Iileks ja teised erksate viljadega jõulutaimed

Iileksi lehed sobivad sümboliseerima okaskrooni ja viljad verepiisku. Foto: Säde Lepik

Iileksit teame kõik angloameerika kultuuriruumist pärit jõulukaartidelt, kus see punaste viljade ja läikivate teravaservaliste või lausa ogaliste lehtedega taim on eriti efektne kas lume seest välja piiludes või siis, kui nende tumerohelistel igihaljastel lehtedel on heledad servad. Kaminasimssidele, akende ja uste ümber jõuluks sätitud vanikuis on iileksi seltsiliseks tihti puuvõõrik ja luuderohi.

Meie kodukauba poed pakuvad pühade eel kindlasti kunstiileksiga küünlajalakaunistusi. Lillepoodidest võib praegu aga osta iileksi lõikeoksi, mis on tihedalt täis punaseid ümaraid mitme seemnega luuvilju. Hind oli 6 eurot oks. Lehti pole keegi kade seepärast, et ilu liiga palju ei saaks, okstelt ära murdnud: rikkalikult viljuv Põhja-Ameerika idaosast pärit männas-iileks (Ilex verticillata) ongi heitlehine ehk suvehaljas põõsas. Meie tingimustes on heitlehine ka sile iileks (I. laevigata). Iileksite ilusaid vilju ei tohi inimene suhu pista – need on väga mürgised! Linnud maiustavad nendega aga muretult. Männas-iileks on külmakindel, kuid neid taimi pole ma meil müügil näinud. Puukoolidest leiab igihalja Meserva iileksi sorte ja neid on hea tahtmise korral võimalik koduaias kasvatada.

Justkui okaskroon ja verepiisad

Jõulutaimeks sobib iileks hästi oma rohepunase värvikoosluse pärast. Vana-Roomas peeti detsembris jumal Saturnuse auks rõõmupühi ning ka siis oli kombeks üksteisele kingitusi teha. Rohelisi iileksioksi kingiti sõpruse ja lugupidamise märgiks. Keldi preestrid on ammustest aegadest iileksiokstega kaunistanud oma pühapaiku. Uskumuste järgi hoidnud iileks eemal kurjad vaimud. Kristluse levides sobisid iileksi teravtorkivad lehed hästi sümboliseerima okaskrooni ja punased viljad jälle märkima süütult valatud verd.

Iileksid kuuluvad astelpõõsaliste (Aquifoliaceae) sugukonda ja neid on üle 400 liigi. Iileksite hulgas leidub nii kääbuspõõsaid kui ka epifüüte, samuti puumõõtu liike. Iileksitel on tagasihoidlikud valged õied, viljad võivad olla ka kollased, oranžid või mustad. Aretistel näeb sinakasrohelisi, kollaseid ja lillakaspunaseid või hoopis hõbevalgete ja kuldsete täppide, triipude, laikude ja servadega lehti. Looduslikult kasvavad iileksid Põhja- ja Lõuna-Ameerikas, Austraalias, Aasias, Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Mitme Lõuna-Ameerika liigi lehtedest tehakse kuulsat mateteed. Iileksi puit on hästi hele, seda kasutatakse inkrustatsioonides, klaveriklahvide tegemiseks jm.

Jõulukaartidelt tuttav okkalise leheserva ja efektsetes kobarates paiknevate punaste viljadega taim, Lõuna-Euroopas ning ka Inglismaal ja Iirimaal looduslikult kasvav teravalehine iileks (I. aquifolium) on meil õues hakkamasaamiseks kahjuks külmaõrn. Sobivates tingimustes sirgub see aga puuks. Meil võiks seda liiki proovida kasvatada näiteks talveaias või kasvuanumas, mille toote talveks verandale. Mõned sordid (nt ‘Alaska’) on põhiliigist kuuldavasti külmakindlamad. Ja Tapio Vares on teravalehelist iileksit Hiiumaal siiski kasvatanud.

Igihaljastest iileksitest on kõige külmakindlam Meserva iileks (Ilex × meserveae). See teravalehise ja Kaug-idast pärit kurdlehise iileksi hübriid (I. aquifolium × I. rugosa) on nime saanud USA sordiaretaja Kathleen Meserve’i auks. Meserva iileksil on mitmeid sorte, nt ‘Blue Prince’, ‘Blue Princesse’, ‘Blue Boy’, ‘Blue Girl’ jt. Sordinimed vihjavad, et iileksid on enamasti kahekojalised taimed, kui soovite näha ka nende vilju, siis istutage aeda nii emas- kui ka isastaim. Meserva iilekseid kasvab näiteks Hiiumaal Suuremõisa lossiaias, kuid neid on ka Tallinna, Tartu- ja Võrumaa taimekogujail jm.

Tõsisem talv võtab ära iileksite võrsetipud, kuid ka poole meetri kõrgune põõsake oleks ju tore. Karmi külma eest võiks põõsaid siiski kaitsta pakasekangaga. Soojemas kliimas on iileks hea hekitaim, seega tohib neid vajadusel julgesti kärpida. Saartel ja pehmema kliimaga rannikul võiks ehk üritada ka mustade marjadega täkilise iileksi (I. crenata) kasvatamist.

Aeglase kasvuga iileksile otsige aias kindlasti soe, tuulevaikne ja vähemasti poolvarjuline koht, sest kõiki igihaljaid põõsaid tuleb meil kaitsta ereda kevadpäikese eest. Taime juurestik ei talu tallamist. Iileksile meeldib viljakas, pidevalt parasniiske ja pigem happelise reaktsiooniga muld. Need ei nõua tingimata turbaaeda, sobib ka niiske happeline liivmuld. Iileksifännid kosutavad neid rododendroniväetise või kõdusõnnikuga.

Veel punaste viljadega taimi

Punaste viljade ja väikeste igihaljaste lehtedega on Põhja-Ameerikast pärit lamav talihali (G. procumbens). Selle kanarbikuliste sugukonda kuuluva külmakindla pinnakattetaimega on koduaias palju lihtsam hakkama saada kui iileksiga. Talihalja lehed on paraku väikesed ja pigem pohla omade moodi. Selle teevad aga tasa punased umbes 10 mm läbimõõduga viljad: need lindudele vist ei maitse ja püsivad madalal (kõrgus umbes 15 cm) kääbuspõõsal kevadeni. Siis hakkavad igihalja ehtima roosakad õied. Viljaküllusele vihjab ka sordinimi: ‘Very Berry’.

Lamav talihali sobib väga hästi turbaaeda rododendronite seltsiliseks, sest sellelegi meeldib happeline muld, poolvari ja rododendroniväetis. Talihalja ei või kuivale unustada. Laiuva kasvukuju tõttu piisab tiheda pinnakatte saamiseks sellest, kui istutate ühele ruutmeetrile umbes 9 taime. Taime saate paljundada kevadel jagades. Talihali on kena ka omaette või koos padipõõsa, kanarbiku või mõne kääbusokaspuuga taimeanumas kasvades.

Külmakindla madala pinnakatte saab aeda ka Hiinast pärit Dammeri tuhkpuust (Cotoneaster dammeri), taimel on väikesed igihaljad lehed, valged õied ja sügisel valmivad punased viljad.

Natuke meenutavad iileksilehti Põhja-Ameerikast pärit läiklehine mahoonia (Mahonia aquifolium) ja roomav magnoolia (M. repens), nende õied on kollased, viljad hoopis sinised ja need valmivad juba suvel. Paremini talvituvad need paksu lume all. Mõne külmakartliku taimega on kaunis keerukas hakkama saada ka toas, sest kõigil pole neile talvel pakkuda valget jahedamapoolset kasvuruumi. Mõnikord müüakse lillekaupluses näiteks õlipuuliste sugukonda kuuluvat erilehist osmantust (Osmanthus heterophyllus). Selle Jaapani päritolu taime nahkjad ja väga „okkalised” lehed näevad tõesti tigedad välja. Inglismaal saab sügisel nautida osmantuse hullutavalt lõhnavaid valgeid õisi. Toataimena on meil müüdud osmantuse sorti ‘Tricolor’, mille lehtedel on valkjad, kollakad, helerohelised või isegi punakad träpsud-laigud. Igihaljaste nahkjate lehtedega Jaapani skimmia (Skimmia japonica) kuulub ruudiliste hulka. Fännid on sedagi meie läänesaartel kasvatada üritanud. Taimel on roosakaspunased õienupud ja valged õied. Ka skimmia tahab pigem haput mulda.

Punaste viljadega toataimeks on kõige kindlam osta täkiline ardiisia (Ardisia crenata). Ida-Aasiast pärit taimel on sügavroheline igihaljas lehestik, tagasihoidlikud, kuid healõhnalised tähekesekujulised õied ja viljad, mis värvuvad just aasta kõige pimedamaks ajaks punaseks. Jaapanis sümboliseerivad ardiisia viljad õnne ja küllust. Nahkjad lehed on paksenenud äärtega.

Leidke taimele kodus valgusküllane, kuid otsese päikese eest kaitstud koht. Taimele sobib, kui temperatuur püsib 15 kraadi ümber. Õhurikas, kerge ja õrnalt happeline kasvumuld hoidke parasniiske, kastmiskordade vahel laske sellel taheneda. Keskküttega korteris on õhk tavaliselt kuiv, sel juhul tasub ardiisiat aeg-ajalt veega piserdada. Siis püsivad viljad taimel kauem, muidu tõmbuvad need krimpsu ja varisevad kergesti.