Kibedad külmakraadid, kõledad tuuled ja tüse lumevaip muudavad põhjamaade tundra sealsetele asukatele raskesti üle elatavaks.
Lumekakk, nagu valge vaim lumisel väljal
4. jaanuar 2018, 09:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänu lennuvõimele rändavad tundras pesitsenud ja seal suvel toiduküllust nautinud linnud lõunasse parasvöötme mahedamatesse oludesse. Meie aladel näeme aasta karmimal ajal kümneid Põhjala linnuliike, kellest mõni jääb talvitamagi.
Üks selliseid on lumekakk, kelle nägemine Eestis on üsna harv juhus, kuid meeldejääv elamus. Soome ja Koola linnud liiguvad enamasti kagusse, nii et Baltimaad jäävad pisut kõrvale. Igal talvel neid ei satugi Eestis vaadeldud lindude registritesse, näiteks e-elurikkuse või Estbirdingu tabelisse. Mõnel aastal on aga novembri ja märtsi vahel lumekakke nähtud mitmeski paigas, nii avarail mererannikuil kui ka sisemaa lagemaastikul või jõekaldal, kus nad tavatsevad istuda mõnel künkal, suurel kivil või männijändriku ladval, seirates võimalikke saakloomi, kelle seas Eestis on olnud jäneseid, nirke, nurmkanu, parte ja koguni kalu.
Lumekakk on kakkude hulgas suuruselt kassikaku järgmine: isased kaaluvad keskmiselt 1½–2 ja emased kuni 3 kilo, tiibade sirulaius on kuni poolteist meetrit. Emaslindude sulestik on valge, väheste pruunikasmustade suletähnidega, isastel on tähnisus tihedam. Tiivaalused ja alapool on isastel puhtvalge, mis lendava kaku lume taustal üsna nähtamatuks muudab. Silmaiiris on erekollane. Polaaralade kakkudele omaselt tegutseb ta ka päeval.
Haudelinnuna on lumekakk levinud nii Euraasia kui ka Põhja-Ameerika tundravööndis, ka Gröönimaa põhjaserval ja arktilistel saartel. Pesaks kraabib emalind kaljurünkale või -eendile lohu, kuhu maikuul muneb ülepäeviti kokku 3–12 muna. Kurna suurus sõltub peamiste saakloomade – lemmingute arvukusest, mida kakud mingi salavalemi varal aimata suudavad. Emalind hakkab hauduma kohe pärast esimese muna munemist, nii et pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. Alul on nad kaetud valge udusulestikuga, mis järjest tumeneb ja alles järgmiseks kevadeks enamjaolt valgeks muutub. Hauduv emalind ei lahku peaaegu paar kuud pesalt üldse ja sellal tassib talle, samuti poegadele lemminguid ja muid saakloomi (ka linde) isane. Pojad lennuvõimestuvad pooleteisekuuselt ja on veel kuu aega vanemate hoole all. Lumekaku eluiga looduses ulatub kümne aastani.
Eelmise sajandi kestel kahanes lumekaku populatsioon maailmas mitmekordselt nii küttimise kui ka munade kollektsioneerimise tõttu. Tänapäeval hinnatakse seda kuni veerand miljonile isendile. Rahvusvaheline looduskaitseliit on lumekaku arvanud ohustatud liikide hulka.