Kireva sulgrüüga Põhjala part

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Sügisrüüs isane kirjuhahk puhkepausil

FOTO: Wikipedia

Eesti vetes talvitab 26 liiki partlasi, kokku miljoneid linde. Nende hulgas loeti üheks haruldasemaks kirjuhahka, keda kuni 1970. aastateni oli meil kohatud vaid viiel korral.

Kui aga siinpajataja jaanuaris 1975 vaatles Vilsandi läänekalda ääres ujumas koguni 127linnulist kirjuhaha parvekest, oli see linnuteadlastele lausa sensatsioon. Järgmistel aastatel tuli ridamisi teateid kirjuhahkade talvitamisest nii Saaremaa lääneranniku vetes kui ka Leedu Palanga rannamerel. Paarikümne aasta järel küündis selle üsna kireva sulestikuga väikese haha koguhulk meil mõnel talvel juba ligi 6000 linnuni ning ta oli tavaline talipart Lääne- ja Loode-Saaremaa rannamerel, Hiiumaal Ristna ja Tahkuna poolsaare kandis, samuti Põõsaspea neeme juures. Juhuti nähti neid mujalgi: Sõrvest Viimsi Rohuneemeni ja koguni Väinamerel.

Mis oli selle talvitamispiirkonna laienemise põhjus, on senini selguseta. Küll täheldati eelmise sajandi lõpuveerandil kirjuhaha endise poolemiljonilise arvukuse umbes kahe ja poole kordset kahanemist kõigil ta pesitsusalade tundrates Jamali poolsaarest Tšukotka ja Alaskani, nii et rahvusvaheline looduskaitseliit kandis selle liigi ohustatute nimestikku (Eestis on ta II kategooria kaitsealuste liikide hulgas). Nüüd on meil talvitajaidki vähemaks jäänud.

Kirjuhahk on sinikaelast pisem sukelpart. Isaslinnu sulestikus on kolm värvust: kurgualune, kaelus, kukal, selg ja saba on mustad, rind, alapool ja küljed kreemikasoranžid, pea, ülakael ja tiivaalused valged, samuti musta triibuga poolitatud tiivapealne, hoosuled on tumehallid. Oktoobrini püsivas siirdesulestikus on isase kirjuhaha tiivapealne (õlasulestik) musta-valgetriibuline. Emaslind on tume-pardipruun, sinise tiivaküüduse servad on valged.

Väga iseloomulik on kirjuhahkade tegevuse sünkroonsus: salgaliikmed ujuvad enamjaolt ühes sihis, sukelduvad või tõusevad lendu ühekorraga, lennul käänduvad või muudavad suunda otsekui käskluse peale. Meelispaik on kuni 10 meetri sügavuse veega rannikuastangu vöönd, kus leidub mitmesuguseid põhjaloomi, eeskätt ranna- ja südakarpe – need ongi kirjuhahkade põhitoit.

Aprillis lahkub enamik siin talvitanuid ja siirdub Põhja-Jäämerele. Juuniks jõutakse oma kodumaale, kus rajatakse pesad jõedeltade või järvikualade tarnasoodele, üksteisest mõnekümnemeetriste vahedega – ilmselt vähendab see jäärebaste ja suurkajakate röövlusmõju. 6–7 munaga kurna haub emalind üksi, isane aga püsib pesa lähedal vaid esimese haudenädala. Pojad saavad tuule tiibadesse augusti lõpupoole, jäädes enne seda omapead, emadest eraldi. Sigimisefektiivsus on üsna väike ja ellu jääb ainult viiendik noori.

Tagasi üles