/nginx/o/2016/11/23/6103877t1hd14d.png)
:format(webp)/nginx/o/2018/01/10/7474029t1hf9ac.jpg)
Keskkonnaministeerium võttis Tartumaal Kambja vallas Kavandu külas ja Elva vallas Külaaseme külas kaitse alla sinise kopsurohu püsielupaigad.
Haruldane taim võeti Tartumaal looduskaitse alla
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sinine kopsurohi on väga haruldane soontaim, mis on Eesti punase nimestiku järgi (2008) arvatud äärmiselt ohustatud (critically endangered) liikide kategooriasse. I kaitsekategooriasse kuuluva sinise kopsurohu kasvukohtade kaitse alla võtmise kohustus tuleneb Looduskaitseseadusest ning selle eelduseks oli liigi haruldus ja ohustatus.
«Sinise kopsurohu püsielupaikade kaitse alla võtmine on vajalik liigi säilitamiseks ja talle soodsate kasvutingimuste tagamiseks. See aitab kindlustada liigi looduslikku levimist ka tulevikus,» selgitas keskkonnaminister Siim Kiisler.
Külaaseme püsielupaik pindalaga 0,8 hektarit asub Tartu maakonnas Elva vallas Külaaseme külas põhja-lõuna suunaliselt kulgeval järsu läänenõlvaga kõrgendikul. Püsielupaika on arvatud edela-ja läänekaarde avanev nõlvaala kogu selle tõusu ulatuses (nõlva suhteline kõrgus on ligikaudu 16 m) alates jalamist kuni nõlva laeni. Külaaseme püsielupaik jääb tervenisti eraomandis olevale maatulundusmaa sihtotstarbega Külaaseme katastriüksusele.
Esimesed kirjalikud teated Külaaseme elupaigas Sinise kopsurohu esinemisest on juba 1938. aastast, mis teeb sellest teadaolevalt Eestis kõige kauem järjepidevalt asustatud sinise kopsurohu elupaiga.
Kavandu püsielupaik pindalaga 1,3 hektarit asub Tartu maakonnas Kambja vallas Kavandu külas Matsi järvest põhja poole jääva järsu läänenõlvaga väikesel kõrgendikul. Püsielupaik jääb tervenisti eraomandis olevale maatulundusmaa sihtotstarbega Tootsi katastriüksusele ning piirneb idaküljest vahetult elamupiirkonnaga.
Kavandus avastati sinise kopsurohu leiukoht 1962. aastal ning teadaolevalt on see arvukuselt teine sinise kopsurohu leiukoht Eestis.
Sinise kopsurohu peamiseks ohuteguriks on elupaikade valgustingimuste muutumine võsastumise ning metsa järelkasvu ja alusmetsa põõsarinde tihenemise tõttu.
Püsielupaigas on keelatud ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul tootmisotstarbeta rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks. Samuti ei ole püsielupaikades lubatud loodust kahjustav majandustegevus või loodusvarade kasutamine. Kuna püsielupaigad asuvad tallamis- ja erosioonitundlikul reljeefsel maastikul ning suhteliselt väikesel maa-alal, siis on seal keelatud ka rahvaürituste korraldamine, telkimine ja lõkke tegemine.
Kokku on Eesti looduse infosüsteemi andmetel 2017. aasta seisuga Keskkonnaregistris kaheksa sinise kopsurohu leiukoha kirjet, mille kogupindala on 2,23 hektarit.