Hiirtele maitsevad hästi ka tulbi, lumikellukese ja märtsikellukese sibulad. Nende vahel on soovitatud kasvatada harilikku püvilille, sest selle taime sibulate lõhn peletavat eemale nii hiired kui ka mügrid. Kui teil on kodulinde ja linnusõnnikut, siis saab veelgi mõjusama haisurünnaku korraldada linnusõnnikuleotisega. Võtke üks osa linnusõnnikut ja kolm osa vett, segage need mingis anumas kokku, laske kaks või kolm ööpäeva seista, kurnake ja kastke kurnatud leotisega siis ohustatud sibullillepeenart või noorte õunapuude võraaluseid. Kui lund ei tule ja maa vihmaveest just ei lirtsu, siis võib selle leotisega veel tänavugi katsetada.
Uuel aastal saame aga järele proovida, kui palju tõtt on rahvatarkustes, mis soovitavad aias hiiri ja rotte peletada mitmete tugevalõhnaliste taimedega. Rotte on soovitatud eemale hirmutada näiteks pipra- ja eükalüptiõli lõhnaga. Hiirtele aga ei meeldivat hariliku rassi ehk voolmerohu, naistenõgese ja piparmündi lõhn. Põld-uruhiire käikudesse on soovitatud sokutada musta leedri lehti, peenestatud elupuuoksi ja küüslauku.
Aida juurde istutati vanasti hiirte peletuseks aga punane leeder. Rahvasuu omistab sama mõju ka harilikule koeranaerile: selle ronitaimega, mis kasvab 2–4 meetri kõrguseks, tasub aga ette vaadata, sest tema juured ja mustad marjad on mürgised ka inimesele.
Maja juures on meil seega hiirepeletina kindlam kasvatada hinnatud ravim- ja maitsetaime harilikku leeskputke. Varakeskajal levitasid seda taime kloostrid, kiites leeskputke väge armurohuna. Kuid taimelt on abi otsitud ja saadud ka alkoholismiravis, kõhupuhituste korral jpm. Gotlandi saarel kasvas leeskputk nagu meilgi ukse kõrval, seal usuti, et taim peletab nii kärbseid, närilisi kui ka kurje vaime.