Vene kriis andis sealihatootjale uue hingamise

Aare Kalsoni sõnul on Vene kriisi ja katkupuhangu üleelamine sealihatootjad tugevaks muutnud. Foto: Kristina Traks

Praegu võib Tartumaa seakasvataja Aare Kalson just niiviisi nentida ja tunnistada, et kolm aastat tagasi vastu võetud lihatööstuse rajamise otsus on ennast vägagi ära tasunud. „Tagantjärele mõtleme lausa, et küll on hea, et Vene piir kinni läks,” märgib ta.

Kalsoni pere on sealiha tootnud 1990. aastatest peale. Sead kasvavad kahes farmis: Lääne-Virumaal SF Pandiveres ja Tartumaal Jampo seakasvatuses. Kokku on kärssninasid kahes tootmises üle 5000. Kalson selgitab, et kogu lihatootmisahel on samades kätes: alates emiste seemendamisest ja põrsaste üleskasvatamisest kuni loomade tapmise, lihatoodete valmistamise ja müümiseni.

Lihatooteid valmistatakse oma pisikeses tööstuses ja müüakse Rotaks Lihapoe kaubamärgi all oma poodides. Ettevõtete palgal on ligi 90 töötajat.

Kolm aastat tagasi oli ettevõtete tegutsemisfilosoofia hoopis teistsugune. Äri oli lihtne – sead müüdi peaaegu kõik Venemaale. „Kui piir kinni läks, oli meil kaks võimalust – kas paneme poe kinni või hakkame midagi muud kasvatamisele lisaks tegema. Otsus kaldus oma tööstuse rajamise poole. Kui ühtäkki eksport poleks lõppenud, siis me ei oleks oma tööstuse peale mõelnud,” räägib Kalson. Nüüd on ettevõttel Vasulas väike lihatööstus, kus oma kasvatuste toodang väärindatakse. Tööstuse rajamine on läinud kiiresti – suvel alustati ehitamisega ja detsembris tuli juba toodangut.

Lihapoodi lausa taksoga

Reede hommikul on Tartust kümmekond kilomeetrit Jõgeva poole asuvas Vasula lihapoes hulk inimesi kaupa uudistamas. Kalson seletab, et kuigi poes on peaaegu alati kliente, on reede kõige rahvarohkem päev. „Inimesed on meid hästi leidnud, meie juurde tullakse lihakraami ostma mõnikord lausa taksoga – võetakse Tartust mitme peale masin ja ostetakse kohe rohkem,” räägib ta. „Palju on püsikundesid, kes on aastaid meie käest liha ostnud ja juba teavad, et meie kaup on alati värske ja kvaliteetne.”

Lihapood oli ettevõttel Vasulas juba enne samasse tööstuse rajamist ja selle edu andis julgust võtta ette tööstuse ehitus. „Kui põhiosa toodangust läks Venemaale, oli meil oma poodides kogu aeg kaubast puudus,” tõdeb Kalson. Keskendutakse kohalikule turule ja maailmavallutusplaane pole. Letid on veel väljas Lõunakeskuses, Annelinna Prismas ja Tartu turul ning sellest juba piisab. „Määratleme ennast piirkondliku müüjana ja leiame, et nii on kõige parem. Müüme liha maha samas piirkonnas, kus on see kasvanud ning inimesed hindavad sellist suhtumist.”

Kalsoni sõnul on klientideks valdavalt jaekliendid, natuke müüdi lihakraami ka koolidele ja lasteaedadele. Sellest teemast räägib ta juba minevikus, sest uuest aastast käiku minev e-arvelduse süsteem muudab pisifirma jaoks riigiasutusega arveldamise nii kulukaks, et polevatki mõtet enam müüa. Nimelt hakkavad riigiasutused vastu võtma vaid e-arveid, need tuleb esitada arveldussüsteemi kaudu. Arve esitamine, mis senini ei maksnud midagi, hakkab nüüd samuti raha maksma. „Suurele ettevõttele, kel on palju arveid, on uus süsteem väga mugav, väikefirmale aga kulukas. Meil ei ole mõistlik sellega tegeleda ja jääme ilmselt mängust välja,” arvab Kalson.

Otsitakse töötajaid

Head mõtted takerduvad inimeste leidmise taha. Juba mõnda aega on see Kalsoni sõnul nii. „Isegi kui ideid on palju ja rahaliselt mängiks välja, võib asi jääda selle taha, et ei leia sobilikku inimest,” nendib ta. „Näiteks kokka on siin Tartu külje all meie kogemuse järgi peaaegu võimatu leida.”

Üldiselt on Kalsoni sõnul nii, et tema ettevõtetesse tööle tulnud inimesed jäävad tavaliselt tükiks ajaks paigale. „Oleme töötanud aastakümneid samade inimestega, kaadri voolavus on meil väga väike. Juurde on meil töötajaid vaja seetõttu, et laieneme kogu aeg, mitte et meie juurest aina ära minnakse,” selgitab ta. „Ma ei ütleks, et töö sigalas on kuidagi hullem kui näiteks puidutööstuses. See on samasugune tootmistöö, millest palju käib automaatselt, kuid käsitsitöödki on omajagu: poegimise juures abiks olla, veterinaarmenetlused teha, loomade tervist ja masinate töötamist jälgida. Ülitähtis on bioohutus – mitte mingil juhul ei tohi farmi territooriumile lubada võõraid.”

Oleme jõudnud katkuteemani. Kuigi viimasel ajal pole enam uusi katkupuhanguid olnud, ei tohi seakasvataja kaotada valvsust ega muutuda bioohutusnõuete täitmisel lohakaks. „Nõuded, mis meile praegu kehtivad, ei kao kuhugi, vaid neid täiendatakse pidevalt. Katk on looduses ja sealt ei kao see aastakümneid kuskile. Osa metssigu on jäänud haiguskandjateks ja ringi liikudes on nad ohuallikad. Sellepärast jälgime bioohutusnõudeid teraselt,” räägib Kalson. Just inimlik faktor on siin kõige tähtsam – kasvõi näiteks see, et sigalatöötajatel on keelatud käia metsas. „Ma ei saa seda kontrollida, aga niipalju tean oma inimesi küll, et neid saab usaldada. Seda enam, et kui farmis midagi juhtub, siis on ju nende enda töökohad löögi all.”

Paremad ajad

Kalson ütleb, et Vene kriisi ja katkupuhangu üleelamine on sealihatootjad tugevaks muutnud. Need, kes tegutsevad, saavad kenasti hakkama, sest tarbimine on praegu suuremgi, kui ettevõtjad toota jõuavad. Varem oli vastupidi. „Hinnad on stabiliseerunud. Võtmesõna on võimalikult efektiivne tootmine. Ma ei näe praegu suurt hinnatõusu võimalust,” ütleb ta. „Loomi peab olema palju ja farm suur, siis tasub tegevus ära. Arvan, et alla 5000 loomaga farmidel on keeruline toime tulla.”

Sealihasektori olukord on paranenud

Maaeluministeeriumi põllumajandusturu korraldamise osakonna loomakasvatussaaduste büroo juhataja Liina Jürgensoni sõnul on sealihasektori olukord stabiliseerunud. „Sigade arvu vähenemine on peatunud ja põrsaste sündivus paranenud. Viimased kolm kvartalit on sigade arv suurenenud,” toob ta välja.

Oluline on muidugi hind ja see on tänavu tootjale soodsam kui viimasel kahel aastal. Kui viimastel aastatel on Eestis peetavate sigade arv olnud 360 000 lähedal, siis  aastail 2015–2016 vähenes sigade arv lausa 100 000 looma võrra. Statistikaameti andmeil oli Eestis tänavu 3. kvartali lõpus sigu 291 000, mis on aastaga suurenenud 6 protsenti. Sigu peeti statistikaameti andmeil 152 majapidamises, PRIA põllumajandusloomade registris on sigalaid registreeritud 144.

Jürgensoni sõnul on sealihasektoril kindlasti perspektiivi, sest tarbija eelistab kodumaist toodangut ja 55 protsenti lihatarbimisest moodustab sealiha. „Aafrika seakatkuga kaasnevaid kitsendusi on samuti leevendatud. Septembris kiideti Euroopa Komisjonis heaks seakatku tõttu kehtestatud Euroopa riikide tsoonideks jaotamise eelnõu, mis leevendab seakatku tõttu kehtestatud kauplemispiiranguid. Komisjoni rakendusotsus hakkas kehtima 11. oktoobrist ja selle alusel jääb suurem osa Eestist II tsooni,” lisab Jürgenson.

Sigade arv vähenes 5 aastat, nüüd on see taas kasvamas.

Aasta   Sigade arv 31. detsembri seisuga

2012    375 100

2013    358 700

2014    357 900

2015    304 500

2016    265 900

2017    290 500*

* Loomade arv 30. septembri seisuga

Allikas: Statistikaamet