Seeneline või lihtsalt metsas käimise harrastaja võib vahel kohata umbes tuvisuurust hallikirjut lindu, kes küll enamasti aegsasti, kümmekonna sammu kauguselt katkelise vurinaga lendu tõuseb ja siis vaiksel lennul eemale puude varju kaob, enamasti kusagile tiheda võraga puu oksale laskudes.
Vargsi liikudes võib tähelepanelik noidleja seda kana meenutavat jässakat halli selja ja pruuni valkjakirju alapoolega lühijalgset lindu puuoksal või maapinnal seismas või kõndimas nähagi. Pikalt ta inimese silmavaadet ei talu, vaid lendab õige kähku kaugemale, mõnikord kuulda lastes piiksatava või kilksatava heli-hoiatushüüu.
See pisut salapärane suleline on laanepüü – meie metsade arvukaim kanaline ja metsise hoopis pisem sugulane. Eestis on ta meeliselupaigad parastiheda alusvõsaga segametsad, eriti tuulemurruga alad. Segapuistus kasvavate haabade, leppade, kaskede ja sarapuude õisikud ja urvad moodustavad olulise osa selle linnuliigi toidust. Ta sööb ka puupungi, noori võrseid ja rohttaimi. Suve lõpul ja sügisel on laanepüü põhitoiduks marjad.
Laanepüü levila ulatub Skandinaaviast ja Kesk-Euroopa mägisaladest piki Euraasia metsavööndit Kolõma ja Koreani. Ta elutseb eeskätt lausmetsades, hoidudes metsaservast vähemalt sada meetrit sissepoole, vältides metsalagendikke ja metsaäärset kultuurmaastikku. Niiviisi pole praegu lankide kaupa raiutavad metsad laanepüüle meelepärased. Põllumaastikul ja soodel-rabadel laanepüüd ei näe, küll aga käib ta jõgede ja järvede ääres lepa- ja remmelgavõsas urbi nokitsemas. Toitudes on laanepüüd vaiksevõitu ja lasevad omavahel sidet
hoides kuuldavale kõrgetoonilist vilet, mida vanema inimese kõrv ei suuda tajuda – nagu näiteks pöialpoisi häälitsusigi.
Laanepüü on paigalind, liikudes kodupaigas hilissügisel ja talvel mõne kilomeetri raadiuses. Sügisel tekkinud paarid jäävad kogu talveks kokku. Eesti asurkonda hinnatakse 30 000 kuni 60 000 paarile. Ühe vähese erandina kanaliste ja metsislaste hulgas on laanepüüd monogaamsed. Laanepüü isaslinnud ei kogune varakevadel ühisele mänguplatsile ega võitle seal omavahel, vaid mängivad igaüks oma pesitsusterritooriumil oma kaasa ees. Püükuke mängulaul on tasane vilistamine-sidistamine, mis kostub vaid paarisaja meetri kaugusele. Seda esitatakse puuoksal istudes või kõndides. Seda ligikonnas, enamasti maapinnal jälgiv püükana vastab aeg-ajalt madalama vilega, ent enamjao aega otsib toitu, et olla munemiseks ja haudumiseks heas vormis. Isane aga unustab mänguperioodil söömise ja kaotab oma kehakaalust (tavaliselt 400–450 grammi) peaaegu veerandi. Mängu kõrgajal laskub ka isalind maapinnale, kõnnib-jookseb emase kannul, musta tipuvöödiga saba lehvikuna laiutatud ja pealael olev tutt turri aetud, ning lohistab tiibu mööda maad.
Paaritunud emapüü kaabib varjulisse kohta – mahalangenud puu või oksarisu alla mõne sentimeetri sügavuse ja paarikümnesentimeetrise läbimõõduga pesalohu, mille vooderdab väheste kõrte ja lehtedega ning muneb maikuul sinna kümmekond muna (kuni 14). Püümunad on sileda läikiva pruunikasvalkja koorega, mida kirjavad punapruunid tähnid. Haudub emalind üksi – 21 päeva – ja lahkub siis kohe pärast poegade pruunikollast kirja udusulestiku kuivaks saamist nendega toitu otsima. Alul tarbitakse väiksemaid putukaid, siis järjest rohkem taimeosi. Isapüü viibib sel ajal läheduses ja peletab oma reviirist sinna sattuvaid teisi laanepüüsid eemale. Esimestel päevadel soojendab ema poegi lühiaegselt iga 5 kuni 10 minuti tagant. Ohu ilmnedes pagevad pojad laiali, nädalavanuselt aga suudavad lennatagi, ema aga teeskleb vigast ja meelitab kiskja eemale. Aegamisi liiguvad pesakonnad hõredamatesse päikeseküllasematesse metsaosadesse ja servaaladelegi. Kolme kuuga saavad noored vanalindude suuruseks. Selle aja jooksul uidatakse laiemalt ringi, ollakse rohkem kontaktis ka teiste salkadega ja tekivad uued paarid.
Lumerohkel talvel „kolivad” laanepüüd lume alla, viibides selle kaitsvas kattevarjus öösiti ja suure osa päevastki. Lume all toitu otsides liikudes pistab laanepüü aeg-ajalt pea läbi lume välja. Põhilise osa talvisest toidust hangivad püüd siiski puuokste küljest pungi ja urbi süües.
Maitsva ja õrna liha tõttu on laanepüüdele agaralt jahti peetud. Lindude püssi ette meelitamiseks kasutati peibutusvilet. Ka silmustega on püüsid püütud. Üle-eelmise sajandi lõpul arvestati Venemaal nende aastasaagiks 5–6 miljonit lindu. Saaremaal suri laanepüü 150 aasta eest küttimise tulemusel välja ja mujalgi Eestis on ta arvukus viimase paarisaja aasta kestel pidevalt kahanenud. Eestis on laanepüü kaitsealuste liikide III kategoorias ja tema küttimine on keelatud.
Laanepüü on metsade toiteahelates oluline liik. Teda söövad nugised ja ilvesed, kana- ja raudkullid, maapinnal langeb neid, eriti emaslinde ja tibusid ka kährikute, mäkrade ja metssigade saagiks; viimased on aplad ka mune sööma. Siberi taigas on sooblite uurimisel selgunud, et üks loom sööb talve jooksul muu toidu kõrval ka kuni 25 püüd. Laanepüü eluiga küünib heal juhul üle 7 aasta.