Elava tule hoidjad

Fotomeenutus Erasmus+ programmi raames toimunud rahvusvaheliselt koolituselt, millesse olid kaasatud Saksa, Austria ja Eesti pottsepad. Pildile on jäänud ka nende koolitajad.

FOTO: Erakogu

Pottseppi võib tõepoolest nimetada elava tule hoidjaiks, sest just nemad on toonud ja toovad ka edaspidi soojuse ja tulehelgi paljudesse kodudesse, kusjuures selle ameti kadumist karta veel ei maksa.

Ehkki uusi ja säästlikke küttesüsteeme tuleb üha juurde, eelistavad paljud koduomanikud kas põhi- või lisasooja allikana siiani ahju- või pliidisoojust, sest sellisel kütmisviisil on palju eeliseid, mistõttu on pottsepa amet ikka au sees.

Küsime MTÜ Eesti Pottsepad juhilt Mati Malmilt, miks ta ametivennad ja -õed sellise paljude arvates hääbuva alaga üldse tegelevad.

Hiilgeaeg, kus Eestis oli väga palju puitasumeid ja ahje telliti massiliselt ka kortermajadesse, on muidugi möödas. Samas on Eesti rahvas suhteliselt alalhoidlik ja osa kasutab ikka veel tavalisi ahjusid ja pliite või moodsamaid kaminahjusid. Hästi palju tekitatakse nõndanimetatud tagavaralangevarju efekti, eriti kohtades, mis suurtest asumitest eemale jäävad. Hajaasustus ja valglinnastumine on populaarne – kõik suurte tõmbekeskuste ümber olevad põllud ehitatakse täis. Sellistesse kohtadesse tellitakse sageli soojust salvestav kaminahi või soojamüüriga pliit või ka vana hea tavaline ahi. Sellega tagatakse endale sõltumatus tehnilisest progressist ja heitlikest ilmaoludest, mis võivad aeg-ajalt elektrikatkestusi põhjustada. Meil võib küll olla udupeen maaküttesüsteem, aga kui elekter ära läheb või kompressor üles ütleb, istume ikka külmas.

Nii et hääbuvaks ei saa seda eriala veel nimetada, aga kuidas on muutustega?

Pottsepa eriala ongi praegu kohanemisfaasis. Paljud on juurde õppinud lisakütteseadmete paigaldamise ja tegutsevad mitmel rindel. Vähenemas on põhikütte osakaal ning suurenemas abi- ja lisakütte, samuti dubleeritavate süsteemide osakaal. Paljud noored pered, kes kolivad maale elama ja renoveerivad hooneid, jätavad vana hõngu säilitamiseks ahjud ja pliidi alles või lasevad neid parandada. Hajaasustusega piirkondades on ahiküte endiselt valdav.

Olen märganud, et ka paljude uute majade elanikud tahavad oma elamisse ahjusoojuse sisse tuua, lastes sinna kaminahju või soemüüriga pliidi ehitada. Ka Lõuna-Eestis väga levinud soojad pingid ehk lesod on taas moodi läinud.

Põhjamaa inimesed, meie nende hulgas, on reeglina väga alahoidlikud ja mõtlevad kodu soetades alati ka sellele, mis juhtub, kui vool ära kaob. Mul on endal kodus üks ahi ja puupliit säilinud ja kui sõbrad Soomest külas käisid, ei jõudnud nad ära imestada, kui mõnus soojus neist tuleb ega tahtnud pliidi juures kaugemale minnagi. Nii et nostalgia on kindlasti üks argument. Puuküttest ruumi eralduv kiirguslik soojus on ikka täiesti eriline. Lisaks on ahjutule ees mõnus mediteerida ja ahiküte aitab küttekulud kontrolli all hoida.

Nagu juba ütlesin, puhuvad muutuste tuuled ja ahiküte tuleb tagasi, aga veidi teises kuues. Kuna aeg saab üha suuremaks väärtuseks, siis võimaldavad uued seadmed kontrollida kütmisprotsessi ka ahikütte korral. Tavaliselt on võimalik seda juhtida nii käsitsi kui ka automaatika abil, mis reguleerib põlemiseks vajaliku õhu juurdevoolu. Kesk-Euroopas ehitatakse praegu juba 95 protsenti kütteseadmetest koos automaatikaga. Inimene võib hommikul tööle minnes panna rahulikult ahju, kamina või pliidi küdema, automaatika kontrollib põlemist ja vajadusel ka suleb kõik klapid, nii et pere koju tulles on toad soojad ja kõik korras. See suund hakkab üha enam ka meil Baltimaades ja Põhja-Euroopas levima.

Kuidas on pottsepa töö viimase paarikümne aastaga muutunud?

Muutunud on nii töö praktiline pool kui ka asjaajamine. Kuni aastani 2010 oli selles valdkonnas tegutsemine üsna anarhiline ehk reguleerimata. Siis võeti vastu tuleohutusseadus, mis sätestas, kes ja mis tingimustel võivad tahkekütusel töötavaid kütteseadmeid ehitada ja remontida. Seda võivad teha ainult vastava pädevuse ja kutsetunnistusega isikud. 2011. aasta sügisest hakati koostöös meie kutseühinguga väljastama pottsepa kutsetunnistusi. Päästeamet oli protsessi kaasatud ja koostööd tehti korstnapühkijatega. Sellest ajast on intensiivselt koolitusi tehtud ka juba tegutsevatele pottseppadele. Meie kutsestandardi on aluseks võtnud Läti ja Leedu kolleegid ning see pakub huvi ka Vene ametivendadele.

Mis puudutab käelist tegevust, siis turule on tulnud palju uusi materjale, mis nõuavad uutmoodi lähenemist. Samas väärtustatakse vana ja olemasolevat. Eesti pottseppade head käsitööoskused pole kuhugi kadunud ja neid on põlvest põlve edasi antud. Vanaaegsed glasuuritud ehk pottahjud on ikka veel au sees ja sel alal teeme isegi koolitusi. Kuid mida aasta edasi, seda enam tuleb tootjatelt uusi lahendusi ja kõigi nendega peavad pottsepad ennast kursis hoidma. Kliendil pole tavaliselt aega oodata, et pottsepp toimetaks tema juures kuu või kaks, ladudes üles mingit keerulist kahhelahju, seepärast minnakse lihtsama lahenduse teed ja tellitakse tehasest moodulitest tehtud ahi, mille oskuslik meister kohapeal valmis ehitab. Lihtsama tehaseahju paigaldamiseks kulub kõigest päev või kaks, keerulisemate korral kuni nädal. Palju sõltub lõppviimistluse keerukusest.

Kui suure osa Eestis tegutsevatest pottseppadest teie ühing koondab ja kui palju neid üldse on? Kas pottseppi on Eestis palju või vähe ja kuidas juurdekasv tuleb?

Praegu on meil 50 liiget, mis moodustab kõigist Eestis tegutsevatest pottseppadest neljandiku. Me ei seagi palju suuremat eesmärki. Meiega ühinevad need, kes on huvitatud teemasse süvitsi minekust ja ala arengus aktiivselt kaasa rääkimisest. MTÜ Eesti Pottsepad on osalenud kutsestandardite väljatöötamisel ja Päästeameti seminaridel esinejate ja kuulajatena. Tulemas on Maksu- ja Tolliameti, Siseministeeriumi ja Päästeameti suur ühisseminar. Kaasa oleme löönud ka rahvusvahelistel koolitustel. Tegevuse oleme suunanud mitte ainult oma liikmetele, vaid kõigile ametikaaslastele.

Pottsepaks saab õppida mitmes kutsehariduskeskuses, aga ka iseseisvalt vajalikke teadmisi omandades ja meistri või mentori käe all töötades. Pottsepaselli taseme saamiseks kulub umbes aasta ja siis tuleb kutsekomisjoni ees eksam sooritada. Et järgmine aste ehk pottsepapaberid saada, tuleb praktiseerida kolm aastat. Nii et linnalegendil, nagu saaks pottsepp kiiresti ja vähese vaevaga jõukaks, alust ei ole. Tegelikult jääb pottsepa töötasu samasse suurusjärku teistes ehitusvaldkondades tegutsevate oskustööliste omaga. Samas ei ole nende linnalegendide toel praegu vaja kedagi ametisse meelitada, aga kuna osa vanemaid tegijaid langeb paratamatult välja, siis on uusi juurde ikka tarvis. Nõudlus selle ala spetsialistide järele pole vähenenud, kuigi uusi kütteliike on palju juurde tulnud.

Tuleb siiski mainida, et töö ei kuulu just kergete kilda, sest nõuab üsna suurt pingutust, tuleb pikka aega püsida ühes ebamugavas asendis, tõsta raskusi. Samas annab suure vabaduse objekte valida ja tööd teha, lisaks on tegu väga loomingulise protsessiga. Tartu Kutsehariduskeskuses töötades on mul olnud õpilasi vanuses 17–62. Seega piire ei ole ja alati saab mõne uue kutse ju olemasolevale lisaks juurde õppida.

Populaarne

Tagasi üles