Sigrid Koorep: kõrgharidusega inimesel on keeruline sättida end liinitööle või kassiiriks

Bussiga linnas käimine pole kõige lihtsam variant, kui ei ela just vallakeskuses või mõnes suuremas tiheasustusega külas. Foto: Gertrud Alatare

Sageli tunnustatakse neid, kes on linnast maale elama kolinud. Lisaks kestab aastaid algatus «Maale elama» ja üha enam jõuab jutust tegudeni plaan tuua riigiasutusi maakondadesse, kirjutab Sakala ajakirjanik Sigrid Koorep.

See kõik kõlab kenasti ja lubab uskuda, et külad ei jää tühjaks ja selle alevi keskelt kolmanda korstnaga kortermaja akendes ei haiguta tulevikus pimedus. Kuid tegelikkuses paneb elukorraldus isegi heal töökohal ja haritud maainimese kannatuse ja võime tulevikus toime tulla üha tõsisemalt proovile.

Mitte et maal poleks mõnus! Hoopis kahe käega tuleks tervitada inimesi, kes pole pealinna pagenud. Pagemine toimub ja kui mitte pealinna, siis maakonnakeskusesse vähemalt.

On näha, et maakondade elanikkond väheneb iga aastaga. Näiteks Viljandimaal on tänavu aasta alguse seisuga elanikke poole tuhande võrra vähem kui mullu, Saare maakonnas võib kahanemisarvu üle isegi rõõmustada, sest see on vaid 116. Rapla maakonnas on aasta jooksul inimesi ligi tuhande võrra vähem. Muidugi ei saa kogu kahanemist panna väljarände arvele ja mõjutab ka suremine. Sageli need, kes surevad, on juba eakad ja elanud neis piirkondades ajast, mil oli rohkelt tööd põllumajanduses ja mujal.

Sünnid maakondades surmasid ei ületa, sest noored on sageli läinud pealinna, et teha karjääri, saada paremat palka ja luua pere. Tallinna elanikkond on aastaga kasvanud üle 5000 võrra ja see on Eestis Statistikaameti andmeil ka ainus paik, kus mullu oli sündide-surmade suhe sündide kasuks.

Valikud on kasinad

Võtame näiteks inimese, kes on käinud kõrgkoolis ja leidnud, et tahab elada maal, mitte pealinnas. Kui tema koduvalla keskuses ongi sobivaid töökohti, siis tõenäoliselt on need juba hõivatud, sest ümbruskonnas elab teisigi haritud inimesi, kes kodu lähedal töökohta vajavad.

Kui Harjumaa välja jätta, oli töötukassa töökuulutusportaalis selle aasta alguses üle Eesti näiteks ainult 45 avaliku sektori tööpakkumist. Otsitakse küll veel näiteks remontijat ja toidupoodi müüjaid, kuid esimeseks ei kvalifitseeru, teisel ei näe piisavat ambitsioonikust. Niisiis jääb üle võimalus uurida, mida pakutakse maakonnakeskuses, sest töökulutusportaalide andmeil enamik maakondade tööst just seal asubki.

Jah, on räägitud, et Eestis on töökätest järjest enam puudus, mis turgutab välistööjõu sissetoomist. Miks ei minda siis sellesse ametisse, kus töökäsi sisse ostetakse? Maale kolinud ülikooliharidusega inimesel on tõesti keeruline end esimese hooga sättida liinitööle või kassiiriks. On ehmatav, kui kauplust külastades tervitab endine koolilaps oma kooliaja head õpetajat, kui viimane kaupluseriiulil teepakke üksteise kõrvale sätib. Vesteldes selgub, et see on veel hea valik, sest muid töid pole piirkonnas ammu pakkuda. Neiu, kes lõpetas gümnaasiumi medaliga ja käis läbi kõrgkooli, oli samuti mõnda aega õnnega koos, sest oli osalise töökoormusega müüja kodukoha kirikuabikaupluses. Ta oli teinud valiku: elan maal!

Palgaootusest

Võib kõlada arrogantselt, aga ikkagi tekib küsimus: kas selleks on kolm või viis aastat kõrgkoolis õpitud? Pigem tuleks rihtida ikkagi oma unistuste ja pädevuste poole. Arukust ju oleks, oskusi samuti, kuid lihtsalt maal või maakonnakeskuses ei ole neid oskusi nii palju tarvis kui näiteks pealinnas. Samas ei kiputa tõesti esimese hooga töölise kohale, mille netopalk Eestis on Palgad.ee andmetel 678 eurot kuus. Oskusi oleks vähemalt ju keskmise palga jagu! Liiati näitab Palgainfo agentuuri 2017. aasta uuring, et töötajate palgaootuse mediaan on kasvanud aastaga kahesaja euro võrra ja on 1400 eurot netos. Siit hargnebki esimene teeots maalt linna poole.

Kui seda teeotsa veel ei valitud ning sammutakse edasi kivisillutise asemel kruusateel, leppides tööga, mis jääb kõvasti allapoole kvalifikatsiooni, siis üpris kiiresti tõdetakse, et 600–700 euro eest see ära ei tasu. Korter tahab üüriraha või kodulaen tasumist, kommunaalkulud maksmist ja auto kütust. Kui püsikulud kokku arvutada, jääb elamiseks üle näputäis.

Juba 2013. aastal tehtud regionaalse pendelrände kordusuuring näitab, et ainuüksi Tartusse siseneb mobiilivõrgu andmete järgi iga päev 21 000 inimest ja väljub 13 000, Pärnusse siseneb 10 600 ja väljub 5800 ning Jõhvi 11 300 ja 5900 inimest. Kuna suur osa elanikest pendeldab iga päev maakonnakeskuse vahet, nõuab auto omajagu lisakulu, et üldse maalt tööle jõuda.

Linna korteri ostmine ei pruugi alati kõne alla tulla, sest näiteks ühe panga kodulehelt on näha, et laenutaotleja minimaalne nõutav netosissetulek mujal kui Harjumaal peab olema 540 eurot. Kui sellegi välja veab, siis tuleb silmas pidada, et kõigi võetud laenude ja liisingute kogusumma ei või ületada sissetulekust 40 protsenti. Seega on tõenäoliselt kriips peal unistusel kodust maakonnakeskuses. Pendeldamine on ainus perspektiiv. Tuleb järgmine teeots linna poole.

Maksku, mis maksab, sõita tuleb ikkagi. Sõit tõesti maksab, eriti nüüd, mil aktsiisitõus jõudis tanklatesse ja kütuse hind tõusis 1,3 euroni.

Muidugi võiks bussiga linnas käia ja olekski vast mõistlikum, eriti kui räägime juulikuust alates tasuta bussisõidust maakonna piires. Ent seegi pole kõige lihtsam variant, kui ei ela just vallakeskuses või mõnes suuremas tiheasustusega külas. Bussipeatus, kus reisija peaks olema näiteks kell 7.10 hommikul, võib asuda kolme-nelja kilomeetri kaugusel. Esiti kulgeb sinna sügistalviselt porine kruusatee metsade vahel ja kui taskulambi valgel see lõik läbitud saab, ootab ees viimane kilomeeter, milleks on maakonna tähtsusega maantee serv.

Idüll ja kitsaskohad

Lõpuks hakkab ka valgeks minema ja bussipeatus paistab. Hea, kui tööpäeva lõpus samas hämaruses jälle peatuses tagasi olla, et kodutee kottpimedas astuda ei jääks. Siis mõtleb nii mõnigi, et mugavus maksab ka midagi ja haarab kapilt autovõtmed, et kütuse hinnast hoolimata tööle sõita või hoopis asjad autosse pakkida ja linna kolida. Päevast päeva toimuv pendeldamine ja kütuse hinnatõus. See on kolmas teeots, mis peibutab pealinna.

Jah, maal on mõnus. Seda võib tõdeda irooniaga, kuid teisalt täiesti ausalt, ilma igasuguse irooniata. Maal on rahu ja pingelangus. Seal tõstavad viljapõllul kuulatamiseks pea metskitsed, kui juhtud neile liiga lähedale sattuma. Kevadel saab imetleda kuldnoka rüü läikivaid tähne, kui linnuke noka otsas rohelisi tõuke pesakasti poole viib. Esimesed maasikad on oma aiast, mitte turult! Kui parasjagu mõni pereliige varahommikul muru ei niida, hakkab koos esimeste päikesekiirtega läbi avatud akna linnulaulu tuppa kostma.

Kas see idüll ja rahu kaalub üle maaelu kitsaskohad – seda näitab tulevik. Jääb loota, et pealinna pagemine pole ainus pääsetee ja saab elada nii, et kõik unistused täituksid, millega noor inimene on kord ellu astunud. Et aastate lisandudes ei pühiks ühiskond neid aateid ja ootusi prügikasti, sest nii võibki puid laduma jääda üks väga nutikas inimene, kes tegelikult suutnuks neist halgudest meisterdada hoopis Euroopa parima ökomaja.

Kas anda kolm tilka verd kolme kruusatee ristil? Lõpetada teelahkmel seismine, sest maal elamine ongi privileeg, mille eest tuleb peale maksta, kannatada ja nautida. Solidaarsus.