Võitlus Hiiumaa vana maja pärast jätkub

Hiiumaal kütab juba aastaid kirgi üks Luidjal asuv väike maja, mida vald on korduvalt müüa üritanud.

FOTO: Erakogu

Hiiumaal kütab juba aastaid kirgi üks Luidjal asuv väike maja, mida vald on korduvalt müüa üritanud ja mille eelmine vallavolikogu mullu sügisel otsustas lõpuks võõrandada kunagiste omanike järeltulijaile. Paraku sellega asi ei lõppenud.

Hiidlased ja needki, kes saarel ringi sõitnud, teavad seda looduskaunis kohas Luidjal asuvat endist metskonna ja hilisemat külaseltsi Edu maja, kus vahepeal väga head hambaarstiteenust pakuti, väga hästi. Paljud on kuulnud ka kunagise Haavalauka talu pärija pikaks veninud võitlusest oma vanaisa talukoha pärast.

«See maja on minu vanaisa ehitatud, mu kadunud ema ja praegu veel täisjõus tädi on seal sündinud. Meil on olnud kogu aeg soov see maja taastada sellisena, nagu see kunagi oli,» vastab Signe Voolaine küsimuse peale, miks ta nii kangesti ühe vana maja pärast võitleb. Ta selgitab, et Haavalauka talu koosnes kunagi kahest majapidamisest, milles elasid kaks venda. Teises majas elab tema vanaonu tütar oma perega praegugi sees ja suhted kahe venna järeltulijate vahel on head. Nad on siiani koos ka tagastatud maad ja metsa hooldanud.

Maja ei tagastatud

Selle maja lugu on tegelikult väga pikk ja keeruline. Seda ei tagastatud õigusjärglastele omanikele väidetavalt seetõttu, et seal oli sees hiidlastele nii vajalik hambaravikabinet, ja neile maksti selle eest ka kompensatsiooni, nagu erastamiskord ette nägi. Hiljem kuulus hoone mõnda aega vallale ja seal oli sees külaselts. Kui Voolaine aastal 2000 selle vastu huvi tundma hakkas, pakkus ta välja, et kasutaks maja suvekoduna ja selts saaks siis ülejäänud aja seal oma tegevusi edasi arendada. Sellele mõttele ta toetust ei saanud.

Vahepeal tehti hoones eurorahaga remonti ja võeti sinna üürnik sisse. Kahe aasta eest, kui maja tühjaks jäi, küsis Voolaine, kas temagi saaks hoone rendile võtta. Ta tuletas vallaametnikele meelde ka oma ostusoovi, mis polnud 17 aasta jooksul korrakski raugenud. Jaatavat vastust vallast ei tulnud.

Naine selgitab pikaks veninud protsessi: «Augustis 2015 tundis volikogu huvi, et kui maja pannakse avalikule enampakkumisele, siis kas oleksin osaleja. Kinnitasin, et olen nõus osalema oksjonil, kui alghind on majal koos kuuriga 45 000 eurot. Volikogu tegi otsuse panna maja avalikule enampakkumisele hinnaga 40 000 eurot, kuid asi jäi miskipärast venima ja avalikule enampakkumisele maja selle hinnaga ei jõudnudki. Siis sama aasta lõpus hindas vald oma varad ümber ja maja hind tõusis 20 000 euro võrra. Seejärel pandi maja koos kõrvalkinnistul asuva maja juurde kuuluva kuuriga avalikule enampakkumisele kokku 65 000 euroga. Pärast enampakkumiste nurjumist küsis vald minult jälle pakkumist, ühtlasi anti teada, et ühe pakkumise on nad juba saanud. Need pakkumised võttis vald ilmselt lihtsalt teadmiseks, sest otsustas maja koos kuuriga panna sama hinnaga müüki hoopis maakleri vahendusel.»

Kuna huvilisi ikka ei olnud, langetas volikogu lõpuks hinda 60 000 eurolt 50 000 eurole. Nüüd oli tehingust välja jäetud kuur, mis maja juurde kuulus, ehk krundi pindala oli selle võrra vähenenud. Krunt on niigi kolmest küljest teedega piiratud, mis kahandab selle väärtust. Pealegi on elektriliini tõttu tegu ehituskaitsevööndiga. Kõige selle tõttu Voolaine seekord konkursil ei osalenud, aga ei osalenud ka keegi teine.

Otsus tagastada lapselapsele

Volikogu tegi otsuse tagastada talukoht omaniku lapselapsele. Kuna selleks ajaks oli toimunud juba mitu avalikku enampakkumist, siis otsustas volikogu eelmise aasta septembris müüa kinnistu otsustuskorras 51 000 euro eest Voolainele, kusjuures üks põhjendus oli, et tegu on õigusjärgse omanike järeltulijaga. Otsuse tekstis nii seisabki: «Kaalukaks argumendiks on asjaolu, et tegu on endiste omanike järeltulijaga, kes soovib taastada esivanemate talu ning kes on oma soovi talukoht tagasi saada avaldanud juba 2000. aastast.»

Tundus igati õiglase otsusena ja seda kinnitab ka tollane volikogu esimees Jüri Ojasoo. «Kuna mitmel korduval oksjonil polnud tehtud pakkumisi, siis oli vaja asi ära otsustada, kusjuures hind ei olnud otsustuskorras müügi puhul enam määrav,» märgib ta. Siiski küsiti kõigilt varem huvi üles näidanud inimestelt, mis hinnaga nad oleksid nõus ostma. Sealt see segadus Ojasoo hinnangul sõnul pihta hakkaski. Tema hinnangul tegi praegune Hiiumaa Vallavolikogu põhjendamatult vale otsuse: «Pole ühtki argumenti, miks varasem otsus ümber oleks tulnuks vaadata ja uus konkurss korraldada.»

Kuna vald on omaosaluse korras panustanud Luidja maja renoveerimisse, siis on 80 protsenti selle müügist saadavast rahast otsustatud panna sama piirkonna õigeusu kiriku restaureerimisse ja seda eelmise vallavolikogu otsust pole seni keegi muutnud. Ülejäänud raha jääks valla käsutusse.

Vana otsus tühistati

Uus volikogu tühistas vana volikogu otsuse. Vahepeal olid aga valimised ja Hiiumaa vald (haldusreformi järgne nimetus) sai endale uue volikogu, kes otsustas siiski panna kinnistu uuesti eelläbirääkimistega enampakkumisele. Selle aluseks oli ühe huvilise Martin Keskküla vaie, kes oli varem pakkunud ostuhinnaks 50 000 eurot, mille peale Voolaine omakorda oli tõstnud oma pakkumise 51 000 euro peale.

Oma vaides väidab Martin Keskküla, et menetluse käigus on muudetud enampakkumise reegleid ja pakkujaid ei ole võrdselt koheldud. Ta leiab, et Hiiu Vallavolikogu oleks pidanud andma ka teistele huvilistele võimaluse oma pakkumist parandada. Hiiumaa Vallavolikogu, ei tea, kas hirmust, et Martin Keskküla kaebab nad kohtusse, või mingil muul põhjusel, tunnistaski Hiiu Vallavolikogu mullu septembris tehtud otsuse kehtetuks.

Voolaine esitas nüüd omakorda kohtusse kaebuse volikogu otsuse ehk Keskküla vaide rahuldamise peale. Ta leiab, et eelmise volikogu otsust polnud mingit põhjust ümber teha. Kaebuses palub vandeadvokaat Indrek Veso esialgse õiguskaitse korras keelata kõik toimingud Luidja maja kinnistuga või seada sellele käsutamise keelumärge.

Ta leiab, et otsustuskorras vara võõrandamisel ei peagi huvitatud isikuid võrdselt kohtlema, lähtudes pakutud summast, kuna antud juhul omas tähtsust asjaolu, et kinnistu võõrandatakse inimesele, kellel on isiklik ajalooline side selle kohaga. «Seega ei kohelnud Hiiu Vallavolikogu Martin Keskküla ebavõrdselt,» leiab Voolaine huvide kaitsja.

Pealegi olid selleks ajaks kõik muud variandid ennast ammendanud. See, et vallavalitsus korjas enne seda huvilistelt rahalisi pakkumisi, mille tegijate hulgas oli ka Keskküla, ei mängi tema sõnul mingit tähtsust. Hiiumaa Vallavolikogu ei oleks tohtinud Veso sõnul varasemat kinnistu võõrandamise vormi, milleks oli vallavolikogu otsuse kohaselt otsustuskorras müük, tagantjärele muuta ja asuda uuesti enampakkumist rakendama, nagu nüüd tehti.

Tagantjärele tarkus

Mitteametlikult on mitu asjaga seotud isikut tunnistanud, et Luidja maja kinnistu müügis on tehtud vigu algusest peale. Vallavalitsus võttis pakkumisi, aga otsuseid tegi volikogu. Üks lubas üht, aga teine tegi teist ja omavaheline kommunikatsioon hästi ei toiminud. Esialgu pandi kinnistu korduvalt enampakkumisele, siis anti otsustuskorras õigusjärgsete omanike järeltulijale ja seejärel otsustati taas konkurss korraldada. «Asi on tegelikult mäda mõlemalt poolt,» võttis loo kokku üks anonüümseks jääda soovinud volikogu liige.

Martin Keskküla ei soovinud juhtunut kommenteerida, ehkki talle sellise võimaluse andsime.

Kommentaar

Aivar Viidik, Hiiumaa vallavolikogu esimees:

Kuna selle maja müügiprotsessis oli tekkinud arusaamatusi ja ebakõlasid, aga ka juriidiliselt vaieldavaid küsimusi ning pretensioonid olid üleval mõlemalt poolt, siis tegi volikogu otsuse keerata asi nulli ehk alustada otsast peale. Varasema enampakkumise oli võitnud Keskküla, samas oli volikogu teinud otsuse müüa see maja Voolainele, mis oli sisuliselt vastutulek endiste omanike esindajale.

Praegu ei oska ma öelda, millises vormis müük aset leiab. Võimalik on nii avatud või suletud kui ka suuline ja kirjalik enampakkumine. Võimalik on nii kohtuväline kokkulepe kui ka kohtu otsus. Mis puutub endiste omanike järeltulija kohtule esitatud avaldusse, siis loomulikult on tal õigus seda teha ja esitada kohtus oma vastuväited. Praegu tunnevad tegelikult mõlemad pooled, et neid on ebaõiglaselt koheldud.

Emotsionaalselt saan aru, et endise omaniku järeltulijana võib inimene tunda teatud seost selle kohaga ja kohustust seda arendada, aga juriidiliselt ei anna see talle kahjuks eesõigust. Pealegi, nagu mulle tundub, on ka Martin Keskküla huvi tõsine ja kõiki tuleb võrdselt kohelda.

Populaarne

Tagasi üles