Väikelinna õmblusfirma ei mõtle ainult kasumile

Tiiu Mandel on Oberises töötanud kogu ettevõtte tegutsemise aja jooksul. Foto: Toomas Šalda

Tiina Pukk-Koikson on ühe ja sama õmblusvabriku väravast sisse ja välja käinud enam kui nelikümmend aastat. Ta on olnud kuduja, õmbleja, brigadir, meister, erastamise järel osanik ja nüüd juba kümmekond aastat ainuomanik. Lisaks teeb ta koos abikaasaga oma ettevõttes juurdelõikaja tööd.

Osaühing Oberis on mitu korda, viimati 2015. aastal, valitud Saarde valla kohalikuks aasta ettevõtteks. Valla esindaja põhjendas viimatisel auhinna üleandmisel, et igale omavalitsusele on tähtis, et kohapeal oleks töökohti eakatele ja noorematele, naistele ja meestele, Oberis on mitu aastakümmet pakkunud õmblejatele tööd kodu lähedal. Tiina Pukk-Koikson rõhutabki, et turusituatsiooni tõttu ei saa Kilingi-Nõmmes tegutsev allhankele orienteeritud õmblusfirma toota suurt kasumit, aga kuni peale maksma ei pea, siin lõpetamisele ei mõelda. Paljud kohalikud naised saavad leiva lauale ega nukrutse kodus ning ei pea tööle jõudmiseks läbima pikki vahemaid.

Enamik ekspordiks                     

Oberis kasvas üheksakümnendatel välja üle-eestilisest rahvatööndusettevõttest „Kodu”.

„Kuulusime Tallinna peakontori alla, algul erastasid kogu firma pealinna ülemused, aga kuna vana süsteem ei toiminud, kadus neil motivatsioon jätkata. Siin töötanud üle kolmekümne naise olid mõistagi hirmul, et jäävad tööst hoopis ilma. Meile allhanget organiseerinud autojuht oli õnneks ettevõtlik mees ja koos asutasimegi 1996. aastal oma osaühingu. Laenasin temalt veel osakute eest tasumiseks viissada krooni. Ise ma muud tööd ei osanud ja oma kolme lapsega kuhugi kolida ei tahtnud. Kümmekond aastat tagasi nägi äripartner, et meie tegevus pole enam piisavalt kasumlik, keskendus teistele aladele ja müüs oma osakud mulle. Tasa ja targu oleme edasi toimetanud,” meenutab Pukk-Koikson. „Oleme jäänud vanade liistude juurde, teeme ainult allhanget. Ju siis oleme need kõige rumalamad, kelle kohta küsitakse ikka ja jälle, et miks nad seda teevad. Aga me ei oska muud ja kodus passida ei taha,” põhjendab ta.

Üheksakümnendate turusituatsioon erines nüüdsest nagu öö ja päev, Soome ja Rootsi ettevõtjad nägid, et Eestis on oskuslikud õmblejad, kes teevad sama töö ära mitu korda odavamalt.

„Ise ma pole koostööpartnereid otsinudki, meid leiti üles odava tööjõu tõttu. Korraga oli meil Soomest kolm ja Rootsist kaks arvestatavat koostööpartnerit. Ühe Rootsi partneriga oli leping, et teeme iga nädal 2000 toodet, lisaks teised tellimused. Pikka aega oli väga raske, töötasime vahel ka nädalavahetusel, aga kõik olid vajadusel mitme eest väljas. Pidime välja rabelema ja end tõestama. Hiljuti lugesin oma tollal 9aastase tütre (laulja Liisi Koikson) päevikut, kus seisab, et kõik teised puhkavad, aga ema on ikka tööl ...”

Nii ongi Oberises aastate jooksul valminud peamiselt välismaiste firmade tellitud tooted. Teatakse, et kvaliteet on tagatud ja tähtaegadest peetakse kohusetundlikult kinni. „Algusajal telliti meilt väga palju kampsuneid. Suurte partiidena oleme õmmelnud aluspesu ja muid trikootooteid, jopesid, isegi koerte jalutusveste. Praegu teeme kõige rohkem tööriideid, mis lähevad Skandinaaviasse. Siia saadetakse näidised, meie teeme valmis. Oma kaubamärgi loomisele pole me isegi mõelnud. Toodame sutsuke siia, sutsuke sinna. Messidel end näitamas ei käi, sest seal otsitakse kas kõige odavamat hinda või neid, kes suudavad toota väga suures mahus. Meie sobime neile, kes soovivad keskmiseid või väiksemaid partiisid,” tutvustab Pukk-Koikson Oberise argipäeva. Töötaja seisukohalt on väiksema partii eelis see, et töö ei ole üksluine. „Kui sees on mitme tuhande tootega partiid, siis naised ütlevad, et on tüütu nii kaua üht ja sama teha. Kui mõni töö tundub raske või keeruline, siis mina ütlen, et teeme ruttu ära, saab lahti. Ülemus peab olema piksevarras ja leidma positiivse vaatenurga.”

Väga suuri investeeringuid ei ole Oberis pidanud tegema. „Me ei ole kunagi laenu võtnud ega toetusi küsinud. Uusi masinaid ostame omavahenditest. Viimati ostsime kaks tuhat eurot maksnud puutetundliku ekraaniga õmblusmasina, aga tohutule automaatikale pole meil väikeste partiide tõttu mõtet panustada. Õmblejat on ikkagi vaja. Automaatika õigustab end ainult väga suure koguse korral. Saja toote jaoks pole mõtet hirmkallist masinat hankida, see ei tasu end kuidagi ära. Kui pidev tööjärg ja korralik hind oleks pikaks ajaks tagatud, võiks osta.”

Inimene on esikohal

Oberise koostöö rootslastega toimib praegugi, aga maht on kahanenud, eelmine kuu läks sinna vaid 600 toodet. Soomest praegu tellimusi pole, kaks sealset partnerit on lõpetanud pankrotiga, üks pidas Kilingi-Nõmme õmblejannade tööd liiga kalliks. „Kui tüki pealt raha juurde küsida, hakkavad tellijad kaduma. See on järele proovitud. Ei öelda otse, et liiga kallis, vaid lihtsalt kaotakse ära,” kommenteerib Pukk-Koikson. „Eks rootslasedki tahaksid odavamalt saada, aga kuskil tuleb piir ette. Kui partiid on suured, siis tuleb odavam Aasiast tegija leida, aga väikeste partiidega pole mõtet sealseid hiigelvabrikuid tülitada. Meie teeme mõnda mudelit 15–20 tükki ega nurise. Tooted on läinud keerulisemaks, aga ühikute arv on kahanenud. Kehval päeval õmblemegi ainult poolsada toodet, paremal jälle kümme korda rohkem. Tean, et heale perioodile järgneb lahjem. Näiteks septembris oli tööjärg väga ilus, aga novembris päris hapu. Tore, et meid on taas leidnud ka mõni Eesti firma.”

Ise on Tiina Pukk-Koikson õppinud tööasju rahulikumalt võtma. „Muidugi püüan kollektiivile töö ja leiva tagada, aga enda tervis on ka tähtis. Näiteks pensioniiga jõudis mul kätte nii, et sain sellest teada mitu kuud hiljem juhuslikult. Polnud lihtsalt aega sellele mõelda. Nüüd võtan rahulikumalt – kui hiljuti suur riigihange sees oli, olin küll nädalavahetusel rakkes, aga muidu mitte.”

Paljuski täidab ettevõte sotsiaalset missiooni. „Meil töötavad naised, kes ei saa või ei taha suuremates linnades tööl käia. Reaalsusest lähtuvalt kaasneb sellega paraku ka mõnevõrra väiksem sissetulek. Aga ju inimestele sobib, sest enamik neist on meie juures tööl olnud kogu ettevõtte tegutsemise aja. Pooled töötajad on pensionärid, paljud käivad tervislikel põhjustel ametis osalise tööajaga. Rõõm on seegi, et iga päev on koht, kuhu tulla, ja tööd saab teha kodu lähedal. Jõulude ajal oli meil pikem puhkus, mitu inimest ütles, et hakkas juba igav. Ise tundsin samuti. Saab suhelda ja töö ei murra konti. Kedagi millekski ei sunnita. Kes tahab ja suudab rohkem teha, teenib ka suuremat palka. Kes jõuab vähem, pole samuti hullu. Meil on oma pere tunne ja ühised rõõmud-mured. Kolm inimest on meilt läinud tööle Viljandisse või Pärnusse, aga kaks tundi päevas kulub neil sõitmisele.” Praegu on Oberise nimekirjas 22 töötajat.

Kellegagi võidu Oberises ei joosta. „Päris ilma tööta pole me pidanud istuma, aga on ette tulnud, et annan ühe vaba päeva lisaks. Me ei ole enam suurele edule orienteeritud, hiigelplaane ei tee. Maja on välja ostetud, kuni suudame kütte eest ja palgad ära maksta, pole ju põhjust ülemäära muretseda või lõpetamisele mõelda. Olen leplikumaks ja mõistvamaks muutunud. Kui millalgi mõtlesin, et mina ja töötajad peame kõik ülesanded täitma kõige kiiremas korras ja muud varianti ei olegi, siis nüüd saan aru, et inimesega tuleb leppida sellisena, nagu ta on, ja anda talle võimalus.”