Tutiga tihast saab harva näha

Kui see tihane silma alla jääb, on ta hetkelt äratuntav.

FOTO: Elmo Riig

Kui talveilm pöörab külmemaks ja lund aina lisandub, toob see seni metsas ja mujal hakkama saanud linde hulgalisemalt asulatesse ja talude juurde leidmaks lisatoitu. „Linnusööklate” külalistena ilmuvad mitmed seemnetoidulised, nagu rohevindid, leevikesed ja talvikesed, ning lisaks juba varakult roal käinud rasva-, sini- ja salutihastele ka tutt- ja põhjatihaseid.

Tutt-tihane on juba esmapilgul tuntav ta lagipeal oleva teravatipulise mustadest valgetähnilistest sulgedest tuti järgi. Ta on niisama suur kui salutihane, ent rasvatihasest veidi pisem. Selg, tiivad ja saba on mahe-hallikaspruunid, põsk määrdunudvalge, tagant musta ja valge sirbikaarega ääristatud, kurgualune must. Rind on valge, kõhualune kreemikas. Isas- ja emaslinnud on välimuse poolest üsna eristamatud; vahet saab teha käitumise järgi – näiteks laulavad vaid isased.

Häälitsuste poolest on tutt-tihane tagasihoidlikum kui enamik teisi tihaslasi. Tavahüüd on kas üsna kõrgetooniline sii-si-si või kuristav ürr. Laul, mida kuuleb märtsist alates, on vahelduva kõrgusega kutsehüüdude jada, sekka heledat tilili. Varakevadel kuuseseemnete pudenemise aegu laskub tutt-tihane tihti lume- või maapinnale neid noppima.

Tutt-tihase leviala piirdub Euroopaga. Ta pesitseb metsavööndis Hispaaniast üle Kesk-Euroopa Skandinaavia ja Uuraliteni, samuti Šotimaal ja laiguti Balkani maadel. Areaali põhja- ja kirdeosas elutseb okaspuistutes, eelistades männikuid, edela ja lõuna pool peab leppima ka lehtmetsadega. Enamikus levilast on tutt-tihased paigalinnud, kuid polaarjoone ligidusest rännatakse septembris paarsada kilomeetrit lõuna poole. Kabli linnujaamas on seda liiki ligi 50 sügisel püütud kokku vaid 1100 isendit, sellest rekordaastal (1992) ligi 190 lindu.

Eesti tutt-tihaste asurkonda hinnatakse 80 000 kuni 120 000 haudepaarile. Lääne-Eesti saartel neid peaaegu ei leidugi ja on Saaremaal vaid haruharva pesitsenud. Eelmisel sajandil püsis nende arvukus kaunis stabiilsena, ent viimasel tosinal aastal kipub kahanema. Üldiselt tegutsevad nad vähe märgatavalt ja on mõneti arglikumad kui teised tihased. Sellel võibki põhineda tõsiasi, et pärast nooruskuude kriitilist aega, mil hukkub kuni kolmandik noorpõlvest, on tutt-tihaste suremus väiksem kui teistel tihaseliikidel ja nende eluiga mõneti pikem, keskmiselt kuni 5 aastat. Soomes jõudis üks pojana rõngastatud tutt-tihane saada koguni 11aastaseks.

Talvel ulatub tutt-tihaste hulk Eestis veerand miljonini. Vanalinnud elutsevad elukestvate paaridena aasta ringi põhiliselt ühel ja samal territooriumil. Paikse eluviisiga kaasneb hilissuvine varude kogumine ja talletamine: tutt-tihased korjavad mitmesuguseid seemneid ja peidavad need puutüvede koorepragudesse, enamjaolt ühekaupa.

Märtsi teise poolel, ikka juba varem omaks võetud territooriumil hakkab isane hoogsamalt laulma, tavaliselt kusagil kõrgemal oksal. Kevadmängu üks rituaale on emalinnule toidu toomine ja üleandmine. Pesaõõne uuristab emalind mõnesse poolpehkinud puutüvesse, harva üle 3 meetri kõrgusele. Isalind piirdub üksnes laulmise, emalinnule toidu toomise ja kutsumata liigikaaslaste tõrjumisega. Mõnel territooriumil sallib „peremees” 1–2 lisalindu – eelmise aasta noort, kes ühe paarilise hukkumise korral asub selle asemele. Nädala-pooleteisega on pesakoobas valmis, emane kannab sinna pehmet vooderdusmaterjali ja muneb – varem kui teised meie tihaseliigid – aprilli keskel või lõpu poole 4–8 muna, seega vähem kui ükski teine tihane. Munad on piimvalge tausta ja hõredate punapruunide tähnidega ümber jämedama otsa. Haub emane üksi, isane toidab teda usinalt ja kui pojad kahenädalase haudumise järel kooruvad, siis mõnd päeva ka neid, nii et ema ei tarvitsegi pesalt lahkuda. Seejärel asub ka tema poegadele toitu kandma. Alul saavad pojad pisikesi putukaid, nagu lehe- ja kilptäisid, hiljem üha suuremaid mutukaid ja liblikaröövikuid. Pojad lahkuvad pesast 18–22 päeva vanustena ja jäävad veel mõneks nädalaks vanemate hoole ja valve alla. Sügiseses menüüs on oluline koht seemnetel ja marjadel, sealhulgas kadakaviljadel.

Kui ei leidu pesa õõnestamiseks sobivat puutüve, lepib tutt-tihane pesapaigana kännualuse uruga või teeb pesa mulluse varese- või kullipesa raagude vahele, vahel leiab soodsa pesakoha vanas oravapesas. Harvem asub tutt-tihane pesitsema vanas väike-kirjurähni pesaõõnes, veelgi harvem okasmetsa üles pandud pesakastis. Tutt-tihased soetavad meil samal suvel harva veel teise pesakonna, küll on seda täheldatud mõnes areaali muus osas.

Tutt-tihaseid loetakse okaspuukahjurite vaoshoidmise tõttu metsandusele kasulikuks liigiks.

Loe ka neid

Tagasi üles