Meie suurulukite sõra- ja käpakäigust

Viimase kümne aasta jooksul on põtrade arv suudetud hoida 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel. Foto: Elmo Riig

Detsembrikuu algul esitas grupp murelikke kodanikke Keskkonnaametile petitsiooni, milles kutsutakse üles vähendama „tapakvoote” ehk küttimislimiite.

Sel nõudlikul pöördumisel oli 529 allkirja. Kuna allkirja andmisele lisaks oli võimalik looduses valitsevat olukorda kommenteerida, siis seda võimalust ka kasutati. Valdavalt leiti, et kohe on vallandumas katastroof. Seda aitaks vältida näiteks kõigi kutseliste metsandustöötajate trellide taha paigutamine. Leidus ka üks leheküljepikkune kommentaar, mille sõnastus tundus kuidagi tuttav. Pisut meenutamist ja tuligi meelde. Muidugi! Ka porutšik Rževski (anekdooditegelane, tuntud ropu suu poolest) oli, tõsi küll, valenime all petitsioonile alla kirjutanud ja oma arvamuse lisanud.

Mis on petitsiooni sisu? Kutsutakse üles vähendama küttimiskvoote, mis „nagu põhineks seireandmetel”. Need on aga teadagi ekslikud ja kvootide määramisel ei arvestata asjatundjate arvamusega. Seejärel esitatakse arvud, kui palju üht või teist loomaliiki on kütitud, ja antakse mõista, et seda on liiga palju. Heidetakse ette sedagi, et „lastakse peamiselt noori tugevaid hunte, et saada veatut nahka”. Arvatakse veel, et mujal Euroopas ollakse õnnelikud, kui nende territooriumile saabub karu või hunt.

Võtsin ette selle artikli kirjutamise, et selgitada, kuidas küttimiskvoodid kehtestatakse. Lisaks annan lühiülevaate meie suurulukite käekäigust lähiminevikus ja nüüd.

Küttimislimiidid ehk kvoodid kehtestatakse vaid suurulukitele, keda on Eestis kaheksa: põder, punahirv, metskits, metssiga, karu, hunt, ilves ja uue liigina hallhüljes. Väikeulukite küttimine on limiteerimata. Peamine info, mille alusel küttimislimiit määratakse, on teave konkreetse liigi asurkonna seisundist, ennekõike arvukusest, aga ka populatsiooni soolisest ja vanuselisest struktuurist ja aastasest juurdekasvust. Lisaks võetakse arvesse loomaliigi tekitatud kahjustusi. Eestis seiratakse ulukeid mitmel moel. Üks meetod on eri liiki ulukite jäljeridade loendus ruudukujulistel, 12 km pikkustel püsimarsruutidel (nn ruutloendus), mille alusel rehkendatakse iga liigi kohta välja nn jäljeindeks. See näitaja on korrelatsioonis reaalse arvukusega, ehkki konkreetset arvu sellest tuletada ei saa. Paljude väikeulukite kohta alates oravatest ja nirkidest (kes polegi jahiulukid) kuni jäneste ja rebasteni on see ainuke teabeallikas. Nende arvu kindlakstegemine on sisuliselt võimatu ja seda pole vajagi. Piisab, kui on teada arvukuse muutuse suund.

Suurulukite loendusel on nimetatud meetod vaid üks paljudest. Peale selle arvestatakse jahimeeste aastaringsetel tähelepanekutel põhinevat arvukuse hinnangut. Aastakümneid oli see meetod, mille kokkuvõttena edastati nn ametlikud loendusandmed, ainuke. Nüüdseks oleme aru saanud, et tähelepanekutel põhinevad arvamused alahindavad sõraliste ja ülehindavad suurkiskjate reaalset arvukust. Hea seiremeetod on ka hirvlaste talviste pabulahunnikute loendus. Igal aastal koostatakse Keskkonnaagentuuri (KAURi) eluslooduse osakonna ulukiseire töörühma aruanne „Ulukiasurkondade seisund ja küttimissoovitus”. Selle pika ja põhjaliku aruande (2017. aastal 117 lehekülge) koostamisel osalevad lisaks ulukiseire töörühmale mitmed projektipõhised partnerid ja Keskkonnaameti spetsialistid.

Selle eest, kui palju suurulukeid kütitakse, vastutavad nii riik (institutsioonina) kui ka huvigrupid: RMK, põllu- ja metsaomanikud ning jahimehed. Kõigi nende esindajad kuuluvad jahindusnõukogudesse, mis on loodud igas maakonnas. Viimaste ülesanne ongi anda suunised ulukiasurkondade ohjeldamiseks. Küttimislimiitide määramisel juhindutakse jahiseltside küttimissoovist, seireandmete analüüsile toetuvast KAURi küttimissoovitusest ja nimetatud nõukogus esindatud huvirühmade ettepanekutest. Sõraliste küttimislimiitide kehtestamisel ongi jahindusnõukogude otsus määrav. Suurkiskjate osas on jahindusnõukogu otsus vaid suunav, kuna nende küttimisel peab arvestama ka eurodirektiividega. KAURi ulukiseire töörühm teeb jahindusnõukogude ettepanekute ja seireandmete põhjal küttimisettepaneku, mille vaatab läbi Keskkonnaministeeriumi suurkiskjate töörühm, kes teeb korrektiivid ja saadab selle Keskkonnaametisse, kus võetakse vastu lõplik otsus.

Suurkiskjate küttimisel juhindutakse „Suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskavast”, mis esmakordselt pandi kokku 2001. aastal ja mille tegevussuunaks seati suurkiskjate asurkondade soodsa seisundi püsimine, mis hoiaks mõistlikes piires kahjustusi ja võimaldaks asurkonna jahinduslikku kasutamist. Selleks tuleb säilitada 100–200 isendiga hundipopulatsiooni ning vähemalt 500 isendiga ilvese- ja karupopulatsiooni.

Jääb küsimus, kuivõrd kompetentsed on ulukite loendajad ja seirearuande koostajad. Petitsiooni tekst, nagu ka jahiteemalistele artiklitele järgnevad kommentaarid on reeglina väga kategoorilised: väidetakse, et hunte, karusid, põtru, šaakaleid, kopraid jne on liiga palju või liiga vähe või polegi õieti enam. Selles on süüdi loomulikult jahimehed, kes kütivad neid ülemäära palju või liiga vähe või kütivad valesid liike või sellepärast, et nad üleüldse kedagi kütivad. Näib, et eesti rahvas on piisavalt kompetentne ega vaja õpetust. Lisaksin ettevaatlikult, et ulukiseirajad pole muidugi keskmisest petitsioonile allakirjutanust targemad, küll aga informeeritumad. Kindlasti ei sega nende tööd ka doktorikraad, mis mõnel asjaga seotud isikul ette näidata on. Samuti igapäevane töö selles valdkonnas – midagi jääb paratamatult külge. Lühidalt, minu meelest on nad usaldusväärsed.

Praegune seis

Mis seisus on Eesti suurulukid, kuidas nende sõrg ja käpp käinud on ning mis neid ees ootab?

Metssiga tabas katastroof, teistel kõigil läheb hästi. Metsseakatku muidugi ei vallandanud üleküttimine. Seda mõistavad ehk ka petitsioonile allakirjutanud.

Põder on olnud meie tähtsaim uluk läbi aastatuhandete. Arvukuse absoluutne miinimum oli 1920. aastatel, mil neid loendati vähem kui 100. Asurkonna tormiline kasv algas pärast teist maailmasõda intensiivse lageraie ja metsakultuuride rajamise ning hundi loodusest kadumise foonil. 1970. aastatel võis arvukus küündida pea 30 000ni. 1990. aastate alguse enneolematult intensiivsele legaalsele küttimisele (vähendamaks metsakahjustusi) lisandus salaküttimine ja märgatavalt kasvanud hundiasurkonna mõju ning arvukus kahanes kiiresti. Nii juhtus ka Lätis ja Leedus. 1990. aastate keskpaiku elutses siinmail vaid umbes 7000 põtra, mis võib olla viimase poolsajandi miinimum. Küttimist vähendati (1995. aastal lasti vaid 1200 põtra) ja olukord saadi kontrolli alla. Viimase kümne aasta jooksul on põtrade arv suudetud hoida 12 000 kuni 13 000 isendi tasemel. Intensiivse metsaraie tulemusena on põdra kui dendrofaagi toidubaas rikkalik ja asurkond on heas seisus. 2016. aastal kütiti enneolematult palju põtru – 7390, 2017. aasta seis pole veel teada. Metsaomanikud on valdavalt seda meelt, et niisugust küttimissurvet tuleb hoida, et arvukust vähendada. Enamik jahimehi seda siiski ei toeta.

Metskitse arvukuse dünaamikas võib eristada suuri tõuse ja mõõnu. Viimase aastasaja vältel võib täheldada kolme arvukuse tippu (1935–1939, 1970–1976, 2005–2010), millele alati järgnes väga järsk rasketest talveoludest tingitud langus. Viimasel arvukuse kõrgajal (2007) kütiti kuni 19 600 looma aastas. 2010. ja 2011. aasta raskel talvel hukkus suur osa metskitsedest. Järgnevail aastail vähenes küttimine enam kui kümme korda, mitmed jahiseltsid loobusid metskitsejahist täiesti. Soodsate ilmastikuolude taustal on selle sümpaatse looma asurkond kiiresti taastumas. Ka metskitse edenemisele aitab kaasa metsaraiega kaasnev toidubaasi paranemine. Kui petitsioonis oli ohuna nimetatud 6000 metskitse küttimist, siis selles võib päris kindel olla – see arv vähemalt kahekordistub lähiaastail. Eeldusel, et ei tule ekstreemset talve.

Punahirve arvukus on kasvamas, levila ka mandriosas laienemas. Küttimiskvoot kindlasti suureneb.

Hundi arvukus oli sajand tagasi kindlasti suurem kui nüüd. Tohutu tõus toimus sõja-aastatel, aga 1950. aastate lõpuks hundiasurkond peaaegu hävitati, kasutades muu hulgas loomade mürgitamist. Järgmine aastakümme oli Eestis väga hundivaene: vaid paarkümmend hallivatimeest hulkus siinsetes metsades ja soodes. Suur hüpe ülespoole toimus 1990. aastatel. 1995. aastal loendati 700 (tõenäoliselt reaalset arvukust üle hinnates) ja lasti 302 hunti. Praegu on hunt enam-vähem kontrolli all (100–200 isendit kevadel), mis tähendab, et neid on lambakasvatajate arvates liiga palju või siis petitsiooni koostajate arvates liiga vähe. Igatahes vastab see arv „Suurkiskjate ohjamis- ja kaitsekorralduskavas” väljatoodule. Muide, hundil läheb hästi kõikjal Euroopas. Saksamaal on liigi arvukus nüüdseks võrreldes 2010. aastaga enam kui kümnekordistunud, ulatudes 580ni. Itaalias on hundipopulatsioon kasvanud koguni 700lt 2600ni. Arvatakse isegi, et hundipopulatsioon on kasvanud sama suureks, kui see oli Euroopas 19. sajandi algul (Mykrä, 2017), mida on küll raske uskuda. Kas huntide lisandumise üle ollakse Euroopas õnnelikud või mitte, ei oska arvata. Küllap on sama olukord nagu siin: suurlinnas ollakse õnnelikud, maal mitte niivõrd.

Karuasurkond on üliheas seisundis. Arvukust võib hinnata umbes 700 isendile (vahest enamgi), milleni see viimase saja aasta jooksul pole kordagi küündinud. Võimalik, et edaspidi küttimine suureneb. Karu on ainuke meie uluk, kes on potentsiaalselt ohtlik inimesele. Nii on karujahil muu hulgas seegi eesmärk, et neile pidevalt meelde tuletada vajadust inimest vältida. Siis võib end metsas julgelt tunda ka omale õhtusöögiks naate ja nõgeseid korjav metshaldjaneiu. Karu jaoks lõhnab ta samamoodi peletavalt kui „kuri” jahimees.

Ilvesel läheb halvemini. Seetõttu ei kütitud eelmisel jahihooajal ühtegi ilvest ja tänavugi lastakse neid väga vähe. Sajand tagasi oli selle liigi asustustihedus siinmail praegusega võrreldes palju väiksem. Suure kassi arvukuse dünaamika on enam-vähem järginud metskitse oma. Alates 1970. aastatest on täheldatav arvukuse tõus, mis saavutas tipu 1998. aastal, mil loendati 1300 ja kütiti 216 isendit. Ilvesepopulatsioon püsis suurena kuni peamise saaklooma metskitse massilise hukkumiseni 2010. aasta talvel, siis järgnes langus. Tõenäoliselt langes arv isegi alla 500 isendi piiri. Nüüd, kus metskitsede hulk on tõusmas, võib loota ilvesepopulatsiooni kosumist.

Niipalju küttimiskvootide määramise köögipoolest, asjaosaliste kompetentsusest ja suurulukiasurkondade praegusest seisundist. Ulukipopulatsioonid, v.a metssiga, on kontrolli all ja heas seisundis. Meeleavaldajad nii-öelda hauguvad vale puu all ja nende ettevõtmisest ei jää mingit jälge. Samas võiksid need, kes positsioneerivad end looma- või looduskaitsjatena (ma ei pea loomulikult silmas loomaõiguslasi) olla vastutajate hulgas. Näiteks Saksamaal on analoogiliste jahinõukogude (jagdbeirat) koosseisus lisaks jahimeestele, põllu- ja metsaomanikele ka looduskaitse esindajad. Meilgi tuleb ette olukordi, kus jahimeeste ja loomakaitsjate positsioon võiks väga lähedane olla. Otsustamisel osalemine eeldab, et loomakaitsjad valdaksid teemat ja suudaksid end esindada. Abitu petitsioon näitab, et praegu on nad sellest väga kaugel.