Ilutaimi hukutab pigem liigniiskus kui külm

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Suvel avastasid aiaomanikud, et elupuudel on koor lõhenenud või lahti rullunud. Seda põhjustas talvine kiire temperatuurimuutus, nii et koed ja rakud ei jõudnud tasapisi järele anda, vaid külmusid järsult, tekkisid mikropraod, mis kevadel taime kasvu algusega järele andsid.

FOTO: Eneli Käger

Aknast välja vaadates näeme, et veeuputuseni pole enam palju. Muld on vett pilgeni täis ja uuel veel pole kuhugi minna. Vesi koguneb suurte loikudena põldudel ja koduaias. Enamik meie ilutaimedest hukkub koduaias pigem liigniiskuse kui külma tõttu.

Olin sunnitud enne jõule pisut kaevama ja tuleb tõdeda, et selle koha peal olnud tulbid ja liiliad valgusid halvasti lõhnavalt laiali: olid mädanema läinud.

Samas ei tähenda asjaolu, et praegu vesi lainetab, et kevadel oleks seda piisavalt. Pole ju lund, mis tasapisi sulaks. Taimed üritavad puhata ja nende veevajadus on minimaalne, rakud on vastavalt veevajadusele sõna otseses mõttes punnis.

Temperatuur on pidevalt pigem pluss- kui miinuspoolel. Eelmine aasta näitas tegelikult päris valusalt, mis juhtub taimedega, mis on end pilgeni vett täis imenud, kui temperatuur järsult langeb.

Omal ajal tuli koolis teha katse, mille käigus lasti pudel vett täis ja lasti külmal lõhki lüüa. Hea näide sellest, et külmudes vesi paisub. Vesi paisub ka taime kudedes ja rakkudes, kuid erinevalt klaaspudelist on rakkude seinad elastsemad ja venivad pisitasa.

Soe ei lase puhata

Samas näitasid mõned hariliku elupuu sordid ʻBrabant’, ʻHolmstrup’ ja veel mõni, et elupuu polegi nii lollikindel, nagu arvatakse, sest kevadel ja suvel avastasid paljud aiaomanikud, et elupuudel on koor lõhenenud või lausa lahti rullunud. Võiks ju süüdistada, et sissetoodud puud ja üleväetamine, kuid koor oli lõhki nii omamaistel seemikutel kui ka kümme aastat kohapeal kasvanud taimedel. Tegelikult tabas selline saatus taimi ka meie lähinaabrite juures.

Lihtsustatult – kiire temperatuurimuutuse tõttu ei jõudnud koed ja rakud tasapisi järele anda, vaid külmusid järsult, tekkisid mikropraod, mis kevadel taime kasvades järele andsid. Kohati oli miinuskraade ka rohkem, kuid määravaks sai minu meelest pigem järsk temperatuurilangus.

Talvine niiskus ning pluss- ja miinuskraadide kiire vaheldumine – külmumine ja sulamine kergitab ja rebib puruks õrnemad taimejuured, muljub ja rikub mullapiiril olevad kasvupungad ning taimed jäävad nõrgaks, sest ei saa korralikult puhata. Kogu harjumuspärane keskkond on märg ja mädanev. Ühe sellise talve elab veel üle, kuid mitu järjestikust võivad viia taimede hukkumiseni.

Kahjustajad

Nii nagu taimed on ka taimehaiguste tekitajad ja kahjurid harjunud, et meil on talv külm ja lumega, kus nemadki end hästi ei tunne. Mõnusalt tunnevad aga end pigem mõned uustulnukad meie aedades ja kindlasti mõningad seened, mis avastavad, et neil on palju huvitavam ja rikkalikum valik elu jätkamiseks.

Pidades silmas taimede kahjustajaid, ei julge keegi ennustada, mida kevad toob. Julgen vaid oletada, et kevadel on taimedel puudus toiteelementidest, sest vees lahustunult ohustab aineid väljauhtumine, taimede juureulatusest välja ja eks ikka veekogudesse ja põhjavette.

Oma õrnukesi taimi saab tänapäeval kaitsta pakasekaitsekangaga. Kui tekkib oht, et temperatuur langeb järsult alla –10 kraadi, oleks mõistlik taimed katta, püsililledele, roosidele raputada peale kuivem kiht turvast või mulda. Meeles tuleb pidada, et sooja annab vaid kuiv kate.

Veevajadus erineb

Kultuurtaimede veevajadus erineb liigiti ja sõltub taime vegetatsiooniperioodi etapist. Varakevadel on taime veevajadus üpris väike ja tõuseb pidevalt taime kasvades. Kasvu all pean siin silmas, et lehed saavad täismõõdu, puude ja põõsaste selleaastane juurdekasv on saavutatud. Samas on teada, et õitsemise ja viljade valmimise ajal vajab enamik taimi samuti rohkem vett. Vajadus hakkab vähenema suve teisel poolel. Meie omamaised taimed lõpetavad kasvu, hakkavad valmistuma talveks ja koguma uut jõudu järgmise kevade kasvuhulluseks.

Samuti muutub mulla veesisaldus aja jooksul (vihma- ja põuaaeg jne). Kõiki mulla veehulga muutusi nimetatakse veerežiimiks, see on eri tüüpi muldades (sõltub liiva- ja saviosakeste omavahelisest suhtest) isesugune, millele tänapäeval lisandub veel teisaldatav muld: mulla koorimine, segipööramine, teisaldamine, tallamine ja nii edasi. Kulub mitu head aastat, enne kui selline tugevasti häiritud pinnas saavutab uuesti mingi struktuuri, kus vesi oskab liikuda ja õhk teab, kus olla. Jõudes õhuni, siis veesisalduse muutusega muutub ka mulla õhurežiim ehk õhusisaldus.

Mulla veerežiimi järgi jagunevad mullad põuakartlikeks, parasniisketeks ja liigniisketeks. Liigniiskeks peetakse muldasid, milles enamik kultuurtaimi kannatab ajutiselt, kestvamalt või alaliselt liigniiskuse all. Niisked mullad tahenevad kevadel tunduvalt aeglasemalt kui parasniisked mullad ja sügisel muutuvad need liigniiskeks tunduvalt varem. Lihtsustatult tähendab see, et mida märjem on muld, seda külmem ja taimed alustavad kevadist kasvamist hiljem.

Kahjuks tuleb tõdeda, et enamikule tänapäevastele dekoratiivtaimedele jääb meie suvi niigi lühikeseks ja kui kevadel kasvu algus ka hilineb, ei jõua taimede noored võrsed piisavalt puituda ja isegi juba kerge miinus võtab võrsetipud pruuniks.

Taimed ja aeroobsed (nn head) mulla mikroorganismid vajavad hingamiseks hapnikku, selleks peab aga mullas olema piisavalt õhku. Kui nüüd jätta välja vesiroosid ja teised vees kasvavad taimed, vajavad ülejäänud taimed õhurikast kasvumulda.

Tagasi üles