Vutimune võivad süüa ka allergikud

Maarja Koivuoja sõnul on vutid väga vähenõudlikud linnud. Foto: Dmitri Kotjuh / Järva Teataja

Vutte kasvatava ärinaise Maarja Koivuoja peres süüakse keedetud ja kooritud vutimune krõpsude asemel, Järveotsa vutifarmi juhataja Lembit Liivamägi soovitab neid vitamiinipomme eriti allergikutele.

Viiendat aastat Koigi vallas Vaali külas elava JK-Light kaupluseketi omaniku Maarja Koivuoja peres kasvavad vutid kolmandat aastat. «Nad on nii vähenõudlikud linnud, et sobivad meie elektrita majapidamisse suurepäraselt. Kui kana vajab munemiseks lisavalgustust, siis vutt muneb ka hämaras,» ütleb ta muigel sui.

Koivuojade viieliikmelises peres on vutimuna kõikide lemmik. «Kasutame neid suupiste eest nagu krõpse, kuid ühe vutimunaga päevas saab paljud väärtuslikud ained kätte,» lisab ta.

Erinevad munad

Maarja Koivuoja kogemust mööda on kana- ja vutimuna maitselt vägagi erinevad. Nii nagu piimašokolaad eristub selgelt tumedast šokolaadist, on ka vutimuna tummisem ja tugevama maitsega. «Nagu üks koondatud asi ikka, sest vutimuna on kanamunast kuni viis korda kergem,» sõnab ta.

Peale keetmise Koivuoja muudeks toitudeks vutimune ei kasuta. On küll proovinud praadida, kuid seejuures on palju jändamist, et muna pannile lahti lüüa. Kuna neid on lihtsam keeta ja pärast seda koorida, siis pannkooke soovitab Maarja teha endiselt kanamunadest. Kanamuna tuleb keeta seitse kuni kümme minutit, vutimunale piisab vaid kolmest minutist ja munakollane on kõva. Vutimuna koorimiseks on Koivuojal oma nipp. «Panen 75–100grammisesse kaanega suletavasse purki tavalist vett ja loksutan iga muna eraldi selles paar korda. Pärast seda eemaldub koor lihtsalt, kuivalt on koort kätte saada paras nikerdus,» selgitab ta. Mikrotolmu pelgajatel soovitab Koivuoja mune kraanivee all loputada, kuigi mikrotolm on inimesele tarvilik sulaselge kaltsium.

Peale suurema toiteväärtuse on vutimunad kanamunadest ka odavamad. Kui kodukanamuna maksab 16–20, siis vutimuna 12–15 senti tükk. Maarja Koivuoja usub, et teadlikke ostjaid lihtsalt peab juurde tulema, sest ärinaisena ta lihtsalt ei mõista, miks maksta rohkem.

Kuigi Koivuojadel kasvavad vutid ühes hoones koos pere teiste lindudega, kinnitab pereema Maarja, et vutti võib muretult pidada ka lemmiklooma eest kasvõi linnakorteris. «Vutid sobivad elama lemmikloomapuuri, nad on vähenõudlikud hoolduse suhtes, armastavad hämarust ja üksteise seltskonda, häälitsevad vahvasti, kuid isegi vähem ja vaiksemalt kui papagoid. Ja mis kõige tähtsam – annavad pea iga päev toidulauale ühe väga väärtusliku muna.»

Kui tahta pidada vutte lemmikloomana, siis soovitab Koivuoja muretseda vähemalt kolm emast ja ühe isase. Nii on neil parajalt seltsi, piisab, kui puhastada puuri kord nädalas ja pole karta mingit kanalale iseloomulikku lõhna. Päevas kulub ühele linnule vaid 35 grammi toitu, aga puhas vesi peab kogu aeg ees olema. Toasooja suhtes on vutid Koivuoja selgitusel sama vähenõudlikud nagu toataimed. «Vutt on nagu tarbetaim potis, ei vaja suurt hoolt ega toasooja talvel rohkem kui kümme kraadi, üle 20 kraadi on juba liiast ja mõne aja pärast saab jälle uued võtta.»

Vutt muneb vaid kaks aastat. Et vuttidel pole haudeinstinkti, tähendab see, et nad ei tee pesa ega kavatsegi munadest poegi haududa – seda tuleb teha inimesel. Ärivaistuga Maarja Koivuoja pidas mõttekaks uurida, kuidas neid kiire käibega linde juurde toota. «Mul on inkubaator, kuhu panen Eestist toodetud tibudest kasvanud vuttide munad, toodan sedasi tibusid juba paar aastat.»

Selleni jõudis Koivuoja pärast linnukasvatusõpinguid Järvamaa kutsehariduskeskuses. Maal üles kasvanud Koivuoja mäletab lapsepõlvest, kuidas toita kana teradega ja käia mune korjamas. Nõnda oligi loogiline, et ta võttis maale elama asudes esimesteks kodulindudeks kanad, kes pakuvad lastele seltsi ja tallegi toredaid õhtusi askeldusi.

Lihtne lind

Elektriäris põhjalikkust hindav Maarja Koivuoja otsustas kodulinde võttes, et peab nende kasvatamist täpsemalt tundma õppima. Ta läks ennast täiendama Järvamaa kutsehariduskeskusse, kus kanade kõrval tutvustati teisigi linde, nagu pardid, haned ja vutid. Peagi ilmusid Koivuoja majapidamisse pardid ja õige varsti vutidki. Koolis õpitu abiks, pole Koivuojale munadest tibude saamises midagi keerulist. «Vutt on üks ütlemata lihtne lind: munadest kooruvad pojad 16–17 päevaga ja 40–45 päeva pärast on nad juba munemisküpsed ja kahe aastaga saab nende munemisaeg otsa,» jutustab ta.

Koorudes on vutitibud pisikesed nagu maamesilased, hoiavad puntrasse ja on vahvalt triibulised, ainult et ei sumise. Ära saab neid anda juba 10–14 päeva vanuselt, mil nad hakkavad lendama. Kuna vuttidel tiibu ei kärbita, siis tuleb neid hoida puuris, sest vutt suudab korraga lennata 20–30 meetrit ja päris kindel ei saa küll olla, et ta tagasi tuleb.

Suveajal liiguvad Koivuoja vutid kodu ümber vabalt ringi. Need on isased, keda ei saa puuris väga palju koos hoida, nad lähevad omavahel kaklema. Nii Koivuoja nad looduse hoolde jätabki. «Isaseid tuleb ju kuidagi vähendada, minu munade tootmiseski jätkub neid puuri kümne emase kohta üks, lihaks ma neid ei kasvata.»

Nii nagu on olemas liha- ja munakanu, on ka muna- ja lihavutte, Koivuojal on enamjaolt munavutid, sest nende pere eelistab süüa mune. Vutt muneb tavaliselt muna päevas, vaid noor vutt võib anda päevas kaks muna. Sõltuvalt sööda kvaliteedist ja pidamistingimustest saab mune kuni 300 päeval aastas. «Vutt tahab elada puuris, koos teistega ja küllaltki varjatult, panen puurile tavaliselt katte peale,» ütleb ta. «Munevad nad puuri allapanuks pandud saepuru sisse.»

Praegu on Koivuojadel üle 40 vuti, aga Maarja on kohe valmis karja suurendama, kui turul nõudlus tibude või munade järele kasvab. «Tibusid teatakse meie käest juba küsida ja muidugi pakun ma neid igal pool, kus saan, ja kõigile, kes tulevad ostma kanatibusid või kanamune,» lausub ta. Koivuoja on müünud vutitibusid sadade kaupa ja aina rohkem ka mune. «Kes kord vutte kasvatada võtab, kasvõi prooviks ja algul vaid mõne kana kõrvale, see on mõne aja pärast tagasi hulga suurema ostusooviga,» kinnitab ta.

Ka mune müües ei jää Koivuoja ootama, millal ostja kuskilt vutimunamaitse suhu saab, vaid annab neid igal laadapäeval kõigile proovida. «Kindlam ostja on teadlik ostja ja ma ju tean, et vutimuna proovides tahad seda süüa veel ja veel,» ütleb ta.

Lembit Liivamägi, OÜ Järveotsa Vutifarm juhataja:

Vutimune süüakse rohkem sügisest kevade keskpaigani, täpsemalt kuni munadepüha lõpuni. Suvekuudel palavaga inimesed puhkavad ja reisivad ning siis on vutimunade tarbimine ka väike.

Munaeelistus iga aastaga aina kasvab, sest inimeste teadlikkus on suurem ja neil on ka kogemusi juba rohkem. Vutimuna süüakse meelsasti, rohkem tuleb vaeva näha vutiliha tutvustamisel, sest vutiliha pole saada olnud ja seda kardetakse proovida. Kui keegi tuttavatest-sõpradest räägib oma imepärasest maitseelamusest, siis nõustutakse ka proovima.

Vuttide pidamises korteris pole enam midagi uut. Selliseid on mitmeid, kel korteris oma kümme vutti. Tulevikus peaks vutimuna kindlasti Eestis saadaval olema, juba sellepärast, et sel on mitmeid eeliseid kanamuna ees. Vutimuna sobib ka allergikule.

Munavutt

• Kaal 180–200 g, emaslind isasest suurem.

• Keskmine munevus 285–300 muna aastas.

• Keskmine muna kaal 12 grammi.

• Haudeinstinkt puudub.

• Säilinud on lennuvõime, võib lennata korraga 20–30 meetrit.

• Pidamistingimuste järsk muutus võib põhjustada munemise lakkamist mõneks ajaks.

• Sobib hästi puuris pidada.

• Riiakad kaaslaste suhtes.

• Munast tibuni inkubeeritakse 16–17 päeva.

• Koorunud vutitibu kaalub 7–9 grammi.

• Munemist alustab keskmiselt 45päevaselt.

• Munemisaeg keskmiselt kaks aastat.

Allikas: Maarja Koivuoja