne

Tagasi üles