Visa võõra seemnetest tärkab tänini mürgiseid hiiglasi

Karuputke märgatakse kõige enam just suvisel ajal, mil see on suureks kasvanud. Fotol teeb karuputke tõrjet Tarmo Niitla Keskkonnaametist, kuid ka eraisik saab putke tõrjumisega hakkama, kui end rõivastega hoolikalt kinni katab. Foto: Sille Annuk

Kuigi Sosnovski karuputke teema on aastatega tagaplaanile vajunud, pole putked Eestimaalt kuhugi kadunud ja veel sel kevadel määratud tõrjeala suurus oli 2297 hektarit.

„Seda perspektiivi, et me temast niipea lahti saaksime, ei paista,” tähendab Keskkonnaameti Lõuna regiooni kaitse korralduse spetsialist Jarmo Jaanus. Veel tänavu oktoobris käis ta hiljuti avastatud taimi üle vaatamas.

Lõuna-Viljandimaa on koht, kus karuputke on rohkem, ja üheks epitsentriks peab Keskkonnaamet näiteks Polli küla ümbrust. Maaülikooli Polli aiandusuuringute instituudi juhataja Piia Pääso märgib, et tõepoolest nad ei ole probleemist täielikult lahti saanud, sest seeme võib maa sees olla mitu aastat. Küll pole putke enam nii palju kui varem, aga Pääso sõnul hakkab see umbrohi kohati ikka silma. Putki on rohkesti endiselt mujalgi. „Mõisakülast kahele poole, aga Eesti mõttes on suhteliselt palju ka Harju-, Jõgeva- ja Tartumaal,” lausub Jarmo Jaanus ja lisab, et need on ikkagi ajalooliselt olnud põllumajanduspiirkonnad, kus putk on levima hakanud.

Ilmnes varjukülg

Kui algselt oli Sosnovski karuputk vaid Kaukaasia jõgede kallastel ja metsades, siis eelmise sajandi keskpaigas võeti see kasutusele silotaimena. Kui see oli kord põllule külvatud, kasvas see seal veidi vähem kui kümmekond aastat järjest, andes silo paar korda aastas. Kui karuputk möödunud sajandi teisel poolel Eestisse jõudis, sai selle üheks esimeseks kasvualaks Polli, kus seda algusaastatel uuriti kui hea perspektiiviga taime. Sedasi rändas võõrliik mööda Eestit laiali näiteks jõusööda koostises.

Jarmo Jaanus räägib, et tema kõrvu on jõudnud jutt, et mõnel pool krõmpsutavad hobused ja lambad hea meelega kevadel selle taime noori lehti. Samas on räägitud putkest kui heast meetaimest, ent seda ei tea Jaanus kinnitada. Viljandimaal Mõisakülas tegutsev mesinik Jorma Õigus oskab öelda, et silotaimena sissetoodud karuputke võttis osa mesinikke aastakümneid tagasi kasutusele, et mesilased saaksid sealt nektarit. „Meie kandis oli Kamaral kogu suurfarmi ümbrus karuputke täis ja üks mesinik oli, kel seal läheduses olid mesitarud ja karuputked ringiratast. Midagi nad sealt ikkagi korjasid, aga hiljem kliendid loobusid tema käest mett ostmast. Meel tekkis spetsiifiline maitse ja lõhn ning osa sööjaid kurtis peavalu,” jutustab ta. Praegu Mõisakülas Õiguse sõnul karuputke enam näha ei ole. „Prügimäe ümbruses mõni väike taimeke oli, aga seal ka niideti ja tõrjuti, nii et suurem osa on hävitatud. Mõnes üksikus kohas metsa all võib leida, aga pilt on ilusam ja tõrjumisest on suur abi olnud.”

Niisiis algsed suured plaanid rikkus visa umbrohu varjukülg. „Mürgisus seisneb selles, et kui nahale satub taimemahl, kaotab nahk kaitsevõime UV-kiirguse vastu,” lausub Jaanus. Ohtlik pole mitte taimemahl üksi, vaid päike, mis pärast sellele kohale nahal paistab.

Karuputke ja hiid-karuputke kui võõrliiki on Eestis riiklikult tõrjutud alates 2005. aastast. Tõrjeala on pidevalt suurenenud. Näiteks 2010. aastal oli tõrjes kolooniad 1200 hektaril, ent nüüdseks on pindala kahekordistunud. Selle tulemusel suureneb aasta-aastalt ala, kus putked ja putkekolooniad on peaaegu hävinud.

Välja juurida või mürgitada

Putke märkamise aeg pole sugugi ainult suvel juulikuus, kui taim on suureks kasvanud ja õisiku valla päästnud. Suvi on Jarmo Jaanuse sõnul aeg, mil taim inimestes kõige rohkem hirmu tekitab. „Kui sarikas ise on suur ja võimas ning kui see pole lume all pikali kukkunud, siis selliseid näeb aasta ringi.” Kõige efektiivsem moodus putkest lahti saada on väljajuurimine ning seda just kevadel. „Siis on ainult lehed ja kümnesentimeetrine juur, mida me nimetame porgandiks. Kui juur välja kaevata ja kuivama panna ning pärast vaadata, et see ei oleks end kuskile laiali ajanud, siis see on parim moodus,” ütleb ta.

Siiski ei pruugi kõige efektiivsem viis alati sobida, sest kui putkekoloonia on suur, võtab juurimine liiga kaua aega. Ent näiteks mahealadel mürgitamist ei lubata. Vahel juhtub Jaanuse sõnul nii, et koloonia ala, mida on aastaid mürgitatud, on sattunud mahealale. „See on hiljem mahealaks määratud, aga tõrje käib hangete kaudu ja seda teeb eraisik või firma, kes on teinud pakkumise algse variandi peale,” räägib ta kohast, kus tekivad käärid.

Putketõrje pole sugugi kiire protsess. Alad, kus seda on tehtud, on küll putkest suhteliselt tühjaks jäänud, aga oht jääb veel mitmeks aastaks, sest seeme idaneb karuputkel kümmekond aastat. „Tõrje võib isegi kauem kesta,” sõnab Jaanus. Kui nähakse viimast õitsvat taime, sellest alates vähemalt kümme aastat võib karuputk sinna uuesti kasvada.

„Vahel ikka küsitakse, kas tõrjest, mida teeme, on üldse kasu,”  nimetab Jaanus. Küsimusele sai ta ilmeka vastuse tänavu oktoobri alguses, kui käis Venemaal Karjala kandis. „Sellega võrreldes on meie olukord küll hea,” kinnitab ta. Eestis ringi sõites ei ole tee pealt näha suuri putkemetsi nagu seal. Sääraseid võis varem ka meil näha.

Eestlaste puhul paistab silma, et suur osa tööd tehakse ise ära. Kui õue peal või metsa ääres eraisik karuputke leiab, tuleks sellest ikkagi Keskkonnaametile teada anda, et nad oskaksid ala jälgida, kuid putke võib ka ise välja juurida. „Seda teevad juba päris paljud,” ütleb Jaanus. „Kui end riietega kinni katta, saab eraisik putke eemaldamisega kindlasti hakkama.”