Eesti teadlaste juhtimisel jõuti jälile globaalselt olulisele metsahaigusele

Männikuid kahjustav punavöötaud võib pärit olla hoopis Euroopast Foto: Kalev Adamson

Metsandusteadlased pole olnud sugugi kindlad kust on pärit Põhja-Euroopa männikutes okastel järjest sagedamini esinev punavöötaudi tekitaja. Äsja rahvusvahelises eelretsenseeritavas ajakirjas Fungal Genetics and Biology avaldatud teadusartikkel otsib võimalikke ühendusi punavöötaudi (Dothistroma septosporum) Põhja-Euroopa ja Aasia populatsioonide vahel.

Väga laia levikuga ja olulist majanduslikku kahju tekitava seenpatogeeni päritolu oli seni teadmata, kuid invasiivse patogeeni üheks võimalikuks päritolupiirkonnaks on peetud ka Aasiat. Esimest korda avastati punavöötaud Euroopas juba enam kui sada aastat tagasi ning sellest ajast pärineb ka liigi esmakirjeldus. Eestis leiti haigustekitaja esmakordselt 2006. aastal. Varasem seene populatsioonide analüüs ei kinnitanud tema levimist Kesk-Euroopast põhja poole. Kust siis see uus seen meile saabus?

Teadlased võrdlesid Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Norra, Ukraina, Serbia ja Venemaa Euroopa osa ehk Põhja- ja Ida-Euroopas punavöötaudi tekitaja populatsioone Bhutani ja Kaug-Venemaa populatsioonidega. Geneetiliselt võrreldi kokku 238 punavöötaudi tekitaja Euraasia mandrilt pärinevat algupära.

Haiguse läte võib olla kodule senisest palju lähemal

Uurimistulemusi kokku võttes selgus, et mitmekesiseimad ja ühtlasi ka elujõulisemad punavöötaudi tekitaja populatsioonid esinevad just Põhja-Euroopas. Sealhulgas Baltikumis, Soomes, Norras, Ukrainas ja Venemaa Euroopa osas.

See viitab tugevasti võimalusele, et patogeen pärinebki just Põhja-Euroopast, mitte Aasiast, nagu seda varem oli arvatud. Üllatav ja oluline on ka tõdemus, et punavöötaud on levinud just Põhja-Euroopast Aasiasse ja mitte vastupidi. Seni teadaolevalt on uued invasiivsed patogeenid levinud pigem Aasiast Euroopasse. Kuna Euroopa ja Aasia vahel ei tuvastatud identseid seenpatogeeni geene, siis pole tõenäoline, et haigustekitajat oleks levitanud inimene.

Seene kaardistamine on metsakaitses oluline

Patogeeni levimine on ilmselt toimunud pigem looduslikult mööda Euraasias kasvavat, Atlandi ookeani Vaikse ookeaniga ühendavat metsavööndit. Punavöötaudi geneetiliselt mitmekesiseim populatsioon Põhja-Euroopas kattub hästi ka hariliku männi areaali keskmega, kus männi geneetiline mitmekesisus on kõrgem ja seega ka patogeeni väikseim mõju harilikule männile loogilisem, võrrelduna eksootiliste mändide populatsioonidega. Patogeeni päritolu otsingud pole selle analüüsiga veel lõppenud, sest suurelt alalt Aasiast ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikast võivad uued uuringud kaasa tuua uusi üllatusi.

Metsakaitse praktikas annab patogeenide vastne populatsioonianalüüs teavet tõrjestrateegia väljatöötamise seisukohalt ülioluliste küsimuste seisukohalt, sealhulgas on patogeeni mitmekesisuse, elujõulisuse ning päritolu erinevad aspektid. Samuti võimaldab teadmine eristada agressiivsemaid ja levinumaid patogeeni tüvesid. Töö tulemusena selgus näiteks, et punavöötaudi ei ole põhjust pidada Põhja-Euroopas invasiivseks liigiks ning seetõttu ei vaja kõnealune patogeen (Dothistroma septosporum) ka taimekarantiinset režiimi (hoidmist eriti ohtlike patogeenide nimekirjas). See ei tähenda loomulikult, et punavöötaudi sümptomitega taimi võiks vabalt importida või eksportida, sest patogeeni uute geenide saabumine meile ja nende segunemine juba olemasolevatega võib tõsta patogeeni agressiivsust.

Teadusartikkel valmis rahvusvahelises koostöös Eesti Maaülikooli metsapatoloogide juhtimisel. Kokku võttis uurimistööst osa 16 teadlast 11 erinevast riigist.

Ajakirjas «Fungal Genetics and Biology» ilmunud originaaltekst on leitav SIIT.