Nüüdseks on Plantex liini ettevõtte Räpina tootmisüksuses kasutusele võtnud ja teinud seadmetesse mahuka investeeringu. „Oleme liini juba mõnel hooajal katsetanud ja seni oleme igati rahul,” sõnab Lepmets.
Kolmeaastase arendustöö tulemusena õnnestus välja töötada vahatamiskonveier, mis võimaldab kaheaastase kuuseseemiku – potitaime – vahaga katta juurekaelast kuni 14 cm kõrguseni. „Katsetuste käigus sai tehnoloogiat täiustatud, et oleks tagatud vahakihi optimaalne paksus (0,8–1 mm). Kriitiline osa kogu tehnoloogiast oli tagada taimedele korralik jahutus pärast vahatamist,” räägib Lepmets. Nüüdseks on tõestatud, et kuusetaim talub kokkupuudet kuuma, 80kraadise vahaga, kuid vaid lühikest aega. Hea jahutussüsteem tagab, et taimede koorealune osa ei saa vahatamise käigus kahjustatud,” lausub ta.
Peale Plantexi vahatab Eestis okaspuutaimi RMK.
Vahatamine tõstab kuuse potitaime hinda veerandi võrra ehk saja euro võrra hektari kohta. „Eks jääb metsaomaniku enda otsustada, kas kanda see kulu ja luua istutatud taimedele paremad ellujäämisvõimalused või võtta kärsakakahjustuse risk. Kui kasutada metsauuendusel töötlemata taimi, tuleks juba ette arvestada, et sama protseduuri peab tulevikus kordama või vähemasti on vaja istutust hiljem täiendada,” tõdeb Lepmets. „Kahjustatud kultuuri täiendamine on väga töömahukas – enne uute taimede istutamist peab üles leidma kahjustatud taimed.”
Inimese põhjustatud probleem
„Samas pole kõiki metsa istutatavaid okaspuutaimi vaja männikärsakate eest kaitsta. Kui taimed planeeritakse istutada teise või vanema aasta raiesmikule ja läheduses pole suurepinnalisi värskeid lageraiealasid, siis on männikärsakate arvukus istutusalal väike või pole neid üldse ja puutaimed jäävad kahjustamata. Männikärsaka metsakaitseline probleem on inimese enda esile kutsutud. Kui teeme uuendusraieid suurepinnaliste lageraietena ajaliselt ja ruumiliselt üksteise lähedal, ei kao männikärsakate kahjustus. Turberaiete või püsimetsana metsi majandades poleks männikärsakate probleemi,” teab metsateadlane Sibul. „Ka niiskematel aladel pole männikärsakas kuigi arvukas. Samuti mõjutab nende aktiivsust üldine kevadsuvine ilmastik: kui kevadel ja suvel on ülekaalus jahedad ja vihmased ilmad nagu tänavu, on männikärsakate aktiivsus ja kahjustused tagasihoidlikud,” räägib männikärsakate käitumist aastaid uurinud Ivar Sibul. „Seega on metsaomanikul majanduslikult oluline planeerida õige metsapuutaim sobivasse kasvukohatüüpi. Nii talitatakse juba paar viimast aastat Eesti riigimetsas. Nimelt ei töötle RMK kõiki metsa istutatavaid okaspuid üldse vaha või liimi ja liivaga (viimane töötlusviis on sarnane vahatamisega, liimitamisel kaetakse okaspuutaime tüveke esmalt liimiga ja siis kvartsliivaga), vaid ainult neid puukesi, mis istutatakse männikärsakaohtlikele aladele,” lisab Sibul.