Meie metsade elustik varjab mõndagi salapärast – üks sellistest on öine huuhkaja, kassikakk. Vähesuse ja pelglikkuse tõttu näeb teda harva, kuid on oma suuruse ja sulestiku järgi eksimatult äratuntav.
Öine metsavalitseja
14. detsember 2017, 08:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta sulgrüü on roostja, kollakat kuni pruuni tooni põhivärvusega ja on kirjatud mitmesuguse mustjaspruuni mustriga. Pead ehivad pruunikasmustad sulgkõrvad, mis mõnikord, näiteks lennul või puhates on ludusse tõmmatud. Hoo- ja tüürsuled on tumedate vöötidega. Alapool on kreemikas-ookerjas peente ristipidiste viirudega kitsaste triipudega piki suleroodusid. Jalad, ka varbad on sulgedega kaetud, suurelt osalt ka nokk. Silma vikerkest on ereruuge, poegadel mõnikord kroomkollane. Isaslinnud on emastest kolmandiku võrra kergemad – nad kaaluvad olenevalt vanusest ja toitumusest 1,6 kuni 2,8 kilogrammi, emased aga 2,3 kuni 4,2 kilogrammi. Emase kassikaku tiibade sirulaius võib küündida 1,7 meetrini. Kassikakk on nii meie kui ka kogu maailma suurim öökull-kakuline.
Kassikakk on levinud Euraasia metsavööndis Ibeeria poolsaarest, Ida-Prantsusmaast ja Skandinaaviast Sahhalini, Korea ja Hiinani, teda leidub ka Lähis-Idas, Kesk-Aasias ja Pakistanis. Kassikakud pesitsevad vanemates metsaosades, nii okas- kui ka segametsas, eelistatult vahelduva reljeefiga maastikul, eriti mäestikes. Tiibetis pesitsevad nad kuni 4700 meetri kõrgusel üle meretaseme. Eestis võib liiki leida eeskätt rabamännikutes, metsastunud puisniitudel ja vanades parkides, kus leidub koobastega varemeid. Pesakoht valitakse enamjaolt maapinnale mõne murdunud puu alla või juuremätta varju, harvem ka tüsedama puutüve äärde. Vahel leiab kassikakupaar sobiva pesitsemiskoha suuremal kullilise või must-toonekure pesaplatvormil. Eestis hinnatakse kassikakkude arvu 60 kuni 90 haudepaarile, kuid eelmise sajandi keskel võis neid meid pesitseda kaks korda enam. Soomes arvatakse pesitsevat 1200 paari, Euroopas üle 50 000 paari, kogu Euraasias aga kuni miljon paari.
Kassikakud on enamjaolt paigalinnud, talvel uitavad vanemad isendid saagiotsinguil tosina kilomeetri raadiuses ringi, noored aga siirduvad ka kaugemale ja nii on Eestis leitud mitu Lätis rõngastatud kassikakku. Helsingis on kassikakud linnastunud ning leidnud soodsa toidubaasi rottide, metsistunud küülikute ja tuvide näol. Ka Stockholmis, Madridis ja mitmes teiseski Euroopa suurlinnas on nad kanda kinnitanud. Inglismaal on kassikakke linnutarandikest vabadusse lastud ja nüüd pesitseb neid Ühendkuningriigi vabas looduses, kus ta puudus aastatuhandeid, kuni 40 paari.
Kassikakk toitub elusalt püütud saakloomadest, kelleks on närilised jänestest mügride ja hiirteni, nugised, noored rebased ja kährikud, kitsetalled ja siilid, karihiired ja mutid, metsalinnud metsisekanadest ja tetredest kuni rästasteni, arvukalt vareseid, hakke ja kajakaid, sekka mõni part, konn ja kalagi. Juhust kasutades võetakse õnneks teisi röövlindegi, nagu kodu- ja händkakke ning hiireviusid. Soomes on kassikaku ohvrite hulgas leitud isegi kalakotkaid. Kasside jäänuseid ei ole Eestis kassikaku toidujätetest-räppetompudest leitud, nii et see unikaalne liiginimi, mida teistes keeltes tal pole, tuleneb küllap näokujust.
Kassikakud ei piirdu jahti pidades metsaga, vaid varitsevad ka lageda ala ääres puuoksal ja liuglevad sealt saaki küünistesse rabama, püüdes uruhiiri, lõokesi ja nurmkanu. Saagijahile lennatakse vahel mitme kilomeetri kaugusele. Kassikakk avastab oma saaklooma kuulmise järgi, ohver aga kaku lendu ei kuule, kuna tolle suleservad on erilise, heli summutava struktuuriga. Nii saab kassikakk saaki peilida ka lennates. Kurioosumina on kassikaku kaudseks toidurivaaliks osutunud mink, kes kahandab mügride kui kakkude varem olulise toiduobjekti arvukust, nii et kassikakud on hakanud veekogude veerde saagiretkele lendama harvemini kui varemalt.
Meie kassikakkude pesitsusaeg algab juba jaanuaris, mil paarid valivad pesaterritooriumi ja „märgistavad” seda oma huigetega. Need on kaugele kostvad kumedad uuhu-hüüded, mis öösel korduvad iga 8–10 sekundi järel. Märtsi lõpul või aprilli alguses muneb emalind lamedasse vooderduseta pesalohku 2 kuni 3 muna, mida jääb hauduma kohe pärast esimese munemist. Haudeaeg on 35 päeva ja pojad kooruvad paaripäevaste vahedega. Saagijahil käib isalind, ema aga soojendab poegi, tükeldab neile isase toodud saaki ja tõrjub pesa ligidusse ilmuvaid ohte, suutes minema ajada isegi metssea. Küllase toidu korral kasvavad üles kõik pojad, saagikasinatel kevadetel hääbub neist kõige nõrgem ja mõnikord jagab ema ta allesjäänuile. Viie nädalaga saavad noored tuule tiibadesse, sageli aga lahkuvad pesalt varem ja uitavad pesa ümbruses. Kassikaku eluiga on Soomes küündinud üle 26 aasta, vanim puurilind elas 68aastaseks.
Kunagi loeti teda suureks ohuks väikeulukitele ja hävitati hulgaliselt. Ka kasutati kassikaku topiseid peibutisena varesejahil. Tänapäeval on põhiline hukkumispõhjus lendamine vastu elektri- jm traate. Kassikakk on Eestis I kategooria kaitsealune liik ja lausa loodusmälestusmärk.