Eesti mesilaste unerežiim ei ole lääge talvega kohanenud

Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Eestimaa talved on eriti viimase mõnekümne aasta vältel olnud väga vaheldusrikkad nii lumekatte kui temperatuuride poolest. Meie kliimavöötmele on ajalooliselt omased olnud lumised ja omajagu pakaselised talved, mida vanemad inimesed nooruspõlvest nostalgiliselt hästi mäletavad. Viimastel aegadel on meil aga üha enam soojapoolseid ja vähese lumega või lausa vihmaseid talvi.

Kas ja kuidas see aga mesilasi mõjutab? Mesilaste kiituseks peab ütlema, et nemad kohastuvad selliste muutlike kliimaolude ja talvetingimustega inimestest paremini. On ju mesilased tulnud meieni läbi kümnete miljonite aastate, kus on läbi elatud väga erinevaid kliimatingimusi. Ellu jäid ja meie tänastesse mesilatesse jõudsid üksnes need mesilasrassid, kes suutsid nende muutlike tingimustega sobituda.

Eesti on loodusliku leviala piir

Mesilaste puhul peab siiski arvestama sellega, et Eesti on nende jaoks kõige põhjapoolsem ala, kus nad looduslikult näiteks puuõõntes elades on vahelduva eduga hakkama saanud. Samas Soomes ajalooliselt puudusid looduslikult elavad mesilased ja esimesed mesilaspered viidi munkade poolt sinna Eestist alles XVIII sajandi keskel. Tänapäeval aga suudavad mesilased elada mesilastarudes inimeste hoole all ka Põhja-Soomes ja lausa polaarjoone taga.

Eesti talv on mesilaste jaoks eelkõige raske kui pikk periood, mil nad ei saa keskmiselt 6 kuu vältel tarust välja lennata ja toiduks vajalikku nektarit või õietolmu koguda. Seega peab mesilastel olema tarus vajalik toiduvaru talve üleelamiseks ja varakevadiseks arenguks. Et mesilaste talvesööt kevadeni vastu peaks, annavad mesinikud neile suve lõpus ja sügisel lisasöödana suhkrulahust, mille mesilased omale suupäraseks toiduks ümber töötavad. Eestis antakse mesilasperele lisasöödaks keskmiselt 15-20 kilogrammi suhkrust valmistatud lahust – ometi hukkub talviti Eestis keskmiselt 15-25 protsenti mesilasperedest. Väga karmi ja pika 2002/2003 talve ohvriks jäi Eestis keskmiselt koguni 35 protsenti mesilasperedest ja paljudes mesilates valitses tollel kevadel täielik vaikus.

Võrdluseks Euroopa lõunapoolsetes maades on talveaeg mesilaste jaoks hoopis lühem ja pehmem ning lisasööta nad ei vaja. Loomulikult on siis ka talvekaod sealsetes mesilates Eestiga võrreldes oluliselt väiksemad ehk kulutused ja kahjud Eesti mesinikega võrdluses tuntavalt madalamad.

Mesilaskobar reguleerib temperatuuri

Lisaks piisava talvise toiduvaru olemasolule peavad mesilased seda ka võimalikult säästlikult kulutama, et toiduga kevadesse välja tulla. Sellepärast tõmbub mesilaspere talveks kobarasse, kus mesilasema kui pere järjepidevuse tagaja hoitakse kobara keskel kõige soojemas ja turvalisemas paigas. Kui ilmad jahenevad, siis tõmbub mesilaskobar kokku, et soojakulu kobara pinnalt oleks võimalikult väike. Samas süüakse rohkem mett, et kobara sees enam soojust tekitada. Ilma soojenedes aga omakorda kobar pisut hõreneb ja ka söödakulu väheneb.

Siit võib teha järelduse, et soojemate talvede korral kulutavad mesilased vähem talvesööta ja nälga jäämise oht väheneb. Samas on asjal ka teine pool. Mesilaspere loomuliku uuenemise tagab mesilasema poolt munadest kasvatatav haue, millest kooruvad uued noored mesilased. Haudme kasvatamiseks vajatakse pesas temperatuuri 34-35°C, mis on talvituva mesilaskobara keskme tavalisest temperatuurist tublisti kõrgem. Sellise temperatuuri tagamiseks peaks talvituv mesilaspere tarvitama oluliselt rohkem talvesööta, kui haudmevaba talvitumise korral. Sellepärast ongi Eestis mesilasperede hea talvitumise eelduseks haudmekatkestus, mis kestab tavaliselt oktoobrist veebruarini.

Eestis peetakse eelkõige kraini mesilasi, kes pärinevad Alpide ida- ja põhjanõlvadelt, kus talvetingimused on Eestiga võrreldes üsna sarnades. Palju peetakse ka itaalia mesilasi, kes looduslikult asuvad Itaalia tasandiku ja Alpide lõunanõlvade aladel. Lisaks peetakse eelkõige saartel ja läänerannikul, aga kohati ka mandri-Eestis buckfasti mesilasi, kes on saadud erinevate mesilasrasside ristamiste teel. Kui kraini mesilastele on talvine haudmekatkestus geneetiliselt omane, siis itaalia mesilastele on see pigem kohaliku talvise kliimaga kohastumise küsimus.

Itaallased hauduvad läbi talve

Mesinikud on pannud tähele, et järjest rohkem on eelkõige itaalia rassi mesilasperesid, kus hauet esineb läbi kogu talve. See tähendab tuntavalt suuremat söödakulu, mis võib enne talve lõppu «sahvri» tühjendada ja mesilastele nälga tähendada. Talvesööda lagundamisel ja muutmisel energiaks vallandub suur hulk niiskust, mis võib kesise ventilatsiooni korral tekitada taruseintel ja kärgedel hallitust. Kuna mee tarvitamisel täituvad mesilaste sooled vähehaaval jääkidega, siis tähendab suurem meesöömine ka talvel algavaid kõhuhädasid. Külmaga ei saa mesilased lennata tarust välja ennast tühjendama ja sellepärast võidakse hakata kärgi ja taruseinu määrima. Võivad vallanduda ka mesilaste seedekulgla haigused, mis veelgi enam ohustavad mesilaste tervist ja elu.

Niisiis, üks võimalik probleem, mis võib kaasneda tavapärasest soojema talvega, on seotud mesilasperedes kas katkematu haudme esinemisega läbi kogu talve või liiga hilise sügisese ja tavatult varase kevad-talvise haudmega. Kõigil neil juhtudel suureneb mesilasperede söödakulu ja mesinikul tuleb juba veebruaris või varemgi jälgida mesilasperede söödavarude seisukorda. Vajadust mööda tuleb siis mesilastele anda lisaks pudersööta, et pered ikka elusalt kevadesse jõuaksid.

Siit paistab ka mesinduse üks riskikohti – milliseid mesilasperesid pidada. Itaalia mesilaste talvitumisega on mesinikul suhteliselt rohkem probleeme. Teisest küljest headel korjemaadel ja nutika mesiniku käe all suudavad nad koguda mesiniku jaoks hea meesaagi, kui ilmastik seda lubab. Kraini mesilased talvituvad suhteliselt paremini ja ka väiksema haigusriskiga. Kuid nende meesaak on veidi mõõdukam ja ka võimalik sülemlemiskalduvus nõuab mesiniku tähelepanu. Samas saavad kraini mesilased paremini hakkama keskmiste või kesisemate korjemaa tingimuste korral. Mesinikel kujuneb tavaliselt harjumus ja kogemus pidada ühe rassi mesilasi, kes sobituvad eelkõige antud piirkonna meekorje piirkondliku mikrokliima tingimustesse.

Vihm võib tekitada ka suvist nälga

Aasta 2016 oli mesinikele halb meeaasta, eelkõige kogu suve kestnud jahedate ja vihmaste ilmade tõttu. Aasta 2017 oli pika ja külma kevad-suvega, mis tekitas meeikalduse hirmu ning veel juunikuus kippusid mesilaspered kohati nälga jääma, sest perede söödakulu oli suurem, kui loodusest koguti. Kuid juulikuus ilmaolud paranesid ja mesilased suutsid lisaks omatarbele koguda mett ka mesinikule vurritamiseks. Meesaak kujunes küll alla aastate keskmise, kuid siiski peaks kodumaist mett jaguma Eesti meetarbijatele kevadeni.

Mesindus on teatud määral niiöelda riskitegevus, kus mesinik ja mesilased üksi ei suuda edu tagada. Ilmatingimused, mis on aastati erinevad, mängivad olulist rolli. Lisaks veel mesilashaigused, mille ohjamise ja tõrjega peab mesinik tegelema, kuid mida peaks ka riiklik veterinaarsüsteem aitama joone peal hoida. Siis veel ohud ümbritsevast keskkonnast ja korjemaadelt, seda eelkõige taimekaitses kasutatava ja üha suureneva pestitsiidide koguse tõttu. Kahjuks esineb ikka ja jälle juhtumeid, kus põllupestitsiididega on mesilastele häda tehtud. Samas on mesilased ülimalt olulised tolmeldajad nii keskkonna taimekoosluste tasakaalu tagamisel kui põldudel-aedades saakide suurendamisel. Hinnatakse, et see tolmeldamisest sündiv keskkonna ja põllumeeste-aiapidajate tulu on rahaliselt 8-10 korda suurem, kui mesinike taskusse jääv meesaagi väärtus kokku. Mesindus on ühiskonna jaoks nagu «kuldmune munev kana», keda maksab hoida ja poputada, et kasu ei kaoks.

Riiklik toetus või vähemalt tähelepanu oleks oodatud

Kogu maailmas on tõusvaks mureks looduslike tolmeldajate arvukuse vähenemine ja selle kõrval ka mesilaste suurenev hukkumine. Tolmeldajate nappuse kasv seab löögi alla põllumajanduse edukuse ja toidutootmise võime, et tagada üha kasvava elanikkonna toiduvajadusi. Seetõttu rakendatakse paljudes maades mesilaste pidamiseks erinevaid toetusi, et keskkonna ja põllumajanduse kasuks mesindust hoida ja õhutada. Ka Soomes ja Lätis makstakse riigi poolt mesinikele mesilasperede pidamiseks toetust.

Eesti Mesinike Liidu algatusel on mesinikud juba aastaid ministeeriumiga sellise toetuse osas läbirääkimisi pidanud, kuid seni veel tulemuseta. See toetus väljendaks riigi tunnustust mesinduse kui kaudse tolmeldamistulu kaudu ühiskonnale suurt kasu andvale tegevusalale. Ühtlasi aitaks see mesinikul katta suured kulud mesilaste talvesöödale ja kergendada mesilasperede talvekadude koormat. See aitaks Eesti mesinikud Euroopa meeturu konkurentsi tingimustes võrdsemasse olukorda nii lähinaabritega kui lõunapoolsete maade mesinikega võrreldes.

Viimase mõne aasta jooksul on ministeeriumi poolt mesinikele antud lootust, et mesilasperede pidamise toetus võiks tulla. Paraku reaalse raha eraldamiseni pole riik seni veel jõudnud, mis on tekitanud mesinikes tõsist pettumust. Ka 2018. aasta riigieelarvest jäi see toetuseks mõeldud rahasumma välja. Siiski on antud lootust, et no järgmisel aastal äkki...

Mesinikud on üldiselt siiski optimistid ja soovivad ning loodavad igati head ja edukat uut aastat. Seda soovime nii mesilastele ja mesinikele kui ka põllumeestele ja aiapidajatele kui meie lähimatele kolleegidele-sõpradele, kellega suures osas kõrvuti üle põllupeenra ühist asja ajame. Ja loomulikult meie parimad soovid kõigile kodumaise mee ning mesilaste sõpradele ja austajatele. Pidagem meeles, et me kõik oleme ühes paadis ja tahame selle paadi tasakaalus hoida!