Lihatõud piimakarjas: ristandvasikad viivad talu hea leiva peale

Foto: Pexels / CC0 Licence

Lihatõugude levik on Eestis üldjuhul ülejäänud Euroopast märgatavalt väiksem. Peamiseks põhjuseks on asjaolu, et Eestis pole kunagi makstud lihatõugu veiste liha eest lisahinda. Lühikese karjatamisperioodi tõttu ei suudeta konkureerida maadega, kus lihaveiseid peetakse aastaringi karjamaal.

Mida on vana Euroopa teisiti teinud?

Kuna veiseliha hind oli 1980. aastatel tänu EL toetusele soodne ja samas talus korraga pidada piima- ja lihaveiseid polnud otstarbekas, hakati arenenud loomakasvatusega maades lehmi, kellelt oma karja täiendust ei võetud, seemendama lihatõu pullide spermaga.

Sündinud ristandvasikad müüdi soodushinnaga nuumafarmidele (näiteks Hollandis oli hinnalisa 160 kuldnat). Vahel nuumati need oma karjas ja saadi ekstrahind liha realiseerimisel. Hollandis seemendati 1980. aastate lõpus üle 12 protsendi, endises Saksa DVs isegi 24 protsenti piimalehmadest lihatõugu pullidega. Nüüd on ristamise ulatus stabiliseerunud 5-7 protsendi tasemele lehmade arvust.

Eesti astub eurojälgedes

Eestis alustati ristandvasikate tootmist juba mõned aastad tagasi, kui itaallaste ettepanekul osteti piemonti pullide spermat. Kehtnasse osteti Soomest limusiini pull, Märjale 2 aberdiin-anguse pulli ja šrolee tõu spermat.

Teaduslik uurimistöö on tõestanud, et raskeid sünnitusi ristandvasikate korral enam pole, kuigi tiinuse kestus oli 5-6 päeva pikem.

Ööpäevased massi-iibed on mõnevõrra suuremad suurekasvuliste tõugude (šarolee, limusiin) järglastel. Lihajõudluses on enamasti edu suurema tapasaagise (rümba e. lihakeha kaalu suhe tapaeelse kehakaaluga) tõttu, ka luude osatähtsus on 2-3 protsenti väiksem – järelikult on pehme liha osakaal suurem. Müües nuummullikat elusloomana tuleb nendel asjaoludel taotleda kõrgemat hinda või realiseerida loomad väiketapamajade kaudu kindlate lepingute alusel. Praeguste hindade korral oleks kõige soodsam müüa ristandvasikaid välismaale, kuid seni pole ekspordi süsteem käivitunud mitmesuguste formaalsuste tõttu.

Majanduslikud valikud

Kui võrrelda lihatõugu veiste pidamist ja ristandvasikate nuumamist, on majanduslikult eelistatud ristandvasikate nuumamine. Lihalehm ei anna farmile muud sissetulekut, kui järglase tapamajja realiseerimisest saadav sissetulek. Järelikult nuumlooma üleskasvatamisele ja nuumamiskuludele lisanduvad veel ema ühe aasta söötmise ja pidamise kulud. Ristandvasika ema annab lisaks piima rohkem kui vasikas vajab ja katab sellega oma söötmis-pidamiskulud – ristandmullika kulutused on sellevõrra väiksemad.

Ristamine on mõeldav farmis, kus lehmade tiinestumine on 90 protsendi lähedal. Kui tiinestub aga ainult 80 protsenti või veel vähem lehmi, tuleb kõik lehmvasikad üles kasvatada oma karja täienduseks. Sel juhul ei jää lehmadest vaba kontingenti lihapullidega seemendamiseks.

Allikas: MES