Kas Eestis tasub kitsekasvatus ära?

Sellest ajast, kui Eesti taas vabaks sai, on kodumajapidamistes kitsede arv aina kasvanud. Foto: Arvo Meeks

Kitsel on palju häid omadusi – annab piima, liha ja villa, aga võib olla ka lihtsalt lemmikloomaks. Taluniku jaoks on suur pluss, et võrreldes paljude teiste loomadega pole kits nõrguke ja saab poegimisega ise hakkama.

Kõige tähtsam on Eesti kitsekasvatajate jaoks praegu see, et riik kohtleks neid samamoodi nagu teisi loomakasvatajaid, sest kitsepiim ja -liha on kvaliteetsed hinnatud tooted, millele turgu jagub – ja ajaga üha enam. Kui riigi toetused oleksid võrreldavad teistega, võiks kitsekasvatus veelgi hoogsamalt areneda.

Sellest ajast, kui Eesti taas vabaks sai, on kodumajapidamistes kitsede arv aina kasvanud. Kui 1993. aastal oli kitsi majapidamistes vaid tuhande ringis, siis 2001. aastal juba neli korda enam ja 2005. aastal üle viie tuhande. Seejärel saabus majanduskriisi tulles mõningane langus, aga 2016. aastal oli kitsede hulk taas peaaegu sama suur kui kümme aastat tagasi.

Kui 2001. aastal oli enamik kitseomanikke füüsilised isikud (1200), siis 2016. aastal oli nende arv kahanenud 347ni. Kuna kitsekasvatus äri ja tootmisena on järjest laienenud, siis on tõusnud kitsekasvatusega tegelevate juriidiliste isikute, seega ametlikult registreeritud talude või põllumajandusettevõtete hulk. 2001. aastal pidas Statistikaameti andmeil Eestis kitsi 8 juriidilist isikut, 2016. aastal oli neid juba 58.

Andri-Peedo talu

Tuntud kitsekasvataja on Võrumaal asuv Andri-Peedo talu, kus 2017. aasta juunis avati Eesti ja arvatavasti Põhja-Euroopa moodsaim kitsefarm, sinna mahub 500 kitse. Andri-Peedo kitsede piima võib osta pealinna suurtest kauplustest kuni koduse Võrumaani välja.

Talu perenaise Linda Pajo sõnul tekkis idee hakata kitsi kasvatama tema isal, kes linnast maale kolis ja 2009. aastal esimesed seitse kitsetalle tallu tõi. Linda Pajo elas veel Pärnus, kui maale kolinud isa Lindat ja tema elukaaslast Kermot maale kutsus, et kitsekasvatus tõsisemalt ette võtta. „Esialgu ei tundunud idee meile, linnainimestele, ahvatlev, kuid juba sügiseks otsustasime maale kolida ja järele proovida, mis see kitsekasvatus endast kujutab. Mõneti eneselegi üllatuseks on see töö meile mõlemale väga sobilik ja kaheksa aasta jooksul me otsust kahetsenud pole. Töö paneb meid proovile, on mitmekesine ja põnev,” räägib Linda Pajo.

Praegu müüb Andri-Peedo talu põhiliselt kitsetoorpiima. „Juustumüük on meil alles alguses, kuid ka juustu vastu on suur huvi. Liha plaanime uuest aastast müüma hakata, seega kogemused praegu veel puuduvad. Kodukitseliha on ilmselt üsna haruldane Eesti turul,” tunnistab Linda Pajo. Kuna enamik Eesti tootjaid on väikesed, siis ekspordiga selles valdkonnas esialgu ei tegeleta, vähemalt mitte püsivalt.

Andri-Peedo talu plaanib aga kitsekarja suurendada, seega hakkavad nad mõne aasta pärast kindlasti ekspordivõimalusi otsima. Kitsekasvatajad loodavad, et ka riik saab neile mõnes asjas abikäe ulatada. „Kuna asume ääremaal, on toetusmeetmed töötajate värbamisel oodatud,” märgib Linda Pajo.

Kitsekasvatusel on mitmeid eeliseid. „Kitsed ei ole nii vastuvõtlikud haiguste suhtes ja saavad poegimisega paremini hakkama. Samuti on nad elava loomuga, väga uudishimulikud ja naudivad kontakti inimesega. Palju peetakse neid ka lihtsalt lemmikloomana,” loetleb ta. Miinus võrreldes näiteks lambakasvatusega on aga see, et igapäevaseid töid on kitsedega rohkem. „Kitsi tuleb iga päev lüpsta, ka siis, kui on pühad või ise 40kraadise palavikuga pigem voodis kui kahekümnekraadise pakase käes olla tahad. Nüüd, kus talu suurem ja töötajad palgal, on seda muret vähem,” rõhutab Linda Pajo.

Kolotsi mahetalu

Teine Võrumaa kitsekasvataja, Kolotsi talu pererahvas kolis samuti linnast maale 2009. aastal. Kolotsi mahetalu perenaine Merle Leibur ütleb, et maalekolimine oli seotud elustiili muutusega. „Kitsekasvatuse kasuks aitas otsustada mitu asja. Olemasolev rohumaa seadis piiri loomade arvule. Arvutus näitas, et kui kitsel realiseerida kogu võimalik saagis, siis elatub ära ka vähese loomade arvuga. Meie kindel soov oli jääda väikeseks peretaluks. Seetõttu sobis väike loomade arv,” räägib Merle Leibur.

Teine põhjus oli abikaasa suur huvi juustutegemise vastu ja kitsepiim võimaldas sellega tegeleda. „Minule meeldib väga kitsede metsik iseloom. Seetõttu kitsed, mitte lehmad ega lambad,” avaldab Merle Leibur, kelle pere katsetas algul ka lammaste kasvatamist.

Kolotsi talus töödeldakse kogu piim laagerdunud juustuks, mida müüakse samuti Eesti turul. „Müügiga probleeme ei ole ja seetõttu pole ekspordi vastu huvi tundnud. Liha sööme ise ära ja nahkade töötlemine on aja ja vajaduse puudumisel unaruses,” avaldab Merle Leibur.

Samuti nagu teistel kitsekasvatajatel on Kolotsi talu soov, et riik võrdsustaks lehma- ja kitsepiima tootmise toetused. „Mõlemast piimast tehtud juustud on turul konkurendid. Praegu on tekitatud suur eelis lehmapiima tootmisele. Valitseb olukord, kus kitsekasvatus on Eestis kasvav põllumajandusharu ja see toetust ei saa. Ehk teisisõnu väikesed ja tublid saavad karistatud,” tõdeb Merle Leibur.