Vahatamine päästab kuuselapsed männikärsaka küüsist

Männikärsaka eest kaitsmiseks kaetakse vahaga taime tüveke juurekaelast kuni esimeste oksteni.

FOTO: Erakogu

Et kaitsta okaspuutaimi meie metsades levinud kahjuri männikärsaka eest, on loodud tõhus tõrjeviis – vahatamine. „Kui noori taimi õigel ajal ei kaitsta, võib kahjur nahka panna kuni 30 protsenti metsa istutatud okaspuutaimedest,” teab ASi Plantex tegevjuht Ivar Lepmets.

Tõsi ta on – männikärsakas on tillukeste kuusekeste üks kardetumaid kahjureid. Äsjaistutatud taimi ihkavad metsas süüa mitmed tegelased. Arvatakse, et männikärsakas on neljajalgsete järel teine metsaistutuse nässuajaja.

Männikärsakad munevad okaspuukändude juurtele või vallitatud ja tihendatud raiejäätmetele. Mardikad toituvad noorte okaspuude koorest. Eriti suure näljaga kõlbavad ka noored külvatud männitaimed. „Iseäranis meeldib neile taimetüve maapinnalähedane osa,” selgitab Ivar Lepmets. Kõige enam kahjustusi leiab kuivale ja liivasele alale istutatud okaspuukultuuris.

Kolmeaastane pilootprojekt

Põhjamaades on männikärsaka tõhusat tõrjevahendit otsitud aastaid. Varem kasutati tõrjeks sünteetilisi insektitsiide, nüüd katsetakse poolsünteetilisi vahasid.

2012. aastal algatati põhjamaade initsiatiivil rahvusvaheline koostööprojekt, et leida parim kärsakatõrjevahend. Riigimetsa Majandamise Keskuse rahalisel toel ja põhjamaade projekti raames rajati kolme aasta jooksul ka Eestis vahatatud hariliku kuuse potitaimedega katsekultuurid. Lisaks uuriti Eesti Maaülikoolis jätkuprojektina Keskkonnainvesteeringute Keskuse toetusel vahatatud kuuse- ja männitaimi riigi- ja erametsades. „Tulemused on olnud üllatavalt head – vahatatud taimi kahjustasid männikärsakad palju vähem kui neid, mis olid töödeldud varemalt kasutuses olnud taimekaitsevahenditega,” ütleb projekti Eesti koordinaator, EMÜ dotsent Ivar Sibul.

Pilootprojekti olid kaasatud ka Eesti ettevõtted. „Vahakate kaitseb taimi väga efektiivselt, sest putukad ei suuda kõvast vahakihist läbi hammustada,” selgitab Lepmets. „Lisaks näitasid meie katsed, et valge värvus puutaime juurekaelal mõjutab putuka käitumist. Sellel on putukale mõningane visuaalne peletav mõju,” lisab dotsent Sibul. „Suure tõenäosusega peab mardikas valge juurekaelaga taime juba kahjustatud toidutaimeks, millel pole enam piisavalt toiduks sobilikku koort,” arvab Sibul.

Männikärsaka perekonna Euroopas levinud neljast liigist on Sibula ütlust mööda metsakahjurid ainult harilik männikärsakas ja väike-männikärsakas. „Meie metsades võib kohata kolme liiki männikärsakaid: harilik männikärsakas, suur- ja väike-männikärsakas. Suur-männikärsakat leidub Eestis vaid paiguti ja võrdlemisi harva, teda esineb niiskemas metsas, kuid peaaegu mitte kunagi lageraie alal,” jätkab Sibul. Väike-männikärsakat esineb Eestimaa metsades palju rohkem kui suur-männikärsakat, kuid vähem kui harilikku männikärsakat. „Viimasega on neil sarnane bioloogia, kuigi väike-männikärsaka peamine elupaik on niiske kuusemets.

Mõni aasta tagasi registreeriti Eestis veel neljaski männikärsaka liik – Hylobius transversovittatus, kel eestikeelset nime veel polegi. See mardikas erineb ülejäänud männikärsaka liikidest just bioloogia tõttu,” valgustab Sibul. Nimelt elavat liik hoopis märgalal ja toitub seal kasvavast mitmeaastasest rohttaimest, harilikust kukesabast. Okaspuutaimed tema toidusedelisse ei kuulu.

„Metsas elavaid männikärsakaid meelitavad kevadisele värskele raiesmikule talvisest raietööst järele jäänud okaspuukändudest ja toorestest raiejäätmetest lenduvad lõhnaühendid,” räägib Sibul.

Värskete okaspuukändude juured, metsakõdu ja mullaga seotud mittekuivanud raidmed on Sibula ütlust mööda männikärsakale sobilikud munemiskohad ning hiljem munadest koorunud tõukudele head arenemis- ja toitumispaigad. „Lennanud raiesmikule, liiguvad mardikad siin kõndides toiduobjekti otsides. Toidutaime leiab männikärsakas üles põhiliselt lõhna, lühidistantsilt ka nägemise abil. Kuigi putuka toidutaimede nimekiri on kaunis pikk, haarates peaaegu kõiki okaspuid, toimub mardikate munemiseelne ja -järgne küpsus- ja taastumissööm raiesmikule istutatud või seal kasvavate mõneaastaste kuuse- ja männitaimede koorel, mida näritakse laikudena,” avaldab ta.

Kolmandik kaob

Männikärsaka kahjustuste tõttu hukkub Eestis igal aastal istutatavatest okaspuukultuuridest veerand kuni kolmandik. „Männikärsaka arvukus värskel raiesmikul võib Eestis ulatuda 100 000 kuni 150 000 isendini hektari kohta, soojema kliimaga Lääne-Euroopas on kahjuri arvukus raiesmikul mitu korda suurem. Sõltuvalt asustustihedusest võib ühte taime kahjustada korraga mitu kuni mitukümmend mardikat,” sõnab Sibul. Massilise esinemise korral aga kooritakse kogu noor ja tilluke tüveke juurtest kuni esimeste oksteni paljaks.

Sibul jätkab, et väiksemad kahjustused võivad taimel ajapikku kattuda vaiguga ja armistuda. „Kahjustuskohast võib alguse saada ka taime nakatumine juurepessu eostega või teiste ohtlike seenpatogeenidega, sest uusimate uuringute valguses suudab männikärsakas neid haigustekitajaid endaga kaasas kanda. Kahjustatud istikud jäävad tihtipeale kasvus kiratsema. Tugeva vigastusega puukesed hukkuvad aga juba selsamal suvel. Mis veelgi hullem – mardikate suure arvu korral võib hävineda kogu kevadel istutatud metsakultuur,” räägib Sibul.

Teevad tõsist kurja

Männikärsakate põhjustatud otsene kahju metsamajandusele on suur, näiteks Rootsis pidavat see aastas ulatuma 15–30 miljoni euroni. „Euroopas tervikuna küündib võimalik kahju ligi 140 miljoni euroni. Männikärsakate võimalik kaudne kahju seenpatogeenide levitajana võib olla aga märksa suurem. Ka Eesti riigi- ja erametsades on männikärsakas kõige ohtlikum männi- ja kuuseistutuskultuuride kahjustaja,” märgib Sibul.

„Arvestades, et Eestis istutatakse igal aastal raiesmikele kuni 18 miljonit okaspuutaime, millest veerand kuni kolmandik hukkub männikärsakate kahjustuse tagajärjel, ulatub kärsakate tekitatav potentsiaalne kahju täiendava istutusmaterjali ja tööjõukulu näol era- ja riigimetsades enam kui poole miljoni euroni aastas,” nendib Sibul.

Varem kasutati männikärsaka tõrjeks sünteetilisi insektitsiide. Männikärsakate kahjustuste vältimiseks, kahjurite tõrjeks ja taimede kaitseks on aegade jooksul välja töötatud mitmesuguseid võtteid. „Peamiselt on kasutatud sünteetilisi insektitsiide, alates viiekümnendatest aastatest ülimürgistest klooriga (DDT, heksakloraan) ja fosfororgaanilistest (klorofoss, bensofosfaat) putukamürkidest kuni kaheksakümnendatel rakendust leidnud sünteetiliste püretroidpreparaatideni (Decis, Fastac, Kestac, Sherpa jt),” loetleb Sibul.

Viimasel kuuel-seitsmel aastal on riigimetsades kasutatud  sünteetilist neonikotinoidpreparaati Actara, millega kõik metsakultuuri istutatavad taimed töödeldi juba taimlas.

Sibula hinnangul aitasid Eesti Maaülikooli eelmise ja selle aasta metsaentomoloogilised uurimistööd selgitada, miks on see inimesele ja looduskeskkonnale ülitoksiline preparaat männikärsaka tõrjel väheefektiivne. „Leidsime, et kontakt- ja seedemürgina mõjuval süsteemsel neonikotinoidil Actara (toimeaine tiametoksaam) puudub mardikatele peletav mõju, mistõttu selle preparaadiga töödeldud okaspuutaimed satuvad looduslikes tingimustes männikärsakate rünnaku alla. Samas, olles kontaktis ja toitudes töödeldud taimedel, kannavad männikärsakad preparaadi jääke loodusesse laiali, saastades sellega otseselt keskkonda ja viies neid ka biotoobi toiduahelasse,” kõneleb Sibul.

Vaha ei pidurda kasvu

WeevilStop projekti raames (nii nimetati kõneks olnud põhjamaade männikärsakaprojekti) uuriti muu hulgas vaha mõju taime kasvule (Oslo Ülikool) ja tehti hulgaliselt välikatseid lankidel (Rootsis ja Norras), et võrrelda vaha kaitsetoimet võrreldes pestitsiididega ja töötlemata kuusekultuuriga (Rootsi Põllumajandusülikool). „Välikatsete tulemused olid paljulubavad ja kinnitasid, et vaha ei mõjuta oluliselt taime kasvu, kuid on männikärsaka vastu tõhusamgi kui keemilised preparaadid,” kinnitab Lepmets. Plantex oli projektis poolautomaatse vahatamisliini prototüübi väljatöötamise katsebaas.

Nüüdseks on Plantex liini ettevõtte Räpina tootmisüksuses kasutusele võtnud ja teinud seadmetesse mahuka investeeringu. „Oleme liini juba mõnel hooajal katsetanud ja seni oleme igati rahul,” sõnab Lepmets.

Kolmeaastase arendustöö tulemusena õnnestus välja töötada vahatamiskonveier, mis võimaldab kaheaastase kuuseseemiku – potitaime – vahaga katta juurekaelast kuni 14 cm kõrguseni. „Katsetuste käigus sai tehnoloogiat täiustatud, et oleks tagatud vahakihi optimaalne paksus (0,8–1 mm). Kriitiline osa kogu tehnoloogiast oli tagada taimedele korralik jahutus pärast vahatamist,” räägib Lepmets. Nüüdseks on tõestatud, et kuusetaim talub kokkupuudet kuuma, 80kraadise vahaga, kuid vaid lühikest aega. Hea jahutussüsteem tagab, et taimede koorealune osa ei saa vahatamise käigus kahjustatud,” lausub ta.

Peale Plantexi vahatab Eestis okaspuutaimi RMK.

Vahatamine tõstab kuuse potitaime hinda veerandi võrra ehk saja euro võrra hektari kohta. „Eks jääb metsaomaniku enda otsustada, kas kanda see kulu ja luua istutatud taimedele paremad ellujäämisvõimalused või võtta kärsakakahjustuse risk. Kui kasutada metsauuendusel töötlemata taimi, tuleks juba ette arvestada, et sama protseduuri peab tulevikus kordama või vähemasti on vaja istutust hiljem täiendada,” tõdeb Lepmets. „Kahjustatud kultuuri täiendamine on väga töömahukas – enne uute taimede istutamist peab üles leidma kahjustatud taimed.”

Inimese põhjustatud probleem

„Samas pole kõiki metsa istutatavaid okaspuutaimi vaja männikärsakate eest kaitsta. Kui taimed planeeritakse istutada teise või vanema aasta raiesmikule ja läheduses pole suurepinnalisi värskeid lageraiealasid, siis on männikärsakate arvukus istutusalal väike või pole neid üldse ja puutaimed jäävad kahjustamata. Männikärsaka metsakaitseline probleem on inimese enda esile kutsutud. Kui teeme uuendusraieid suurepinnaliste lageraietena ajaliselt ja ruumiliselt üksteise lähedal, ei kao männikärsakate kahjustus. Turberaiete või püsimetsana metsi majandades poleks männikärsakate probleemi,” teab metsateadlane Sibul. „Ka niiskematel aladel pole männikärsakas kuigi arvukas. Samuti mõjutab nende aktiivsust üldine kevadsuvine ilmastik: kui kevadel ja suvel on ülekaalus jahedad ja vihmased ilmad nagu tänavu, on männikärsakate aktiivsus ja kahjustused tagasihoidlikud,” räägib männikärsakate käitumist aastaid uurinud Ivar Sibul. „Seega on metsaomanikul majanduslikult oluline planeerida õige metsapuutaim sobivasse kasvukohatüüpi. Nii talitatakse juba paar viimast aastat Eesti riigimetsas. Nimelt ei töötle RMK kõiki metsa istutatavaid okaspuid üldse vaha või liimi ja liivaga (viimane töötlusviis on sarnane vahatamisega, liimitamisel kaetakse okaspuutaime tüveke esmalt liimiga ja siis kvartsliivaga), vaid ainult neid puukesi, mis istutatakse männikärsakaohtlikele aladele,” lisab Sibul.

Lihtne tehnoloogia

Ivar Lepmets ütleb, et vahatamise tehnoloogia on iseenesest lihtne. „Eesmärk on katta kuuseseemiku alumine osa (mullapallist kuni 14 cm) ühtlaselt mehaanilise tõkkega, et männikärsakas sellest läbi ei hammustaks.”

Kuna vaha on toatemperatuuril kivikõva, tuleb seda kuumutada 80 kraadini, siis muutub see vedelaks ja pealekantavaks. „Piltlikult öeldes viib konveier kuusetaimed kuuma vahaduši alt läbi, taimed on rõhtsas asendis ja pöörlevad ümber oma telje – see tagab ühtlasema katvuse,” selgitab Lepmets. Vahetult pärast vahaga katmist satuvad taimed külma veeduši alla, see tagab nende kiire jahutamise.

Noore kuuse koorealune osa ei talu Lepmetsa sõnul pikaajalist kuumutamist. „See on sama nagu inimeselgi – kui pistad näpu kuuma vaha sisse ja seejärel kohe külma vee alla, siis peaaegu ei tunne põletust. Ilma jahutuseta võid aga saada tõsise tervisekahjustuse.”

Pärast vesijahutust tõstab konveier taimed taas püsti ja need läbivad ventilaatorikambri, kus puhutakse ära üleliigne vesi. „Seejärel toimub pakkimine,” lisab Lepmets. AS Plantex vahatab okaspuutaimi detsembrist veebruarini.

„Sel aastal on Eesti erametsaomanike tarvis plaanis vahatada umbes 300 000 kuusetaime. See kogus on aasta-aastalt suurenenud,” märgib ta.

Populaarne

Tagasi üles