Imelised linnud: meile nii tuttav kodutuvi kolis inimese juurde juba tuhandeid aastaid tagasi

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Meie linnades ja maa-asulates nii tavalised kodutuvid pärinevad kaljutuvidest, kes praegugi pesitsevad Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannajärsakute või mäekülgede kaljueenditel.

Pärinevad kaljutuvidest

Tuhandeid aastaid tagasi, kui põlluharimine-teraviljakasvatus jõudis Vahemere maadel, hiljem aegamisi mujalgi Euroopas heale järjele, hakkasid kaljutuvid pesitsema ka asulate kivihoonete orvades. Inimesed said pesades üles kasvanud pontsakate poegade näol endale lisatoitu ja hakkasid nende pesitsemist sallima-soodustama, eriti kuna need tuvid linnuriigis harva erandina pesitsevad aasta ringi. On aretatud ka lihatuvisid, kes kaaluvad kaks korda enam kui kodutuvid tavaliselt, aga et tuvide munevust pole võimalik tõsta – ikka vaid kaks muna ja kohe hauduma –, siis on tootlikkus kasinapoolne.

Kodutuvi rinnalihased on suhteliselt suured, mis tagab hea lennuvõime ja lennukiiruse üle 70 km/h. Kuigi peaaegu paigalinnud, on kodutuvidel ülihea orienteerumise ja koduleidmise võime.

Sellest tulenes võimalus neid sõnumiviijatena – posti- ehk kirjatuvidena kasutada: reisile kaasa võetud tuvid naasid lahtilaskmise järel oma kodutuvilasse, tuues kaasa jala külge kinnitatud kirja. Kaljutuvide ühtmoodi sulestiku (helehall selg, osalt purpurse või rohelise helgiga terashall kael, pea ja rind, tiival kaks tumedat vööti, valge tagaselg) asemel on kodutuvidel mitut laadi sulgrüü – puhtvalgest süsimustani erilaadsete vahevormidega. See kirevus põhineb inimeste-tuvikasvatajate tehtud valikul: jäeti alles sulestiku või muu poolest huvipakkuvamad isendid, kelle baasil kujunes jälle uus tõug. Tuvitõuge on arvamatult palju nagu koeratõugegi, igatahes üle 175 erimi – küll iseäralike sulepartiidega (näiteks karvasjalgsed, tutiga, vediksaba-, paabutuvid jt), hoiakuga (kukerpall-, püstpoostuvid) jm. Tuvilast pagenuna ja vabalt elavate tuvidega paari heitnud «kultuurvormide» järglased on andnud selle mitmekesisuse, mida linnatuvide hulgas näeme.

Tuvid oskavad imeda

Erinevalt enamikust lindudest suudab tuvi juua «imedes», pidevalt nokka vees hoides ja vahepeal neelamiseks pead tõstmata. Nad kasutavad iga võimalust suplemiseks, hoolimata sellest, et sulaveeloigust väljudes märjad suled jäätuma kipuvad. Kuna nad oma joogikohti väljaheidetega reostavad, siis levivad mitmed nakkushaigused tuvide seas vägagi hõlpsasti. Linnades on täheldatud tuvide hulgalist suremist paramüksoviroosi (nn Newcastle’i haiguse) ja ornitoosi (klamüdioosi) tagajärjel, viimane võib ka inimesele kanduda. Nii et tuvid polegi nii ohutud linnud, nagu arvatakse ja nende söötmine võib kaudselt kurjasti kätte tasuda. Paljudes linnades kahandatakse tuvide ülemäärast arvu sigimist pärssivate ainete lisamisega nende söödasse.

Isatuvid kudrutavad aasta läbi

Kodutuvidel pole kindlat pesitsusaega, mune ja poegi leidub pesades kogu nii-öelda üle-nulli-temperatuuri ajal. Seetõttu võib kudrutavaid isatuvisid näha peaaegu aasta läbi. Emase tähelepanu võitmiseks võetakse omapäraseid poose ja tehakse mängulende, mille ajal kuuldub tiibade laksatusi, kui need selja kohal kokku lüüakse. Kuskil müüriorvas või pööningul katuseserva varjus kasinal allapanul lebavat kaht valget muna hautakse mõlema vanema osalusel 16–18 päeva. Pojad on alul hõredalt udusulis. Neid toidetakse üsna eripäraselt: poeg ajab pea silmini vanalinnu kurku ja see öögatab tema nokka oma puguseinast sõõrutunud «tuvipiima». Esimesel nädalal pole vanalinnu pugus poegade söötmise hetkedel muud toitu, hiljem hakkavad pojad koos pugupiimaga saama ka pehmenenud teri, toitaineküllast «piima» tekib 18 kuni 20 päeva kestel, ka isalinnul. Vanemad toidavad poegi pesas neli kuni viis nädalat ja siis õpetavad neid veel nädal aega ise maast toitu nokkima. Tuvipaar püsib koos kogu elu.

Eestis pesitseb 40 000 kuni 80 000 paari kodutuvisid, talvel võib neid olla kokku kuni 200 000 isendit. Varem leidus neid tihedamalt, ka maakohtades, ent kus teri enam maha ei pudene, on tuvid kadunud. Sügiseti lendavad nad küll parvedena kõrrepõldudele, aga õhtuks naasevad asulatesse.

Enne ainult Euraasia paras- ja subtroopilises vöötmes ja Põhja-Aafrikas levinud kodutuvisid on koloniseerimisperioodil viidud uusasukate kodutunde suurendamise mõttega teistesse maailmajagudessegi, kus need linnud on paiguti muutunud põlluharijatele üsna vastumeelseks. Eestis on viimasel kümnendil tuvide arv asulates pigem kahanenud ja neid on meil «talutaval hulgal», aga siiski võiks neid linnahügieeni huvides vähemgi olla.