Külamajas saab ka kõhu täis

Vidrike külamaja kööki on ehitatud suur kiviahi, kus saab teha õhukese põhjaga pitsat, tutvustab perenaine Küllike Lilienberg. Foto: Maarius Suviste

Elu maal saab ka niimoodi arendada, et lähed ja hakkad vana maja uuendama. Vähe sellest – mitte lihtsalt maja, vaid kohta, kus külarahvas koos käib, kus saab keha kinnitada ja kus inimesed saavad tööd.

Kaks aastat tagasi sattusid põlised tallinlased, ettevõtjapaar Urmas Hiie ja Küllike Lilienberg Otepää valda Vidrike külla. Täiesti juhuslikult. Keset küla hakkas neile silma kümme aastat tühjana seisnud ajalooline maja. 1850. aastatel mõisavalitseja hooneks rajatud maja oli räsitud, väsinud ja vammi täis. Nad sõitsid hoonest mitu-mitu korda mööda, enne kui eelmise aasta sügisel otsustasid: jah, me ostame selle ära. See kõik, nagu nad ise ütlevad, juhtus kogemata. Ega neil suuri plaane ei olnud, mõtlesid, et tasapisi remondivad, teevad korda – aega ju on.

Aga läks teisiti, palju kiiremini, hoogsamalt ja suuremalt. Tänavu kevadel pidasid nad külarahvaga mõttetalgud maha, et mis tulevik võiks majal olla. Ideid sai kokku paarikümne ringis, üks parem ja huvitavam kui teine. Ei läinudki kaua, kui uksed said valla, augustis oli avamispidu. Kordatehtud majast sai Vidrike külamaja, kus rahvas hakkas koos käima. Ja mitte ainult külarahvas – kõik teisedki võivad sisse astuda ja keha kinnitada, näiteks saada suurest kiviahjust õhukese põhjaga pitsat.

Ühtegi toetust nad külamaja rajamisel küsinud ei ole – kõik on oma rahakoti peal tehtud. „Meie mõte oli see maja elama panna. Esimene samm oli söögikoht, teine samm külamaja. Tagasiside on olnud positiivne, selle üle on hea meel. Nüüd saab öelda, et on läinud üle ootuste hästi. Arvasime, et istume vaikselt omapäi, kedagi ei tule, aga nii ei ole läinud – me ei osanud midagi nii suurt küll oodata,” tunnistab külamaja perenaine Küllike Lilienberg. Enamasti neljapäeviti sõidab ta Tallinnast 255 kilomeetri kaugusele Vidrikele ja esmaspäeva varahommikul tagasi. Ettevõtjapaari põhielukoht on pealinnas, samuti põhitöökoht – aga vahel teevad nad kaugtööd, et juhtida firmat Ets Nord, mis toodab ventilatsioonisüsteeme.

Nime pani väike tüdruk

„Meil ei olnud Vidrikel algul kindlat plaani. Kõik on toimunud kogemata, aga samas kuidagi ludinal läinud. Palju on aidanud see, et kohalik rahvas on hästi kaasa tulnud,” kiidab Lilienberg. Muide, nime – külamaja – pani üks Vidrike kaheaastane tüdruk: astus majja sisse ja ütles kohe, et see on ju külamaja. Algselt kasutasid nad külakeskuse nime, aga külamaja tundus nii oma ja õige. Suurest maanteest kolm kilomeetrit eemal asuvast külamajast on saanud ka koht, kus ümbruskonna lastel väga käia meeldib. Neil on külamajas oma mängunurk, nagu väike mängumaa keset küla.

Külamajas sai tööd kolm inimest. Läks nii, et ei jõudnudki töökuulutust välja panna – töötajad tulid ise nende juurde. Paarile inimesele on veel plaanis tööd pakkuda. Siis saab külamaja ja itaaliapärane söögikoht olla rohkem avatud kui praegune aeg reedest pühapäevani.

Söökide-jookide valmistamisel kasutavad nad kohalikku toorainet. Näiteks vaarikad tuuakse naaberkülast, kartulid teiselt poolt Otepää valda. „Siin võiks olla ka koht, kus saab müüa-osta kohalikku toodangut,” räägib Lilienberg plaanist tulevikus taluturg tööle panna.

Veel on mõttes korda teha järveäärne ala, et saaks ujumiskoha ja oleks lava, kus korraldada kontserte-etendusi. Samuti võiksid külamajas toimuda väikeste seltskondade ühised filmivaatamised. „Mõtteid on palju. Toimetame siin vaikselt, samm-sammult,” lausub Küllike Lilienberg. Samm-sammult rajavad nad Vidrikel teisele poole järve ka oma kodu, maakodu.

Külal on vedanud

Vidrike külavanem Ivika Nõgel ütleb, et Vidrike külal on vedanud, et sellised toredad ja tegusad inimesed nagu Urmas ja Küllike on külla tulnud. „Renoveeritud külamaja on selle juures boonus,” kiidab ta. „Lisaks sellele, et tegemist on ajaloolise mõisavalitseja hoonega, on Vidrike rahval selle majaga seotud palju mälestusi, asus siin ju aastakümneid küla kauplus ja hiljem ka postkontor. Uues külamajas on tehtud kaks üritust. „Oktoobris korraldasime nagipeo ehk kinnitasime üheskoos seintele elanike poolt külamajale kingitud talu nimedega sepisnagid. Novembris olid meil meeleolukad sügismängud. Jaanuaris tuleme kokku traditsioonilisele uusaastapeole,” räägib Ivika Nõgel.

„Urmas ja Küllike on väga sõbralikud ja avatud inimesed, kelle jaoks on tähtis suhtlus ja koostöö külarahvaga. Tänu sellele on külaelanikud nad kiiresti omaks võtnud,” lisab külavanem.