Rail Baltic kui eksperiment kohaliku inimese jaoks

Foto: Eero Vabamägi

Tulevikus läbi kolme maakonna minev Euroopa raudtee on nagu eksperiment, kuid selle eripäraga, et kui kopad maas ja saed puus, ei saa valesammusid tagasi võtta.

Inimesele on kõige lähem oma nahk. See oli ajend mullegi, kui otsisin augustis heaks kiidetud Rail Balticu maakonnaplaneeringute KSH (keskkonnamõju strateegilise hindamise) aruandest, kui täpselt seal piirkonniti keskkonnariske kirjeldatakse. Asi on selles, et meie aed jääb raudtee ehitamise ja kasutamise piirkonda.

 Rong meist otse üle sõitma ei hakkaks, kuid satuksime eriti eksperimentaalsele alale, sellesse triipu, mis jääb Raplamaal Rail Balticu ja neljarealiseks ehitatava Tallinna-Pärnu maantee vahele. Kui raudtee ja rekonstrueeritud maantee täies ilus valmis ja meie siis veel elus, oleme oma aiaga maastikul, mis halvemal juhul võib kujuneda paljudele looduse liikidele muust loodusest kahe sirgega eraldatud tsooniks.

Paremal juhul hakkavad toimima suurtele loomadele planeeritud ökoduktid ja raudtee-ülepääsu tagamine kõiksugustele väikestele elukatele, aga kohanemine ja tegelik mõju on näha alles siis, kui asi käes. Eesti praegusest ainsast olemasolevast maanteeökoduktist pole suurt liikumisruumi tahtvad põdrad ikkagi siiani veel nõus olnud üle minema.

Palju kaevandamist

Ega ma aruandest väga täpset teavet sellest üles ei leidnud, kuidas just põdrad-kitsed-karud meie „triibus” käituma võivad hakata, kuid sellega pean vist arvestama, et niisugust lindude uputust kui praegu tulevikus me aias ilmselt pole – küla tagant läbi minev raudtee oma müraga (kuni 32 rongi ööpäevas) jääb liiga lähedale. Lindude vähenemine võib omakorda mõjutada aia ja ümbruskonna väikeelustikku, millest järeldan, et kõik n-ö lokaalsed tasakaalud võivad muutuda.

Seda, kas suure raudtee (66 m laiune trass) hooldus, umbrohutõrje hakkab käima „nagu tavaliselt” glüfosaati sisaldava mürgiga, mis oma looduses püsimise pikkusega kindlalt meie küla elukeskkonda ohustaks, kusagilt veel välja ei lugenud, nii et see jäi mul kahtlustusena õhku. Meil on paepealne maa, kehvalt kaitstud põhjavesi ja külatagune jõgi täpselt uue raudtee tsoonis.

Üles leidsin selle, et raudteekoridori avamiseks läbi kolme maakonna tuleb raadata hinnanguliselt 560 ha ulatuses metsamaad. Kui keskmiste näitajate abil arvutada (208 tm/ha ja autokoorem 31 tm) on see üle 3700 koorma puitu, ent siiski suhteliselt vähe. Aga peale selle tähendab raudtee-ehitus väga suurt kaevandamist. Mis näitab, et Rail Baltic hakkab kaudsemalt mõjutama palju suuremat hulka inimesi ja rohkem loodust kui KSH aruandes kirjas.

Hinnanguliselt vajatakse raudteel kolme maakonna peale kokku (aruande lk 111) 426 000 m³ lubjakivikillustikku, 14 575 000 m³ liiva/kruusa ja 1 123 000 m³ graniitkillustikku. Seda ajal, mil käib ka maanteede laiemaks ehitamine. Tegu on suuremalt jaolt materjaliga, mille vedu rohkem kui 50 kilomeetri kauguselt ei tasu end ära, samas näiteks Raplamaal oma liiva ja kruusa ei jätkuks isegi siis, kui kõik kaevandusalad lahti teeks.

Ehitusmaavarade kättesaadavus on hinnatud üheks suureks riskiks raudtee-ehituse hiljuti valminud riskianalüüsis (vt https://rbestonia.ee) – aastatel 2020–2025 Eesti liiva ja kruusa keskmine vajadus kahekordistub.

Topeltkaevandamine igal juhul mõjutab omakorda looduskeskkonda ja inimeste elu, aga selle mõju hinnangut „suurest” aruandest ei leidnud. Eraldi olevas raudtee-ehituseks vajalike ehitusmaavarade varustuskindluse uuringus on kirjas, et üle vaadatakse olemasolevad kaevandamistaotlused, need vanad karjäärid, kust midagi veel võtta oleks, ja varud, mida pole seni kaevandamiseks avatud.

Enamuse tahe?

Rail Balticu koduleht ütleb, et tänavukevadise küsitluse järgi (küsitleti 1019 inimest, kes valitud metoodika alusel, mis tagab üldistatavad tulemused) ütles uuele raudteele jah 58% vastanutest. Valikumeetod on selline, et proportsionaalselt on vastajate hulgas rohkem inimesi sealt, kus neid ka rohkem koos ehk tervelt 453 vastajat Tallinnast ja Tartust. Minu Rapla maakonnast, kus kahe suure liiklustrassi vahele jäämise saatus koos võimalusega, et 50 kilomeetri ulatuses siit- ja sealtpoolt raudteekoridori kammitakse maa veel läbi täiendavalt liiva-kruusa otsides, oli vastajaid 26.

Päevakorrale võib tulla, et Tallinna-Pärnu maantee laiaks ehitamise plaani kahandatakse, nagu soovitab KSH aruanne, aga ikkagi läheb mõte ka sinna, et mida siis jätame järeltulijatele. Mets – arvatagu mis tahes, ikkagi uueneb ja kui praegu raiesmikud täis istutada või seal looduslikule uuendusele hoogu anda, on järeltulijail jälle mets olemas. Aga kui ehitusmaavarad kõik raudteesse ära paneme, on tuleviku tee-ehitajail tühjad pihud.

Loen kevadise küsitluse tulemustest, et Rail Balticut toetavad keskmisest selgelt tugevamini (70%) need, kes leiavad, et otsus projekti kohta peaks lähtuma kogu piirkonna, mitte ainult Eesti huvidest. Selline õilis vaatenurk, mis keset tuleviku ehitustallermaad olijale kõlab kui halb, õieti kurjakuulutav nali.