Tammepuit on rõõmsam kui kask

Heimo Kasela näitab täispuidust kiikhobu, mis on nii tugev, et isa võib koos lapsega kiikuda.

FOTO: Viio Aitsam

Märjamaa mööblimeister, tisler Heimo Kasela tunneb puiduga hingesidet.

Heimo Kasela töökoda on avar, valge ja soe ning kui seal sees olla, on juba raske ette kujutada, et alles kaks aastat tagasi kõrgus siin paras tondiloss – mahajäetud nõukogudeaegne Märjamaa tarbijate kooperatiivi kontorihoone, millel aknad puruks ja katus läbi. Kuue aasta eest oma ettevõtte asutanud mööblimeister Heimo Kasela jutustab, kuidas rendipinnalt tulles, kus ruumil olid rohelised seinad, otsustas ta siin seinad valgeks värvida. See annab avarust ja õhku.

Praegu veel kestab hoone ostuks võetud pangalaen ja tükk tegu on kõikide nõuete täitmisega, mida inspektsioonid esitavad väike-ettevõtjale samaväärselt suurtööstustega, aga teadmine, et lõpuks kuulub see rajatis endale, annab teistsugust tegutsemisindu.

Ühtmoodi hingamine

Tegelikult oleme kokku saanud sellepärast, et Heimo Kasela märgib oma osaühingu Kasela Grupp tutvustuses, kuidas ta on puidust lummuses ja kuidas oma ettevõtteni just sel pinnal jõudis. Huvi oli teada saada, mida see lummus tähendab.

Veidi räägivad kaasa valmis tooted, mis siinsamas pakituna tellija järeletulekut ootavad – lihtsalt peale vaadateski on aimata, kuidas näiteks täispuidust valamukapi pealmise pinna oksakohti järgivaid servasid on läbi mõeldud ja sobitatud.

Jutust saab selgeks see, et meeled, mis puidust esemete ostjal mängima võivad hakata – näiteks eseme pindasid puudutades või puidu lõhna tajudes, Heimo Kaselal põhilised ei ole. Tema viitab pigem mingile ühtmoodi hingamisele või samasugustele rütmidele: „Mul on see tunne, nagu oleksin ise ka puust – tunnen ennast puuga nii ühesena.”

Oma tunde seletuseks toob mees näiteks, kuidas saepuruplaadist ja plangust mööbli valmistamine on kaks eri asja. Plaadimööbel tuleb ka ilus, aga seal on tegijal kindlad mõõdud ees ja emotsiooni vähe, ent plangu erisused, oksakohad, kõverused jne veavad kaasa mõtlema. „Võtan plangu, vaatan, kuhu oksakohti jätta, kuidas tööpinnad, kuidas kõverused ... Rohkem või vähem sätin neid, siis hakkan hööveldama ja saagima. Siis vaatan, et miski asi ei sobi, mängin selle hoopis ringi ... Selline tegevus on mulle hästi hingelähedane.” Iga laud, riiul, iste tuleb erinev ja on meistriga niimoodi seotud, et kui ta hiljem piltidelt oma töid vaatab, mäletab täpselt iga eset.

Iga puuliik isemoodi

Selgub, et see ühtmoodi hingamine ei kehti kõikide puuliikide puhul. Heimo Kasela räägib, et on kasutanud näiteks ka bambust, mahagoni või kirssi, aga võõramaise puuliigi puit tal emotsioone ei tekita. „See peab olema ikka puu, mis siinsamas ümberringi kasvab.”

Käime töökojas ringi ja vaatame eri liiki puitu: valamukapp on männist, suur saunaiste, mis ühtlasi panipaik, mustast lepast, pikendusega söögilaua tumedaks peitsitud plaat saarepuust. Materjalina on näha kasepuitu ja tammeplanku ning -spooni.

Kõige huvitavamaks peab meister ise männipuitu, milles oksakohti rohkem ja mängimist palju. „Männipuit võib ajapikku kolletada, aga ei kaota oma ilu kunagi.” Näiteks kask hakkab mängima alles siis, kui pindasid töödelda – peitsi alt tuleb selle muidu kahvatuks jääv süü välja. Kõige rõõmsamaks puiduliigiks peab Heimo Kasela aga tamme. „See on selline tugev, on nagu üks tõsine eesti mees, aga mustrilt ja olemuselt väga üllatuslik. Mitte kunagi ei tea täpselt ette, mis muster mängima hakkab, kui tammepuit höövli alt välja tuleb ...”

Tamm on kallis ja raske puit ning tihtipeale üht mööblieset ainult tammest ei tehta. „Väga hea tulemuse annab seegi, kui näiteks köögikapi tööpind on tammest ja muu mõnest teisest puuliigist.”

Küsin, kas mõnest puiduliigist on olnud ka kahju. Heimo Kasela ütleb, et sedapidi on küll, kui ta näeb kusagil raielangil hakkpuiduks minevas virnas huvitavaid kõverikke, millest midagi teha saaks. „Otseselt raie kahjutunnet ei tekita, sest mulle annab ju just puit leiva lauale. Teen sellest asju, mis teevad teistele heameelt ja mille valmistamine pakub ka mulle endale rõõmu. Arvan, et uued puud kasvavad ju peale. Mets ja puit on niimoodi me elu osaks.” Heimo Kasela lisab, et tema mõtleb pigem, kuidas metsa ei tasu raiuda ümarpuidu ekspordiks – kui puu maha võetakse, tuleks see puit väärindada Eestis. Siis on raie olnud asja eest.

Aga kas on olemas lemmikpuud? „Kasvavate puudega sellist emotsiooni nagu materjali puhul ei teki ja puuliigiti ma neid metsas selles mõttes ei vaata. Kui rääkida, mis meeldib, siis need on natuke teistmoodi, nii-öelda kiiksuga puud. Sellist puitu olen siia ka tagavaraks varunud – et oleks võtta, kui mõte tuleb.”

Puiduga seotud elu

Muidugi jõuame ka sinna, kust puidulummus pärit on. „Olin väike laps, kui see puiduteema mulle külge hakkas. Ega ma täpselt ei tea, aga küllap vist ikka sellest, et kasvasingi metsa sees,” jutustab Heimo Kasela, meenutades, kuidas Saaremaal Sõrve säärel metsas onne ehitas. Siis tuli aeg, kui tegi onni mööbli ka sisse. „Olin 12–13aastane, kui tegin koju saepuruplaadist kapi, mis ema juures tänase päevani alles. Käsisaega saagisin plaati ja uksed olid klaasidega, mis mitte ruudukujulised, vaid sellised kiiljad. Kooli tööõpetuse õpetaja, kellega siiani suhtlen, räägib tagantjärele, et ma olevat silma hakanud oma paljude küsimuste ja sellega, et tahtsin kõike teha.”

Pärast kooli läks Heimo Tartusse mööblitisleriks õppima, aga elu-olulistel põhjustel sai kutse hoopis Saaremaa ehituskoolis, mille lõpetas ehituspuusepana. Praktikaaeg ja töökohad andsid erinevaid oskusi: Saaremaa restaureerimisvalitsuses pigem ehitustöö, kombinaadis Varma mööblitegu, pärast sõjaväge mandril palkmajad ja siis ettevõte, mis tegeles ehituse ja remondiga. Heimo Kasela tegutses puusepa-ehitajana, kes vajadusel tegi valmis ka trepid või mõne mööblieseme. Kui firma pankrotti läks, tegi ta kuus aastat tagasi oma ettevõtte, kus vahepeal pigem hobiks olnud mööbli valmistamine on jälle üks põhitöödest.

Osaühingu Kasela Grupp tooted saavad tihti alguse sellest, et Heimo Kasela on midagi valmis teinud enda jaoks. Pildistab toodet ja paneb pildi Facebooki lehele üles. Sedakaudu tulevad tellimused.

„Näiteks käisin esivanemate kodus õunamahla tegemas – nüüd on moes mahla kilepakendid. Tulin oma 150 liitri õunamahlaga Märjamaale, hakkasin keetma ja olid olemas just need kilekotid. Tekkis uitmõte, et teen kasevineerist sellise kasti, kuhu saab mahlapaki sisse panna ja kus kraan jääb just nii kõrgele, et klaas mahub alla. Ma pole mujal niisugust mahlakasti näinud. Tegin valmis ja panin pildi üles. Nüüdseks olen neid tellimise peale teinud viiskümmend tükki.”

Näiteks mustast lepast kiikhobu sai alguse tütre jaoks ehitatud hobust. Tellijaile on Heimo Kasela valmistanud ka varianti, kus toekale istmele on lisatud seljatugi, et väiksemal lapsel oleks turvalisem kiikuda.

Tööandja oma töökojas

Viimastel aastatel on ta pidanud kohanema tööandja rolliga. Kasela Grupis, kus peale töökojatöö on üks valdkond ehitus (terrassid, fassaadid, trepid jms), on nüüd peale tema tööl veel kaks meest. See tähendab tööandjale päris suurt paberitööd.

Paradoks Eesti riigis ongi, et ettevõtjal on kergem tegutseda üksi kui luua töökohti. „Mida rohkem väikeettevõttes töökohti lood, seda suuremaks läheb paberitöö maht. Suurtööstuses, kus sada töölist, palgatakse selleks eraldi inimene, aga väikeettevõttes pean suutma ise kõik ära teha.”

 Teine tagurpidi asi on, et rentnikul on soodsam tegutseda kui sellel, kes ise hakkama tahab saada. Heimo Kasela räägib, et tegutses neli esimest aastat rendipinnal, kus kõik elektri-, turva- ja muud süsteemid olid rendileandja rida. Kohe, kui ta jõudis oma pinnale, hakkas uksest sisse tulema inspektoreid, kes hakkasid ette kirjutama, mis nõuetele hoone ja tootmine vastama peab. Eritingimused on seotud veel hoone ostuks kasutatud pangalaenuga. Samal ajal on vana hoone täielikuks ülesehitamiseks veel palju ka omal teha. Kasela leiab, et tema poolt vaadates oleks normaalsem, kui väikeettevõtetel kehtiks Eestis suurtööstustega võrreldes leevendusi, kasvõi kohustuslike nõuete elluviimise pikem tähtaeg.

„Elu näitab jah, et lihtsam oleks, kui töötaksin üksi ja oma töökoda rajama ei hakkaks. Aga ma võtan seda rahulikult ja olen optimist.”

Kui küsin, kas ta kasutab toetusi, meenutab Heimo Kasela kuue aasta tagust aega, kui ta viimane palgatööandja pankrotti läks. „Käisin töötukassa kursustel ja küsisin ka starditoetust oma ettevõtte rajamiseks. Võimalik, et ma ei suutnud küllalt veenvalt oma taotlust sõnastada, aga igatahes öeldi, et nii paljud puidutöökojad on pankrotti läinud ja miks peaks siis mulle selle asutamiseks raha andma. Mul lõi saarlase jonn välja – kiuste punnisin ja tegin sugulaste-sõprade abil ikkagi oma ettevõtte ära. Ja nüüd olen siis sealmaal.”

Loe ka neid

Tagasi üles