Mis juhtub aias, kui soojale talvele järgneb pakane?

E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Ilmad, kus sula vaheldub pakasega, pole taimedele sugugi head.

FOTO: Sille Annuk / Postimees

Läinud aasta viimased kuud olid kui halb unenägu: temperatuur püsis nulli ümber, kord veidi tõustes, siis jälle langedes, kord oli lund, siis jälle polnud.

Taolise temperatuuri kõikumise tõttu maapind vahel külmub, seejärel sulab. See omakorda toob kaasa külmakerked ehk väiksemad põõsad, puud ja püsililled surutakse mullast välja. Eriti ohustab see talvele eelnenud sügisel istutatud ja mitte korralikult juurduda jõudnud taimi. Maapinnale paljastunud juured saavad külmast kahjustada. Taim tuleb proovida tagasi mulda lükata, kui see aga külmunud maapinna tõttu ei õnnestu, katta juured turba, saepuru või mõne muu materjaliga, mis hoiaks juured soojas. Kevadel, kui maa on sulanud, võtke ette tagasiistutus.

Kui sulale maale sajab paks lumevaip, ei ole see taimedele üldse hea. Pehme maa lumevaiba all loob hiirele head tingimused toimetamiseks, samuti mõjub lumi maapinnale tekina ja hoiab sooja kinni. Taimedel on lume all väga niiske ja soe. Selline keskkond on suurepärane seenhaiguste levikuks. Kevadel võib esimesena märgata haudumiskahjustusi murul, mis on muutunud laiguliseks.

Korralikult korgistumata oksaosades leidub vett, mis järsu pakase tulekul külmub, rakud lõhkevad ja taimed saavad kahjustada või hullemal juhul lausa hukkuvad. Et õrnemaid taimi tugeva külma eest kaitsta, tuleb välja otsida katte- ja pakasekangad. Eelkõige tuleb tähelepanu pöörata juurtele, sest juured on taimede nõrgim koht. Näiteks viinapuujuured taluvad ilma lumeta talvel kuni miinus viis kraadi külma, tugevama külma korral tekivad juba kahjustused.

Taimedele on parim külmunud maa, millele on langenud vähemalt kümme sentimeetrit pehmet kohevat lund. Ebasobivaim on sulailmaga alguse saanud lumesadu. Temperatuuri langedes külmub lumi okste külge ja painutab oksad alla, halvemal juhul isegi murrab neid.

Nagu mainitud, on lumi taimedele hea külmakaitse, kuid liiga paks lumi tuleks okstelt maha raputada. Puutumata tuleks jätta aga külmunud oksad, muidu tekivad mikropraod või murrame oksad sootuks. Lumeraskus on eriti saatuslik vormi lõigatud (okas)puudele, põõsastele, nendelt tuleks samuti raske paks lumi maha lükata või vajadusel taimed katta.

Paljaskülma talumine

Et aidata taimedel välistingimustega hakkama saada, on kasu aias kasvavate sortide tundmisest. Tihti on puukooli või aiandi kodulehel sordi tutvustuses mainitud, kas see vajab näiteks paljaskülma korral katet.

Paljaskülm on eriti kahjulik kevadisel ajal, kui päike hakkab intensiivsemalt paistma. Eriti tunnetavad seda näiteks okaspuud ja igihaljad rododendronid, nende lehtedest hakkab vesi aurustuma, kuid kuna maapind on veel külmunud, ei saa taimed ise mullast niiskust juurde võtta ja lihtsalt kuivavad ära. Seda nimetatakse füsioloogiliseks kuivamiseks ja selle iseloomulik pilt on kollaseks muutunud taimed.

Tihti ei saagi taimedele saatuslikuks madal temperatuur, vaid muud ebasoodsad ilmastikuolud, näiteks niiskus, tugev tuul ja temperatuuri kõikumine. Koduaeda sorte valides tuleks meelde jätta, et külmakindlad sordid peavad küll vastu kibedale külmale, kuid sellest tähtsam talvekindlus näitab taime vastupidavust ebasoodsatele ilmastikuoludele.

Pärast kehva talve ei maksa kevadel taimede väljakaevamisega väga kiirustada, neile tuleb anda aega taastuda. Kui aga jaanipäevaks tõesti pole ükski pung puhkenud ja taimel elumärgid puuduvad, tuleb küll raske südamega, aga siiski oma silmarõõmust loobuda ja aias mõnele uuele lemmikule ruumi teha. Võib juhtuda, et terve põõsa peale jääb ellu ainult paar punga maapinna lähedalt, nendest on võimalik endale uus taim kasvatada.

Taime aastaring

Taimede aastaringset arengut uurivat teadust nimetatakse fenoloogiaks. Pärast kasvuperioodi järgneb puhkeperiood, mida võib jagada kaheks: sügavpuhkus ja sundpuhkus. Sügavpuhkus algab juba suve lõpul, kui taimede pungadesse hakkavad kogunema ained, mis ei lase neil puhkeda. Igal taimeliigil on sügavpuhkuse algus ja kestus erinev.

Novembris-detsembris saab sügavpuhkus läbi ja teoreetiliselt oleksid taimed võimelised uut kasvu alustama, aga väljas valitsevad miinuskraadid ei luba sel juhtuda. Taimed on sunnitud edasi puhkama ehk läbima sundpuhkuse.

Kasvu saavad taimed lõpuks alustada, kui temperatuur tõuseb üle pluss viie kraadi. Päris looduses ei käi asjad aga kunagi nii nagu raamatus. Seetõttu on mitmeidki tabanud üllatus, kui sügisel mõni taim järsku õide puhkeb. Seletus on väga lihtne – taim ise või mõni oks taimest on sügavpuhkuse kiiremini läbinud ja kui novembris-detsembris veel üle viie kraadi sooja on, siis arvabki taim, et käes on kevad ja hakkab õitsema. Öised miinuskraadid lõpetavad varajase õitsengu ning samast pungast enam kevadel õit oodata ei ole.

Sibullilled on samuti agarad lehetippe mulla seest välja ajama. Neid võib külmakaitseks turbaga katta, kuid üldjuhul, kui need päris õitsema pole hakanud, elavad need talve kenasti üle ja rõõmustavad meid kevadel, nagu ette on nähtud.

Aedniku aasta

Tšehhi kirjanik Karel Čapek kirjeldab raamatus «Aedniku aasta» aedniku jaanuarikuud nii: «Isegi jaanuar ei lase aednikul käed rüpes istuda. See on tõepoolest nii, sest jaanuarikuus on aedniku peamine tegevus ilma eest hoolitsemine. Ilmaga on nimelt iseäralik lugu. Ilmaga on ilmast ilma midagi korrast ära. Ilm kaldub ühtelugu küll ühte, küll teise äärmusse. Temperatuur ei vasta iialgi saja aasta keskmisele: ikka on see kas viis pügalat madalam või siis viis pügalat kõrgem. Kui ei ole liiga kuiv, siis on kindlasti liiga märg.

Kui isegi need inimesed, kellel muidu ilmaga mingit pistmist pole, leiavad nii palju põhjusi selle üle nuriseda, mis siis veel aednikust rääkida! Kui lund on vähe, toriseb aednik täie õigusega, et seda peaks rohkem olema; kui lund on palju, avaldab ta tõsist kartust, et see murrab ära okaspuude ja alpi rooside oksad. Kui lund üldse pole, ahastab ta, et paljaskülm võib hukatust tuua; kui läheb sulale, neab ta sellega kaasnevaid hulle tuuli, mis oma jultunud kombel tuhlavad kuuseoksad ja muu kattematerjali mööda aeda laiali ning murravad viimati veel – tont võtaks! – mõne puu katki.

Kõige hullem on aednikule paljas külm. Siis muutub maapind kuivaks ja kõvaks nagu luu, iga päev ja iga öö külmetab aina sügavamalt. Aednik mõtleb juurekestele, mis külmetavad surnud ja kivikaledas mullas, üdini tungiva vinge ja jäise tuule käes värisevatele oksakestele ning lõdisevatele pungakestele, millesse taim sügisel kogu oma varanatukese pakkis.»

Tagasi üles