Rammid taastasid esivanemate mõisa Padisel

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Karl von Rammi sõnul on mõisahäärberi uuendamisse kokku paigutatud kolm miljonit USA dollarit, kuid nüüd on kompleks külastajaid vastu võttes juba ka pisut tagasi teenima hakanud.

FOTO: Konstantin Sednev

MÕIS. Hiljuti korda tehtud Padise mõisa seintel olevalt maalidelt vaatavad vastu mitme põlvkonna Rammid, kes oleksid nüüd kindlasti rahul sellega, et tükike nende pere loost neis ruumides edasi kestab.

Karl von Ramm, 33aastane Rammide järeltulija, kes Padise mõisa peamajas tegutsevat luksuslikku hotelli ja restorani juhib, osutab mõisa peahoone ees lehvivatele Eesti, Saksa, Norra ja USA lipule. Ta ütleb, et tunneb ennast olevat natuke kõigist neist rahvustest. „Sündisin ja sain hariduse Ameerikas ning mõtlen ka veidi Ameerika moodi. Mul on küll saksa nimi, aga sakslaseks ennast ei pea. Kuna minu pere on Baltimaades olnud ligi 700 aastat, siis pean ennast rohkem eestlaseks. Pean tunnistama, et saksa kultuur mulle hästi ei klapi ka,” räägib ta üsna heas eesti keeles.

Peab ennast eestlaseks

Ka oma kodumaal Ameerikas ei tunne mees ennast enam nii kindlalt kui Eestis. „Mõned on öelnud, et enne olin kogu aeg nii lõbus, aga nüüd muutun iga aastaga tõsisemaks – vist hakkan juba eestlaseks muutuma,” toob ta näite väikesest aasimisest. Ära tuleb kannatada seegi, et tema sünnipäeval 1. märtsil, kui Ameerikas kevad õilmitseb, on siin sageli veel lumi maas. „Ema ütles alati, et olen kevadelaps, aga nüüd saan aru, et vist olen ikka talvelaps, sest märtsi algul on siin ikka väga külm ja kole,” lausub ta.

Mõte üks Eestis asuvatest mõisatest, mida oli Rammidel eri aegadel siinmail kokku üle kümne, ära osta ja korda teha tekkis 1997. aastal Karli isa ja tema sugulaste peades. „Padise mõisa härrastemaja oli neist kõige tähtsam, sest kuulus alati von Rammidele ja oli esimene maa-ala, kus Rammid Eestis elama asusid. See tundus ka suuruselt paras olevat. Algul elas Rammide pere hoopis Padise kloostris, mis oli kohandatud eluruumideks. Mõisa praeguse peahoone ehitasid nad ise aastal 1720,” tutvustab Karl von Ramm ajalugu. Selle ühe olulise detailina ei saa mainimata jätta, et 1622. aastal oli Rootsi kuningas Gustav II Adolf Padise mõisa Riia bürgermeistrile Thomas von Rammile kinkinud. Tema järeltulijaile kuulus see kuni 1919. aastal toimunud võõrandamiseni. Keskajal kuulusid ümberkaudsed alad Padise kloostrile, mis Jüriöö ülestõusu ajal maha põletati. Vahepeal oli mõis koduks nii Padise koolile kui ka Koidula kolhoosi abitootmisele ja Padise vallale.

Karlile on Rammide suguvõsa ajalugu väga tähtis ja emotsionaalselt oluline – nõnda on ta seda põhjalikult uurinud ja jutustab kõigest suure õhinaga. Seegi oli vere kutse, mis seitsme aasta eest pärast mainekas Cornelli ülikoolis hotellimajanduse magistrikraadi saamist ja USA luksushotellides kogemuste omandamist noore mehe püsivalt Eestisse tõi.

Mõisa taastamist veavad isa ja poeg ehk Olaf ja Karl von Rammid, kuid kaasa on löönud teisedki sugulased, keda on üle maailma väga palju. Kui kuuldused Padise mõisa taastamisest levisid, võtsid ühendust paljud selle suurpere mõnda harusse kuulunud inimesed, kelle valduses oli perereliikviaid: maale, raamatuid, lauahõbedat ja muid kaunistusi. Nüüd on need klaasiga kappides kenasti välja pandud ja tulevikus leiavad ehk koha samas avatavas muuseumis ja arhiivis, mis praegu veel mõttes mõlguvad. „Tahame näidata oma pere kaudu, mis baltisakslased on Eestis teinud ja et tegu ei olnud vaenlastega, nagu vahepeal eestlastele sisendada püüti. Kõik polnud siin ka mõisnikud, oli edukaid kaupmehi ja palju teisi ametimehi,” lausub Karl von Ramm.

Kokku on mõisahäärberi uuendamisse paigutatud kolm miljonit USA dollarit, kuid nüüd on kompleks külastajaid vastu võttes juba ka pisut tagasi teenima hakanud ja toodab väikest kasumit.

Müüb romantikat ja vaikset olemist

Hotelli keskmine täituvus on 60 protsenti, suvel mõistagi suurem, sest siis tullakse Padisele nautima lisaks mõisamiljööle sealset loodust koos romantilise linnusemäe ja ajaloolise ordukloostri müüridega. Tube, mis vastavad viie tärni tasemele ja on igaüks isemoodi ajastuhõnguliselt sisustatud, on 20. Kui on suurem pidu, majutatakse ära kuni 50 inimest. Põhiliselt on külastajaiks siiski need, kes hindavad linnakärast eemal romantikat, rahu ja vaikust. Hinnataseme kohta ütleb omanik, et see on kümme protsenti odavam kui Tallinna nelja tärniga hotellis, sest ainult nii saab kliente pealinnast kaugemale meelitada. Eelroog restoranis maksab 5–7 ja samasse hinnavahemikku jääb magustoit, pearoa eest tuleb aga välja anda 15–22 eurot. Tubade hinnad on sõltuvalt hooajast 70–100 eurot.

Muidugi ei ole peene hotelli ja restorani pidamine 50 km kaugusel asuvas maakohas kuigi lihtne. „Me teame, kuidas hästi teha ja pingutame selle nimel, aga häid töötajaid on väga raske leida. Praegu olen õnnelik, et lõpuks tubli peakoka leidsin. Ta on prantslane, aga juba kümme aastat Eestis elanud,” räägib Karl von Ramm. Eesti häda on tema sõnul selles, et palgad on madalad ja sotsiaalsüsteem nõrk, sestap mõistab ta noori inimesi, kes siit ära välismaale kipuvad.

Ehkki praegusel ajal on Padisel külastajaid vähem, on uksed kogu aeg avatud – inimesed võivad sisse astuda ja kaunis miljöös tassikese kohvi juua. Suurematel seltskondadel palutakse ette teatada. Meele teevad omanikul mõruks giidid, kes toovad oma grupi majja sisse, et vaid tualetti kasutada ja siis oma teed minna. „Tahaksime, et meie tööd austataks ja panustataks ka omalt poolt kordatehtud kompleksi kasvõi tassi kohvi ostes,” märgib ta. Vähetähtis pole seegi, et hotelli teenindamisel ja selle ümbruse korrashoiul saavad tööd talvel üheksa kohalikku inimest ja suvel kaks korda enam.

Eelmisel aastal kinnitas Karl von Ramm Eestis kanda sellega, et võttis endale eestlasest naise, kes kannab nüüd nime Keirin von Ramm ning kellega asuti koos koera ja kahe kassiga mõisa lähedale maale elama. Päris mõisas ei taha mees elada, sest on seda proovinud ja teab, et siis läheks töö ja pereelu lootusetult sassi. Praegu on mõis mehele üksnes töökoht ja see sobib talle paremini. Abikaasa abi kulub aga suure hotelli ja restorani haldamisel marjaks ära. Veel meeldib Karlile, et maakohas elades peab ta kogu aeg eesti keelt rääkima ja nii saab see paremini selgeks.

Vanavanavanaemal oli 21 last

Kuna noor mees oli just äsja näidanud kabineti seinal pilti oma vanavanavanaemast, kel oli 21 last ja rääkinud ei tea mitmendat põlve vanaisast, kel oli 11 last, siis sobib küsida, kui suurt peret ta ise kavandab. „Kaks või kolm, rohkem vist ei jõua,” kõlab vastuseks.

Naabritega suhtleb kõrget päritolu noormees iga päev. Eile näiteks kohtus ta ühe naabrimehega, kes head siidrit toodab, ja peab nüüd plaani see oma restorani menüüsse võtta. Kohaliku toidu kohta ütleb ta „Kui saame, siis kasutame”, mis tähendab, et hea tooraine otsing alles käib. Küsimus on selles, kui suuri koguseid väiketootjad tarnida suudavad. Esialgu on kohalikelt tootjatelt ostetud juustu, piimatooteid ja mett. Karl sooviks, et pakkujaid oleks rohkem ja hindab meie põllumehi ses suhtes liiga tagasihoidlikeks, ehk isegi kehvadeks müügiinimesteks. Näiteks ootab ta aed- ja puuviljade ning ürtide pakkumisi. Samas on tal tekkinud sidemed ühe Pakri saarel elava rootslasega, kes kasvatab seal lihaveiseid. Igal juhul tema poolt Karlile pulmakingiks saadetud veiseliha maitses külalistele väga hästi. Sobilikku sea- ja lambaliha pole siit veel leidnud.

Nüüd, kui Padise mõisa häärber on uuele elule aidatud, käivad Rammide mõtted vana vesiveski ja aida taastamise suunas. „Praegu on meil pärast 20 aastat kestnud suurt pingutust hingetõmbe- ja rahunemisaeg,” ütleb Karl von Ramm lõpetuseks. Lõppes ju mõisahäärberi renoveerimine alles eelmisel aastal.

Von Rammidele kunagi Eestis kuulunud mõisaid:

Padise, Hatu, Vasalemma, Vihterpalu, Leetse, Laitse, Ämari, Valkla, Salutaguse.

Tagasi üles