Hiired, jänesed ja metskitsed viljapuu- ja iluaias

Võrgust silinder laseb väikestel puudel talupargis suureks kasvada. Foto: Säde Lepik

Hiired võivad ilu- ja viljapuuaias talvel rohkemgi kurja teha kui jänesed ja metskitsed. Enne, kui külmaks läheb, jõuab selleks, et taimi kutsumata külaliste hammaste ja märja lume raskuse eest kaitsta, veel üht-teist ette võtta.

Metskitsede ja jäneste eest tuleb kaitsta maa-aedu ja dendroparke, millel pole ümber kindlat lipptara või võrkaeda. Aeda hakkavad nad eriti tükkima siis, kui rohttaimi enam võtta pole. Kõige väiksemad tegelased ehk siis hiired on ühtmoodi tegusad linnas ja maal, sügisel ja talvel. Noortele taimedele on nad eriti ohtlikud seepärast, et hiired teevad lume või õrnemate taimede juurte kohale kuhjatud puulehtede vm õhulise talvekatte all rahulikult toimetades puhta töö.

Kui jänes noore õuna- või pirnipuu kallal maiustab, siis tema hammaste alt jääb tüvele tavaliselt laiguti alles puukoort, koorealust heledat niint või rohelist kambiumikihti. Et kambium ei kuivaks, katke närimisjäljed kohe, kui neid märkate, haavapeitsiga. Sellised haavad suudab puu mõnikord ise kinni kasvatada või siis on abi sildpookimisest.

Hiiretõrje õues

Hiir teeb noore puu, roosi vm juurekaela kohalt aga täitsa paljaks. Tagajalgadele tõustes saavad nad kätte päris laia koorevõru ja kui maa on sula, siis söövad nad koort ka mulla alt. Taim, millele on nii „ring” peale tehtud, kuivab ja hukkub.

Kahjuks maitseb hiirtele väga paljude taimede koor: nad on hukka saatnud noori elupuu- ja enelahekke, kuldvihmasid, Hiina kadakaid, musti mände, vahtraid, pihlakaid, hobukastaneid, elulõngu jt ilutaimi, metsakasvatajatel aga männi-, kuuse- ja kasehakatisi. Kiiresti leiavad nad üles ka mulda pandud tammetõrud. Et hiired nendeni ei pääseks, katke maapind tõrude kohalt umbes 5 cm paksuse kuuseoksa- või männikäbikihiga. Taimedele sätitud kuiva ja koheva talvekatte alla pange hiirtele parafiiniga niiskuskindlaks tehtud mürksööta. Helelillad Detia parafiinirattad, sinised Brody kuubikud vm mürksööt sättige torujupi sisse, äralõigatud otstega plastpudelisse, külili keeratud lillepotti, ostetud söödamajja vm anumasse, kuhu hiired ligi pääsevad, aga kust linnud, lapsed ja lemmikloomad seda kätte ei saa. Aeg-ajalt tuleb kadunud mürkhõrgutised uutega asendada.

Heledat närilisi peletavat kaitsevärvi, mis ka natuke mürki sisaldas, pole ma enam aastaid müügil näinud. Vanemas aianduskirjanduses on aga mitmeid kodus tehtud peletussegude retsepte. Näiteks peletati nii hiiri kui ka jäneseid noortest viljapuudest eemale seguga, kus oli võrdselt savi ja veiserooja. Teine retsept soovitab võtta 90 osa savi, 9 osa tsinkfosfiidi ja 1 osa silikaatliimi. Selliseid segusid saab puutüvedele kanda pintsliga ja siis, kui ilm on kuiv ja väljas veel plusskraadid. Kui peate kodulinde, siis saab hiiri ehmatada ka linnusõnnikuhaisuga. Segage kokku 1 osa linnusõnnikut ja kolm osa vett, laske paar ööpäeva seista, kurnake ja kastke haisva leotisega ohustatud puude võraaluseid, sibullillepeenart jm kohti, kus võib karta hiirerünnakut. Noori katmata puid võib talveks mullata, see kaitseb natuke nii külma kui ka hiirte eest. Ikka on soovitatud lume kinnitallamist puude ümber, kuid sellest on kasu siis, kui saate seda teha järjepidevalt ja alustada kohe pärast esimest sadu. Nabani hange ei suuda keegi nii tihedaks tallata, et hiir selle all enam liikuma ei mahu.

Mitut moodi tüvekaitsed

Külgoksteta puutüvede turvamiseks jäneste ja hiirte eest on müügil spiraalina tüvel keerduvad plastkaitsmed ning UV-kiirguse eest kaitsva kattega traat- ja plastvõrgud, mis lasevad õhku läbi. Tüvele paigaldades suruge nende alumine ots tugevalt mulla sisse, siis ei pääse hiir puule sealt ligi. Heleda tüvekaitse võib kuumenemisohtu kartmata peale jättagi, siis saavad puud suvel trimmerdamise ja niitmise ajal ehk vähem vigastusi. Jälgige, et kaitse kusagilt puusse ei sooniks ja et spiraalid tuulega vm lahti ei keerduks. Lohakalt pandud kaitsest pole kasu. Hiiretõkke saab teha ka plastpudelist: lõikate pudelil põhja ja kaela ära ning külje lahti ja sätite kohale. Tüve ümber võib sättida ka kuusoksi, pilliroomatte vm.

Kõrgelt hangelt ulatub jänes ka puude alumiste oksteni. Nende ümber võib kaitseks mähkida ajalehe- või pakkimispaberit. Mähkida on parem, kui lõikate paberist laiad ribad valmis ja keerate need siis spiraalina ümber okste ja teibite otsad kinni. Mähkimiseks sobivad ka heledad kangaribad, katkised sukkpüksid, vana katteloori tükid. Mingit tumedat materjali ei tohi selleks tööks aga kasutada, sest selle all läheb kevadtalvel ruttu palavaks.

Ilupuud ahvatlevad talvel aeda ka metskitsi ja põtru. Põdrad võivad rikkuda isegi käsivarrejämedusi mände, metskitsed on aga lausa gurmaanid: mida haruldasem või hinnalisem puu, seda maitsvam. Neile meeldivad ebatsuuga- ja lehisenoorendikud, jugapuud, haruldasemad kadakad, väikeste tammede ja saarte ladvad ja noored võrsed jpm. Taimetark Heino Kiige (1927–2013) Välja talu dendropargis kasvas umbes 500 nimetust puid ja põõsaid, kunagi võttis ta kokku, et umbes kümnendikku neist maitsesid metskitsed ja põdrad kohe, kui aga said. Noored puud sirgusid seal seepärast traatvõrgust kokku keeratud silindrite kaitse all. Need võiksid olla vähemalt 1–1,5 m kõrgused. Võrgust kaitse jääb puu ümber mitmeks aastaks ja sobib siis teisal taaskasutusse.

Metsloomi peletab vere lehk

Tõhus peletusvahend on verejahul põhinev Rootsi toode Plantskydd. Aias saab selle lahusega pritsides kaitsta viljapuid, dekoratiivtaimi, vaarikaid, maasikaid, sõstrapõõsaid jm. Okaspuudel pritsitakse peamiselt latvu, lehtpuudel pintseldatakse üle tüved ja alumised oksad. Pritsimiseks sobivad kuivad ja plusskraadidega ilmad, sest peletusaine peab jõudma enne vihma taimedel ära kuivada. Miinuskraadidega tõmbub pritsimissegu sültjateks klompideks.

Rootsis mõeldi välja ka aeda sobivam ja mugavam lahendus juhuks, kui pritsimine jäi hiljaks või selleks tööks pole olnud sobivat ilma. Lahustage 100 g Plantskyddi pulbrit 500 ml soojas vees, segage hoolega, laske 20 min seista ja segage uuesti. Kui on võimalik, siis lisage lahusele õues veel umbes 50 ml ammoniaaki. Plantskyddi ja ammoniaagiga toimetades kandke kindaid ja kaitseprille. Lõigake poroloonist umbes nõudepesuvammi suurused tükid (selleks võib muidugi ka vamme osta). Siin soovitatud kogusest jätkub 15 vammi jaoks. Kastke kõik vammid lahuses märjaks ja laske neil siis teises anumas natuke nõrguda. Painutage traadist konksud, torgake need vammidest läbi ja riputage vammid konksuga puude külge: kitsede hirmuks kõrgemale, jänestele madalamale. Ühele väikesele puule piisab ühest vammist. See lehkab mõjusalt umbes kuu aega, siis tuleb protseduuri korrata.

Hea soovituse, kuidas vereleha mõju pikendada, andis Eva Luigas raamatus „Aiatööd lihtsamaks”. Kõigil on savist lillepotte. Määrige mõned savipotid seest verepastaga kokku ja sättige need siis paraja kõrgusega tokkide otsa. Poorne savi imab pastat hästi ja tagurpidi keeratud poti seest ei saa vihm seda lehkavat ollust maha pesta.

Lumi ja jää

Kohev lumevaip on aiale parim talvekate, kuid igaks juhuks tasub valmis olla ka Eestimaa tavaliseks väga vahelduvate ilmadega talveks. Hästi ränk oli 2010/2011. aasta talv. Raske märg lumi rikkus siis hoole ja armastusega loodud okaspuukogudes paljude kerade ja sammaste ilusa kuju. Et seda ei juhtuks või kahjud oleksid väiksemad, tõmmake enne külmade tulekut kerakujulistele puukestele nööriga mõned tiirud peale või sättige neile ümber näiteks see jalgadega traatrõngas, millega suvel toestate pojenge jt püsililli. Samba- või püramiidikujulisi elupuid, kadakaid, mände ja ebaküpresse sidudes saab tugi tõhusam, kui seote nööri esmalt tüve külge ja siis kinnitate oksad järjest tüve külge. Kaheharulistele kõrgematele puudele pange tugivai ja kinnitage harud selle külge. Roomavatele ja maa kohal laiuvatele kadaka- ja kuusesortidele pange okste alla mõni roigas vms, siis ei vaju need raske lume all vastu maad ega jäätu kinni. Seenhaiguste oht on väiksem, kui õhk okste vahel liikuda saab.