Eestis võib pea iga talv äikest näha

Foto: Ants Liigus

Parasvöötmele iseloomulikult lööb Eestis kõige enam välku suvel, maksimum esineb juulis. Äikesehooaeg algab meil tavaliselt aprilli lõpus või mais, kui esimesed äikesed on pigem sisemaa kohal, kuna see soojeneb palju kiiremini kui meri.

Äikesehooaja lõpus septembris ja oktoobris lööb seevastu enamik välkudest just merel. Siiski, äike või välgud keset lumesadu või tuisku esinevad kusagil Eestis siiski peaaegu igal talvel. Viimastel talvedel on välgutanud-müristanud koguni mitu korda.

Talvine äike võib tekkida (atmosfääri)frondil, võimalusi on seejuures kaks. Esimesel juhul on tegu kiiresti liikuva külma frondiga. Sel juhul sunnitakse frondi ees olevat õhku kiiresti kerkima, mistõttu tekivad rünksajupilved ja isegi äike. Teine võimalus kujuneb siis, kui õhumasside omadused, eriti näiteks (potentsiaalne) temperatuur, on väga erinevad, näiteks külma frondi ees on õhk suhteliselt soe, aga järel eriti külm. Sel juhul suureneb õhumasside eralduspiiril temperatuuri vertikaalne gradient, tekivad tõusvad õhuvoolud ja vahel ka äike. Konvektsiooni ja äikese arengut soodustab frondi suur liikumiskiirus.

Teisel, frontidega mitteseonduval juhul soodustab äikese teket soe ja niiske aluspind, nagu näiteks meri, mille kohal on väga külm õhumass. Kui õhu temperatuur 1,5 kilomeetri kõrgusel on 13 või enam kraadi madalam kui veekogu temperatuur, tekivad tõusvad õhuvoolud ja arenevad rünksajupilved. Et õhumass saaks piisavalt niiskust, peab veekogu olema vähemalt 80–100 kilomeetrit lai ja tuule suund olema suhteliselt püsiv ja samasuunaline, sest muidu ei püsi arenevad pilved koos. Kui nendele tingimustele lisandub näiteks madalrõhkkonna mõju, võibki tekkida äike. Selle silmapaistvaks näiteks on 23.10.2010 öö Põhja-Eestis, kui tsükloni tagalas arenes miinuskraadide juures tugev äike.

Talvist äikest võib näha ka sulailmaga. See on seotud tavaliselt mõne sügava okludeeruva läänetsükloni keskme ja selle lähiümbrusega, kus konvergentsi ja väga madala õhurõhu tõttu arenevad konvektsioonipilved. Sellise tekkega äikest võis kogeda Tallinnas 2007. aasta 18. jaanuari õhtul.

Viimaks võib talvist äikest ette tulla lumetormides. Kas seda ikka äikeseks pidada, on iseküsimus, sest lumetormis tekkivad välgud ei pärine ilmselt rünksajupilvedest, vaid tuule ja jääkristallide omavahelisest hõõrdumisest. Sobivad tingimused toob sageli sügav lõunatsüklon, sest nende lääne- ja põhjaosas on talvel ilm väga tuisune. Samuti võib äike tekkida tsükloni keskme läheduses, kui erinevate omadustega õhumassid segunevad, soosides õhu vertikaalset liikumist. 2010. aastal täheldati välkusid 10. detsembri lumetormisel ööl eelkõige Lääne-Virumaal. Toonane tsüklon pärines Atlandi ookeani 40. laiuselt, kus see tekkis polaarfrondil. Tsüklon polnud küll väga intensiivne, lumetormi põhjustasid peamiselt suure temperatuurikontrasti alusel tekkinud võimsad pilvemassid ning suur õhurõhukontrast, millest just viimane sattus Eesti kohale.

Tähelepanekud näitavad, et talvist äikest lihtsalt ei panda tähele või siis aetakse see millegi muuga segamini. Sageli polegi kahe-kolme kilomeetri kaugusel midagi märgata, eriti päeval, sest madalad pilved ja tahked sademed varjavad välgud. Veel üks oluline tegur, miks talvist äikest ei märgata, on lume omadus neelata heli. Kuna äikeselumi on tihti intensiivne, neelatakse müristamine juba mõne kilomeetri jooksul.

Äärmiselt harva registreerivad talvel äikest välgudetektorid. Põhjus on selles, et talvine äike piirdub tavaliselt ühe või mõne välguga ja needki on enamasti pilvedes.

Lähiaeg äikest ei soosi, kuid võimalik, et külmemat ilma. Veel paar päeva on ilm soe ja sombune, kuid nädala lõpus võib tugevnev antitsüklon tuua talviselt külma ilma. Suurt lumesadu ei paista. Seega näib, et tulemas on 2007/2008. aastaga sarnane talv, kui jaanuari alguses külastas Eestit lühiajaliselt tugev antitsüklon ja siis langes õhutemperatuur korraks kuni –17 kraadini (talve madalaim).