Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Valgamaal asuva ökoküla elanikud kasutavad põllutöödel traktori asemel hobuseid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ökoküla liikmete jaoks on tähtis kogukondlikkus ja üksteise toetamine. Koos tehakse talgutel tööd ja tähistatakse isadepäeva. | FOTO: Sander Silm

Taheva vallas toimetav Parmu Ökoküla ühendab umbes 15 inimest, kes elavad Tsirgumäe, Sooblase, Hargla ja Tõrvasõ külades. Tallinnast vaadatuna asub ökoküla justkui maailma lõpus: Mustjõe ja Läti piiri vahel.

Traditsioonilisest ökokülast eristab Parmu ökoküla asjaolu, et üksteisest kaugemal asuvad majapidamised on liitunud mittetulundusühingusse, mis ühendab sarnase mõtteviisiga inimesi.

Ökoküla hing ja eestvedaja on endine profirattur ja treener, praegune ettevõtja Kalev Raudsepp, kes kasvatab Koiva ja Mustajõe luhtadel 400pealist lihaveisekarja. Raudsepa plaan kümmekond aastat tagasi oli lihtne: ta soovis inimestest tasapisi tühjaks valguva Valgamaa serva rajada küla, mis oleks kestlik ja meenutaks kunagist toimivat külaelu koos toimiva kogukonnaga.

„Vaatame kasvõi tormi metsas. Kui puud seisavad tihedalt, siis ei suuda kõige raevukamgi maru metsale midagi teha. Kui aga hakatakse metsa auke raiuma, siis muutub mets tormide suhtes haavatavaks,” tõmbab ta paralleeli mulluse juulitormiga, mis laastas halastamatult ka Taheva kandi metsasid.

Uisapäisa pole mõtet maale kolida

Parmu Ökoküla inimestest enamik on Taheva valda kolinud viimaste aastate jooksul. Viimastena tulid sel kevadel Jandra Mölder ja Indrek Miller Tartust. Pedagoogiharidusega Jandra ja palkmajaehitaja Indrek ostsid Taheva valda vana talukoha, mida nad praegu kibekiiresti taastavad, et enne talve majja sisse saaks.

„Mind huvitas liikumine juba ammu, uurisin raamatuid ja vahepeal oli suisa mõte rajada nullist oma kogukond, kuid siis sattusin kokku Parmu ökoküla rahvaga ja kevadel jätsin Tartu elu seljataha. Minu eesmärk on panna siin kogukond hingama, nii et kõigil oleks hea,” räägib Indrek Miller.

Teistel ökoküla asukatel on läinud majaostuga paremini, nii mõnelgi õnnestus osta eluase, kuhu sai kohe sisse kolida. Paraku on kasvav huvi ökoküla vastu viinud selleni, et tühje maju sealkandis veel leiab, kuid selliseid, kuhu kohe sisse kolida kõlbab, on üksikuid.

Jandra ja Indrek tulid kindla plaaniga elu Taheva kandiga siduda, kuid selliseks tõsiseks sammuks tuleb valmis olla. „Kõige rohkem kardetakse teha seda viimast sammu, oma elu ollakse valmis muutma, kuid viimast sammu ei julgeta astuda,” mõtiskleb Jandra. „Maal on sisuliselt piiramatud võimalused endale elatist teenida, kuid plaan, kuidas seda teha, peab juba enne maale tulekut valmis olema ja mugavustsoonist tuleb välja astuda.”

Kalev Raudsepp arvab samuti, et küla pole koht, kuhu põgeneda linnas jälitanud probleemide eest. „Probleemid tulevad ju kaasa ja kui tulla ainult seetõttu maale, siis kauaks siia ei jääda.” Mõni ökoküla elanik ongi linna tagasi pöördunud.

Juba paar aastat perega ökokülas elav Andres Rattasepp aga oma otsust ei kahetse. „On suur võlu elada looduse rütmis ja olla oma aja peremees. Võib küll teha isegi rohkem tööd kui palgatööline ja elu võib siin olla raskem, kuid mul on vabadus teha täpselt seda, mida ma tahan ja kunas tahan,” kinnitab ta.

Uued asukad on omaks võetud

Maal ei saa üle sellisest delikaatsest probleemist nagu kohalike ja uusasukate suhted. Kalev Raudsepp ei tee saladust, et uue vastu on alati tõrge, kuid palju sõltub sellest, kuidas uusasukad ise kohalikesse suhtuvad.

„Kui oled ökokogukonna liige, siis see eeldabki, et oled veidi rohkem avatud ja üldjuhul kohalik rahvas otsib ka ise kontakti,” selgitab kogukonna liige Imbi Rattasepp, kelle sõnul tunnevad põliselanikud siirast rõõmu, et suitsud on tühjaks jäänud majade korstnates tagasi.

Eriti head meelt tuntakse laste üle. Ökoküla peredes elab praegu 14 last ja lisa on tulemas. Paljud neist õpivad kohalikus Hargla koolis, kuid Jandra ja Indreku laps, kes on Rosma kooli nimekirjas, on praegu koduõppel.

Traditsioonid ellu

Jandra Mölder on lisaks pedagoogiharidusele lõpetanud terviklikku eluviisi õpetava Gaia akadeemia, mistõttu tema soovib ökokülasse luua Gaia kogukonna kooli. „Juba praegu on Eestis loodud nii Gaia koole kui ka kaugõppeklasse, kusjuures Karulas on väga tugev Gaia hariduse võrgustik, kus ei õpita mitte koolis, vaid taludes. Võiksime koostöös nendega luua kooli, kus lapsed käivad külakorda talust tallu ja kuhu lapsed lähevad terveks nädalaks,” räägib ta oma plaanidest.

Samas õpivad ka täiskasvanud külaelanikud iga päev midagi uut. Ökoküla kolme talu rahvas käis mardiõhtul marti jooksmas, olles endale enne mardikombestiku põhjalikult selgeks teinud. „Pärast öeldi meile, et siin pole marti viimased 20 aastat joostud,” märgib Andres Rattasepp. Vanad kombed on ju osa meie rahva kultuuripärandist.

Ökokogukonna suhtumist kohalikesse traditsioonidesse näitab seegi, et külas on korraldatud Hargla murde kümblustalgud, kus mujalt tulnud uusasukad õppisid kohaliku murret ja pärimust.

Kuna Parmu ökoküla on üksteisele toetuv kogukond või suisa sõpruskond, siis tehakse seal paljud tööd ühiselt. Talgud on eestlaste üks vanimaid ühistöö vorme, ökokülaski on igal reedel talgupäev, mis liigub talust tallu ja kus aidatakse üksteisel mõni suurem töö ära teha.

Ühiselt käiakse kevaditi kanuumatkal ja ökokülas on traditsioon, kus naised käivad iga täiskuu ajal koos saunas. Isadepäeval üllatasid naised mehi sellega, et saatsid nad linna bowling’ut mängima.

Külaelanike sõnul on just kogukondlik õlatunne toeks, mille abil saab nii mõnegi esmapilgul suure probleemi lahendatud. Kalev Raudsepp on seda meelt, et just kogukond aitab turbulentses maailmas püsima jääda. „Globaalseid probleeme tuleb hakata lahendama lokaalselt ja kogukondlik eluviis on üks lahendustest. Mida tugevamad on meie kogukonnad, seda tugevam on kogu ühiskond.”

Hobused pole unaruses

Kuigi tänapäeval tundub hobusega põllutöö tegemine ja metsast puude väljaviimine anakronismina, on MTÜ Parmu Ökoküla eestvedaja Kalev Raudsepp veendunud, et hobust on maamajapidamisest veel vara maha kanda.

Ökokülas elab omajagu hobuseid, kelle eest hoolitseb ökoküla ainukene palgaline töötaja Raul Tiit. Paljusid hobuseid kasutatakse igapäevastel töödel.

Külaelanikud künnavad hobustega põldu, teevad heina ja veavad talvel metsast puid välja. Kalev Raudsepp näitab väiketraktorile mõeldud kaarutit, millele osavate kätega kohalikud mehed ehitasid juurde jõuülekande, mis võimaldab ka hobust panna kaarutit vedama.

„Eestis on hobune tööloomana unarusse jäänud. On küll üksikuid hobitalunikke, kes teevad üht või teist tööd hobusega, kuid see pole ka õige, sest tööhobune peab kogu aeg rakkes olema,” seletab ta.

Raudsepp möönab, et hobune jääb efektiivsuselt masinale alla, kuid seda vaid esmapilgul. „Kõigepealt on masina soetamiskulu suurem, aga peamine on see, et kui ostame masina, siis läheb raha kohalikust kogukonnast välja, kuid hobutöö puhul jääb see raha ringlema kogukonda.”

Kalev Raudsepa hinnangul on hobutöö tähtis ka toidujulgeoleku mõttes. Kriisi korral muutub ilmselgelt defitsiidiks ka fossiilne kütus ja hobused on siis asendamatud. Paraku on Eestis hobusega töötamise oskus kadumas ja Parmu ökoküla inimesed on missiooniks võtnud nende oskuste säilitamise.

(Artikli kirjutamist on toetanud PRIA Leaderi koostööprojekti „Elu kahe maailma piiril II” raames.)

Tagasi üles