Keskkonnainspektsioon keskendub senisest rohkem jäätmetele

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Pildil oleva jäätmekäitluskoha suhtes on käimas menetlus. Inspektor kontrollib, et järgitaks ettenähtud nõudeid, eeskätt jäätmekoguseid.

FOTO: Keskkonnainspektsioon

Keskkonnainspektsiooni järelevalve alla kuuluvatest valdkondadest tekitab juhtkonnale enim muret jäätmekäitlus, kus on veel väga palju ära teha nii üksikisikute kui ka ettevõtete teadlikkuse suurendamiseks.

Keskkonnainspektsiooni tegevus meenutab paljuski politseid – ennetate, kontrollite ja vajadusel ka karistate reeglite rikkujaid. On see paralleel asjakohane?

Peadirektor Peeter Volkov: Me tõepoolest kontrollime keskkonnanõuete täitmist ja menetleme nii väärtegusid kui ka kriminaalasju. Meie ülesanne on tagada õiguskuulekus keskkonnavaldkonnas. Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas on ka Keskkonnaamet, kellega meid sageli segamini aetakse. Tegelikult on selge vahe sees – ametil on korraldav roll, nemad väljastavad lubasid, annavad kooskõlastusi. Meie kontrollime lubade olemasolu, loa nõuete ja seaduste täitmist. Olukorda võib võrrelda Maanteeametiga, kes paneb liiklusmärgid välja, aga kontrollib nende järgimist liikluspolitsei, kes karistab kiiruseületajaid ja teisi liikluseeskirjade rikkujaid.

Tegelikult on ju kogu meie elu üks keskkond. Mis need valdkonnad täpsemalt on, mida jälgite?

Volkov: Õigusakte, mille täitmise üle järelevalvet teeme, on üsna palju, kiirgusohutusest kuni kalapüügini välja. Ise jagame need kolmeks ja nimetame värvide järgi, on pruun, roheline ja sinine suund. Esimese alla liigitame kõik inimtekkelise: tööstusheitmed, õhu kvaliteet, vee regulatsioonid, jäätmed, kiirgus. Roheline on klassikaline looduskaitse ehk kaitsealused liigid, mets, jaht, kaitsealad, ka ehitamine ehituskeeluvööndisse. Kala on siis sinine pool ja siia alla käib nii harrastus- kui ka kutseline kalapüük kogu püügiahela ulatuses ehk püügist kuni käitlemiseni. Lisaks on meil kohustus teha järelevalvet Läänemerel ja Põhja-Atlandil ühiskasutusalal. Sinna panustavad kõik riigid, kes selles piirkonnas kala püüavad.

Kui palju on teil inimesi, kes seda nii laia valdkonda haldama peavad? Kas tulete selle jõuga toime?

Volkov: Kokku on meid 170. Igas maakonnas on büroo ehk esindus, Harjumaa oma on kõige suurem, seal töötab praegu 24 inimest.

Mis need kõige kriitilisemad valdkonnad on, kus kõige rohkem rikkujaid karistada tuleb?

Peadirektori asetäitja Olav Avarsalu: Arvude järgi on selleks kalandus. Eks kalamehi ole ka suhteliselt palju, kui kokku arvata harrastajad ja kutselised kalurid. Viimaste rikkumised on suuremad, sest 10 või 50 võrguloa asemel püütakse sageli ikka rohkem vette lasta, et suuremat tulu saada. Tihti on püütud kala hulgas alamõõdulisi, millest siis turul lahti üritatakse saada. Suuremad keskkonnakahjud on aga nõndanimetatud pruunil alal, kus rikutakse õhureostuse ja jäätmekäitluse reegleid. Väiksem on kahju siis, kui eraisikud kuhugi metsa alla prügi viivad, aga palju suurem siis, kui jäätmekäitluse ettevõtted ei suuda oma äriplaaniga toime tulla, lähevad pankrotti ja jätavad endast suure hunniku kuhugi maha. Nii juhtus Tallinnas Silikaltsiidi tänava kinnistul ja vanarehvidega Tartus Raadi lennuväljal. Jäätmete likvideerimine läheb nüüd riigile miljoneid maksma.

Volkov: Probleemid kipuvad tekkima seal, kus tulu saadakse enne ja kulu tehakse pärast. Näiteks kogutakse jäätmed kokku ja firma teenib selle pealt tulu, aga nende käitlemine, kui sellest juhuslikult muud toorainet teha ei saa, on puhas kulu. Sama juhtub ka karjääridega, mis kaevatakse tühjaks, aga hiljem ettenähtud rekultiveerimisele või metsastamisele enam raha ei taheta kulutada. Tihtipeale lastakse firma pankrotti ja jäätmete likvideerimine jääb riigi kanda. Põhimõtteliselt on keskkonnakuriteod osa majanduskuritegevusest, sest alati saab keegi rahalist kasu. Samas on keskkonnakuritegevusel see eripära, et alati ei pruugi keegi kahju saada, peale riigi muidugi, kes asja pärast ära peab klaarima. Riigi roll on tagada aus konkurents. Olin ühel rahvusvahelisel koosolekul, kus öeldi välja, et keskkonnakuritegevusest saadav tulu ületab maailmas narkokuritegevuse tulu.

Avarsalu: Võib öelda, et kui tavaliselt jäävad ettevõtted äri ebaõnnestumisel oma võlgadega hätta, siis jäätmekäitlusettevõtted jäävad kogutud hunnikutega hätta. Need jäävad maaomaniku või rendileandja likvideerida. Praegu räägitakse, et riik peaks hakkama tagatisi või garantiisid nõudma, et sellist olukorda ei tekiks. Sel juhul peaks ettevõtja enne jäätmetega tegelema hakkamist näitama, et tal on võimekust ka tagajärgedega toime tulla. Tegelikult liigub 95 protsenti jäätmetest juba praegu täiesti legaalselt ja sinna, kuhu need peavad jõudma. Väärteoasjas saame juriidilisele isikule teha trahvi 32 000 eurot, kuid kõige rohkem oleme kolme episoodi eest teinud ühele Ida-Virumaa firmale ebaseadusliku jäätmeveo eest 48 000 eurot. Jäätmed toodi siia Rootsist.

Lisaks trahvidele ja karistustele on teie ülesanne vist ka nõuda keskkonnakahjude heastamist?

Avarsalu: Keskkonnapoliitika põhieesmärk peakski olema probleemide ennetamine ja juhul, kui midagi tõesti juhtub, siis panustada tekitatud kahju heastamisele. Kui õli läheb maha, tuleb see ära koristada või pinnas välja kaevata, sest ega trahv reostust olematuks ei tee. Hooletuse eest tuleb muidugi ka karistada, et edaspidi midagi säärast ei juhtuks.

Ennetustöö ja ühiskonnaga suhtlemine moodustab meie tööst suure osa. Kui on toime pandud rikkumine, siis järgneb kas väärteo- või kriminaalmenetlus. Väärteoasjas on menetluse korraldamiseks aega kaks aastat. Mida kiiremini otsus tuleb, seda kasulikum, sest siis on selle mõju suurem – rikkujal on asi veel värskelt meeles. Kriminaalasjas teeb otsuse kohus. Paraku on igal aastal asju, mis aeguvad, ja on ka asju, mis jäävadki nii-öelda pimedaks.

Kuidas see töö teil praktiliselt käib, kas käite ise kontrollimas, reageerite kaebustele ja vihjetele?

Avarsalu: Kaks kolmandikku kuni kolmveerand on plaanilist tööd. Objektid valime eelneva riskianalüüsi põhjal. Ülejäänud tulevad sisse kaebustena. Maakonnad on ses suhtes väga erinevad: Tallinna ümbruses ja Ida-Virumaal on kaebusi väga palju, aga näiteks Hiiumaal aastas vaid paarkümmend.

Ega vist teie inspektorid väga armastatud inimesed ole? On neil ikka korralik varustus ja kaitse kurikaelte vastu olemas?

Avarsalu: Meil on olnud inspektoreid, keda ka kontrollitavad on väga hinnanud. Kokku on meil praegu üle Eesti 120 inspektorit, keda vajadusel abistavad büroode juhid. Uurijaid, kes tegelevad kriminaalasjadega, on kuus. Tahaksime, et see, kes saab karistada, mõistaks oma süüd ega süüdistaks kontrollijat. Alati see kahjuks ei õnnestu. Vajalik varustus kuulivestide, käeraudade ja teiste erivahendite näol on meie inspektoreil olemas ja neil on ka õigus teenistusrelva kanda. Hoiatuslaske ikka aeg-ajalt tehakse. Seda, et inspektor oleks kellegi pihta tulistanud või ise vigastada saanud, pole õnneks juhtunud.

Milline on kõige töömahukam aeg aastas? Praegu valitseb metsas ja mujalgi jõulurahu. Kas puhkate?

Avarsalu: Tööd on kogu aeg. Praegu metsa ei tehta, küll aga minnakse metsa kuuske tooma. Jälgime, et neil, kes lähevad riigimetsast puud võtma, oleks ikka selleks luba olemas. Kui külma teeb ja veed jäätuvad, hakkab Peipsil ja Pärnu lahel aktiivne kalapüük, kus päeva jooksul on jää peal tuhandeid harrastuskalamehi. Tuleb kontrollida, et nad ei püüaks alamõõdulisi kalu ja püütud kalu müüma ei läheks. Seda saab teha vahendajate kontrollimise kaudu, aga kuidas täpselt, seda me ei räägi. Ka lätlased peavad Eesti riigilt harrastuspüügi loa ostma, et siin kalavetele minna.

Kui jää sulama hakkab, siis algab aktiivne kalade kudemisaeg. See on aeg, kui kala on kõige haavatavam ja röövpüüdjatele kerge saak. Kui aga lumi ära sulab, tuleb selle alt igasugust prügi välja. Sellele järgneb tuleohtlik aeg ja peagi ilmuvad looduskaitsealadele puhkajad, kes sugugi alati ei tea, kuidas seal käituda, nii et ohutu oleks. Pruunil poolel ehk tehaste kontrollimisel aastaaeg erilist rolli ei mängi.

Mil määral salakütid teile muret teevad?

Avarsalu: Neid, kes päris ilma loata püssiga metsas käivad, peaaegu enam pole. Küll aga on muret nende jahimeestega, kes käivad teistega koos ametlikult jahil ja siis nopivad veel kõrvalt ka loomi. Kuni nad seda teevad jahiseltsile talutaval viisil, klaaritakse asi tavaliselt seltsi sees ära, aga kui lähevad üle piiri, siis jõuab info meile kui riigi esindajatele. Selliseid juhtumeid väga palju ei ole, aga mõned aastas siiski. Ühe hundi puhul tehti isegi DNA-analüüs, et süüdlast kätte saada. 

Muide, hunt on selles mõttes üks probleemne liik. Põllu- ja ka jahimeeste arvates antakse nende laskmiseks lube liiga vähe välja, aga tegelikult on hundil metsas kindel funktsioon metsa sanitarina ja seda rolli ei saa inimene temalt üle võtta. Kui metsas on terved hundikarjad, siis saavad nad hakkama, nii et inimeste juurde loomi murdma ei tule. Looduskaitsjad tegelikult ei kaitse mitte üksikut liblikat või kaitsealust puud, vaid elukeskkonna jätkusuutlikkust, bioloogilist mitmekesisust, sest mõne liigi kadumine inimtegevuse tagajärjel ohustab ennekõik inimühiskonda, loodus laiemalt saab ka meieta hakkama, meie looduskeskkonnata mitte.

Kas aastalõpu paugutamine ka keskkonnale ohtu kujutab?

Avarsalu: See on siiski lubatud tegevus, ehkki keskkonnale kujutab mõningast probleemi küll, sest sellega kaasneb müra ja seirejaamade andmetel mõnel pool ka päris arvestatav õhusaaste. Kui see hakkab kord ühiskonnas suuremat pahameelt põhjustama, võib-olla siis keelatakse ära.

Mis võiks olla keskkonnainspektsiooni uusaastasoov?

Volkov: Ootaks kodanike õiguskuulekuse ja keskkonnateadlikkuse paranemist ning tahame ka omalt poolt sellele kaasa aidata. Usun, et keegi meist ei sooviks elada riigis, kus pole ühtki inspektorit ja igaüks teeb, mis ise tahab.

Avarsalu: Meie lootused on suunatud uutele ühinenud omavalitsustele. Nüüd on nad suuremad ja saaksid osa meie tööst enda peale võtta. Ressurss, mis me praegu paneme prügihunniku kontrollimisele kusagil metsas, võiks minna suurte jäätmekäitlejate jälgimisele, kelle tekitatud keskkonnakahju on märksa suurem. Palju asju saaks kohaliku omavalitsuse tasandil märksa kiiremini ja odavamalt ära klaarida. Näiteks mitmesugused heakorraküsimused ja naabrite vaidlused. Tegelikult näeb ka praegune kord ette, et igas omavalitsuses peaks olema keskkonnainspektor, aga seni pole neil selleks ressurssi jagunud. Ehkki järelevalve on kulukas ja trahvirahaga seda tagasi ei teeni, siis see õiguskord, mis luuakse, on mitu korda suurem väärtus.

Kuidas meie keskkond teiste riikide võrdluses praegu välja näeb?

Avarsalu: Eks me sinna Põhjamaade hulka tahame kuuluda. Veel päris ei kuulu kõigi näitajate osas, aga Balti riikidest oleme küll edumeelseim. Näiteks pandipakendit paljudes riikides veel ei ole. Lõuna-Euroopa riikidega võrreldes pole meil igal juhul midagi häbeneda. Meie veekeskkond on üks Euroopa paremaid, õhk üks puhtamaid. Probleeme on veel jäätmesektoris ja põlevkivienergeetikas. Kui sellest oleme lahti saanud, et jäätmeid enam massiliselt metsa alla ei viida, siis kodanike harjumus prügi sorteerida jätab veel soovida. Kaitseme keskkonda selleks, et inimesel oleks, kus elada.

Kui aktiivsed on inimesed keskkonnaprobleemidest teavitama, kui palju teil 1313 telefonile teateid tuleb?

Volkov: Aastas tuleb sinna mitukümmend tuhat kõnet, aga umbes pooled neist puudutavad keskkonda. Palju teatatakse abivajavatest loomadest, aga need suunatakse edasi Keskkonnaametile. Vahel on ka päris naljakaid kõnesid. Näiteks oli üks helistaja tõsiselt mures, et miks kurg nii kaua ühel jalal seisab, äkki on tal midagi viga. Minu soov ongi, et meie linnastuvas ühiskonnas ei kaoks inimestel side loodusega ja nad oskaksid selles orienteeruda.

Tagasi üles