Piirdeaed on rohkem kui lihtsalt tara

Ilus aed on kooskõlas elumaja, teiste hoonete ja keskkonnaga Foto: Säde Lepik

Maakodude juures meeldivad mulle väga avarus ja õued, kus pilk võib vabalt rännata. Kui ees pole ülearuseid tõkkeid, saab oma aiale juurde laenata koduümbruse ilusaid vaateid.

Naabertalu näiteks minu trepile ei paista. Kui soovin, siis tunnen end maal ihuüksi. Kui tahan, siis tuletan meelde, et heinamaa ja kadastiku taga on ka naabrid. Valikuvõimalus teeb olemise ja vaimu vabaks. See on suur luksus. Kui näed vaeva, et saaks seda endale lubada, siis muutud eriti tõrksaks ebaloomulike piirangute ja soovituste suhtes.

Minu avarat õue piirab kahelt küljelt kiviaed, vastu metsa on võrkaed, mis puude vahel silma ei riiva. Kiviaia ladus ligi 20 aastat tagasi isa, kes oli kiviaedade vahel kasvanud, kuid agronoomina neid maaparanduse eest ka kivipurustisse vedada lasknud.

Kui uus maja valmis sai, palusin isa, et ta teeks mulle kaks maakividest aiajuppi üle teetruubi, mis toob meie värava juurde. Kui need valmis said, tegi isa aeda aiana edasi: üks haru läheb ranna poole, teine piirab viljapuuaeda. Talle hakkas kivide kangutamine ja õige nurga all kokku sobitamine väga meeldima. See on raske, kuid mõnusalt meditatiivne töö. Isa uskus, et kivid annavad talle elujõudu. Talus on tema kiviaedu nüüd sadu ja sadu meetreid. Osa on uued, osa taastatud. Kivipuudust karta pole. Kiviaiad on meie rannakülas ikka olnud ja midagi loomulikumat ei kujuta ma siin piirdeks ette. Kivid hoiavad mälestusi. Kui kiviaeda just sihipäraselt ei lõhu, kestab see kaua. Aia kõrgus on umbes 1,2 meetrit. See ei piira vaadet, kuid on piisav selleks, et märkida kodu ümber piiri, mis vihjab võõrale, et siit ei ole ilus kutsumata kaugemale tulla. Tänapäeva hajakülas, kus kariloomi enam ei peeta, võikski see olla aia roll.

Piire kaitseb

Kas piire kaitseb looma või inimese eest? Nagu mujal, nii võimutsesid meiegi külas aastaid metssead. Nende arvukuse tõsise piiramise asemel soovitasid jahimehed maaomanikel aedu ja põlde tara ja/või elektrikarjusega kaitsta.

Tarastamisejutt mõjus mulle väga ahistavalt. Esiteks seepärast, et kui kellelgi on tarvis metssigu pidada, siis tuleb ikka sel pidajal endal ehitada ümber loomade üks vägev ja üpris sügavalt maa sisse ulatuv tara, mis loomad tõesti kinni peab … Nii tehakse näiteks Lõuna-Aafrika jahiparkides, kus küllap on käinud ka meie jahimehi. Võõrale maale ei ole oma karjaga ilus tulla. 21. sajandil on väga imelik tunda, et elad metslooma meelevallas. Inimestel on oma rahanatukesega muudki teha, kui kindlustusi ehitada. Oma maa ja kodu peavad pakkuma turvatunnet – seal on ebaloomulik end kellegi eest kaitsta. Rannaküla kiviaedadega ei sobi seatõkked kuidagi kokku. Kas on üldse kohta, kuhu need sobiksid?

Okastraadi ja klaasikildudega kõrged müürid on paljude linnamajade ümber juba osundatud Lõuna-Aafrikas. Meil on kõrge tellismüüri taga näiteks kaunis Puurmanni loss ja veel eelmise sajandi algul valvas krahvipaari unerahu seal kaks öövahti: üks pargis ja teine müüri taga. Esimesed jäljed liivatatud pargiteedele tohtis teha kuri krahvinna oma külalistega. Et see nii saaks olla, sõitis üks moonamees öösel kõik pargiteed läbi nelja luuaga varustatud hoburakendiga.

Aafrika seakatk on suur õnnetus. Meie aias ei olnud muru aga eelmisel sügisel enam segi pööratud ja õunapuude alune mustaks küntud. Tahaks loota, et nüüd nii jääbki.

Selle üle, kas piirdeaedu on vaja loomade või inimeste pärast ja kas need saavad kedagi takistada, pani mõtlema Eesti Vabaõhumuuseumi teaduri Maret Tamjärve äsja ilmunud teos «Suur tararaamat. Eesti talude aiad ja väravad».

Soovitan soojalt. Lugedes saate hea ülevaate, kuidas aed kajastub meie keeles ja meeles ning millist elu elati tarade taga. Tarasid on meil väga kaua ehitatud vajaduse ja mitte toreduse pärast. Tara kaitses õue ja põlde loomade eest. Kõige nurjatumad aiast läbimurdjad olid sead, trahv olnud väiksem, kui paha peale pääsenud seal oli rõngas ninas, siis ei saanud ta palju tõnguda. Paaril pildil on aiast läbi pääsemist takistavad «rangipuud» kaelas petlikult vagura näoga lammastel, aedu lõhkuvatele lehmadele seoti silmade ette lauatükid. Kodulinnud hoidis oma õuenurgas tihedalt punutud pistandaed.

Aiad keeles ja meeles

Mõnelt fotolt paistab lausa uskumatu puitaedade ämblikuvõrk – küll pidi nendega olema tööd ja vaeva. Kõige aiaküllasemal ajal pilte veel ei tehtud. 1772. aastal on A. W. Hupel (lk 72) aedade kohta kirjutanud järgmist: «Meie aiad /.../ on tõeline metsade raiskamine, sest nad nõuavad määratul hulgal puud: iga aiateivas ja neid kulub aastas palju miljoneid, maksab ühe kasvava kuusepuu. Need aga moodustavad alles ühe kuuendiku aiast. Suur osa kevadest kulub üksnes aedade ehitamisele ja parandamisele, mis iga aasta lagunevad. /.../ Mõned mõisad Tartumaal on puu ja töö kokkuhoiuks juba hakanud oma aedu likvideerima ja nende asemel ümber põldude kraave kaevama. /.../ Ainus kasu, mida me oma taradest oodata võime, on kariloomade viljast eemale hoidmine – väga nõrk põhjendus, kuna mõis ja talud oma suurte ja väikeste kariloomade juures karjaseid peavad. Ainult talupoegade sead uitavad karjatamata vabalt ringi, ja pühapäeviti tööhobused.»

Raamat tutvustab kõiki tähtsamaid aiatüüpe: püstand-, rõht-, varb- ja kiviaiast jõutakse lippaedade ja elavtarade ehk hekkideni ning unustatud pole ka okastraataeda.

Minule oli kõige huvitavam see osa, mis puudutas aedu ja väravaid külaelus ja suhetes. Roosna-Alliku mõisas saadi näiteks üks aed nii: «Kui vallalisel naisel oli laps, siis pidi ta tegema kolm sülda kiviaedu. Kivid pidid nad põllega kohale tooma väljalt. Sellepärast on kivid kõik ühesuurused, väikesevõitu.» (Lk 127.)

Aia lõhkumine oli väga tõsine süütegu: 1875. aastal mõistis Aidu kogukonnakohus kopliaiast ühe teibapaari ülestõmbaja «24 tunniks vangi», ka aed tuli korda teha. 1891. aastal mõistis Uulu vallakohus aga joobnud olekus aia lõhkunud noormehele, kes tõmmanud sealt ainult ühe teiba, koguni ihunuhtluse – «viisteistkümmend hoopi vitsu» – ja rahatrahvi. Kohus leidis, et «aia lõhkumine üks tähtsamatest süidest on, sellepärast et aiad on ühed warjud, mille läbi põllumehe põllud loomade tallamise eest saawad hoitud, kuna nende ära rikkumise läbi peremehele mittme sugune kahju sündida wõib». (Lk 185.) Huvitav, milline olnuks toonane karistus, kui kellelgi tulnuks pähe minna põllule tallama, et endast koos moonide ja rukkililledega ilupilte teha?

Õue kaitsvast aiast sai tasapisi talupere visiitkaart. Sellele aitas palju kaasa kodukaunistamise hoogtöö. 1936. aastal korraldas Tartu Põllumeeste Selts talutarade ja -väravate võistluse. Auhinnatud töid tutvustati ajalehe Maa Hääl sügisnumbrites.

Rohkem tahtnuksin lugeda paikkondlikest eripäradest. Saaremaa ja sealne aiaseadus on põhjalikult käsitletud. Setumaa võimsatest palktaradest ja katusega õueväravatest (lk 220) aga võiks ju samuti jätkuda nii juttu kui ka pilte.

Kõigis kodumaa kantides pole nii selget omapära olnud ja eks aedu-väravaid tehti ikka materjalist, mida oli kõige kergem kätte saada.

Mõni soovitus

Kui tahate oma eakama kodumaja juurde teha asjastutruu aia, siis uurige lisaks uuele tara- ja varem ilmunud taluarhitektuuri raamatutele läbi oma pere fotokogu. Ehk paistab mõne peo, matuse vm pildi pealt natuke ka koduõue aeda või väravat, mis sobiks eeskujuks.

Vanasti tehti piirdeaiad jüripäevaks korda. Aiaehitust plaanides tehke talvel kavand valmis. Enam me ei ole otstarbekuse vangid – laske mõttel lennata. Seejuures tasub järgida põhimõtet, et ilus aed on kooskõlas elumaja, teiste hoonete ja keskkonnaga. Puitvoodriga majaga sobib ehk hästi lippaed või lihtne rõhtaed, kivimajaga kiviaed või kivi ja puidu kombineerimine. Hea lahendus ei pruugi olla odav, kuid see tagab aia kestvuse. Maastikukujundajad ei soovita õuealale piiret, mille kõrgus jääb vahemikku 1,4...1,8 m. See kõrgus on vaateliselt ebamugav: ei sulge veel ruumi, kuid ei lase enam mõnusalt ümbrust vaadelda. Kui piire tuli liiga keeruline, siis saab muljet ehk (vabakujulise) hekiga mahendada. Vanahõnguline kitš on paljudele armas, kuid üpris libe tee. Vanu tööriistu, autokumme, randaalikettaid jpm oleme kodupiirdeil juba näinud – küllap on oma õue märkimiseks ka maitsekamaid lahendusi.