Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Galerii: Nurmenuku talus elavad hiigelsuured kalkunid ja haruldased tõukanad

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

Lähen Nurmenuku talu kalkunikasvatusse paraja kartusega, sest lapsepõlvest on meeles vanaema hoiatus, et lapsed peavad isakalkunist eemale hoidma. Iga kord see ei õnnestunud ja nii sai küllaga kurja häält tegeva linnu eest kabuhirmus ära joostud.

Nurmenuku perenaine Viktoria Kaasik teeb laudas tiiru, näitab kalkuneid-kanu ja siis kõige suuremate isaste boksi juures avab ukse. Kohe astuvad kogukad linnud välja ning toimetavad vaikselt me ümber. Minu imestunud pilku nähes kostab Kaasik, et tõepoolest kipuvad kõik arvama, et kalkunid on kurjad linnud. Tegelikult pole see sugugi nii. Lindude käitumine sõltub sellest, kuidas nendega ümber käia. Nagu kõigi loomade-lindudega.

Kaasik võttis esimesed kalkunitibud mullu ja nüüdseks on ta oma 130 linnuga Eesti suurim kalkunikasvataja. Äsja valminud oma tapamaja lubab tal ka linde turustada.

Erilist tähelepanu püüavad kahtlemata broilerkalkunid ehk Big 6 tõugu linnud. Just need, kes meie ümber rahulikult sammuvad. Praegu on tal laudas linnud pooleaastased ja kaaluvad 16 kilo ringis. Naine võtab välja telefoni ja näitab kevadel tehtud pilti, kus tal süles 10kuune lind, kes kaalus 35 kilo.

See pole aga piir ja need kalkunid võivad umbes pooleteise aastaga kasvada ka 50kilosteks. Nii pirakaks kavatseb naine prooviks vaid ühel linnul kasvada lasta, ülejäänutel mitte, sest nii ei mahuks need kuidagiviisi kellegi koduahju.

Kaasik seletab, et tihtipeale võtabki ta kalkunitellimusi vastu nii, et perenaine on kodus ahju laiuse ära mõõtnud ja tema valib selle järgi kliendile sobiva linnu. Too üle 30kilone tükeldati osadeks ja Kaasiku pere sõi selle ise ära. „Väga maitsev ja õrn liha,” kiidab perenaine.

Big 6 broilerkalkuneid paljundatakse kunstseemendusega. „Paljud on küsinud, et mida me lindudele söödame, et need nii suured on. Kas steroide?” räägib Kaasik. „Ei, mingil juhul ei kasuta. Big 6 kalkun on nii suureks saadud aretustöö tulemusel. Meie söödame neile ainult kvaliteetset sööta, mis on mõeldud vastavalt linnu vanusele.”

Esimesed kaks kuud on selle tõuga keerulisem, sest tibud tahavad sooja ja kuiva elukohta ning proteiinirikast toitu, selleks saavad nad kalajahu või spetsiaalselt kalkunitibudele välja töötatud jõusööta. Kolmekuustena kolitakse nad terveks suveks õue rohu peale ja söödaks hakkavad saama suure proteiinisisaldusega GMO-vaba toitu, sekka odra-nisu-hernejahu. Veel armastavad kalkunid õuna ja kõrvitsat. Oma kilo jagu toitu kindlasti sööb see lind päevas ära.

Parima linnu otsingul

Kalkuniliha söömise juurdunud traditsiooni Eestis veel pole, aga Kaasik näeb siiski, et järjest enam hakkavad inimesed aru saama, et see liha on väga väärtuslik ja maitsev. „Ja loomulikult milline efekt, kui sellise suure linnu lauale kannad!” sõnab ta.

Pärast puhastamist kaalub pooleaastase Big 6 lihakeha kuskil 13 kilo ja see küpseb keskmises kuumuses kuus tundi.

Kaasik sõnab, et tegelikult leiaks kõige kergemini ostja umbes 10kilosele linnule ja seepärast üritab ta ristamisega „välja töötada” parajad linnud. Selleks ristas ta emased Big 6 tõugu linnud pronkskalkunitega ja tulemuseks sai „miksid”, kes on hallima sulestikuga ja viiekuustena kaalusid 12 kilo.

Nüüd soovib ta need „miksid” veel kord ristata väiksemate isastega, et saada linnud, kellel Big 6 tõule iseloomulik suur rinnalihas, aga rümp väiksem. „Et oleks võimalikult palju liha, aga rümp kompaktsem ja mahuks koduahju ära,” seletab ta.

Kõrvuti Big-tõugu lindudega kasvavad talus tavakalkunid ehk pronksid. Needki turustatakse pooleaastastena, aga kaaluvad need siis 6–8 kilo.

Lisaks välisele erinevusele on käituminegi kalkunitõugudel erinev. „Need big’id on hästi sõbraliku iseloomuga, käivad nagu koerad järel ja lasevad paitada. Teised on aremad, hoiavad eemale,” räägib Kaasik. „Huvitav on see, et kalkunid tunnevad mind riietuse järgi ära. Käin tavaliselt kindlate tööriietega siin, aga ükskord tulin teistega ja linnud ehmusid ära, lausa paanika läks lahti. Niipea kui häält tegin, rahunesid maha, et oma inimene.”

Oma tapamaja

Sel sügisel sai valmis oma linnutapamaja. „Asi sai ette võetud, et saaksime oma linde ise turustada,” sõnab Kaasik ja märgib, et lubade saamine ja kogu asjaajamine polnudki nii keeruline, kui esialgu kartis.

Investeering oli küll suur, kuid õnneks olid talus tapamajaks sobilikud ruumid olemas, oli vaja vaid need renoveerida ja seadmed muretseda. „Meil tegi asja lihtsamaks, et suured hooned olemas, aga tean, et paljudel jääbki asi selle taha, et ei ole võimalust sobivaid ruume ehitada,” tõdeb naine.

Praegust 130 kalkunit peab perenaine parajaks hulgaks ja laienemisplaani pole, sest siis peaks juba lisatööjõudu palkama. „Nii palju laienen, kui ise jaksan üksi ära teha. Kui vaja, tulevad pereliikmed appi, aga põhimõtteliselt teen kõik tööd üksi,” kinnitab ta.

See tähendab, et perenaisel pole ühtegi vaba päeva. „Ei ole jah, aga see on mulle rutiiniks kujunenud, see on minu elustiil,” tähendab Kaasik ja lisab, et tegelikult on isegi kerge praegu, sest omal ajal pidasid nad 4000–5000 siga, oli oma tapamaja ja lihapood, vaat siis oli koormus suur. „Samas oli elu ses mõttes kergem, et 90ndatel oli liha vähe saada ja kogu toodang haarati käest, eriti jõuluajal,” meenutab ta.

Tasuvusest rääkides ütleb Kaasik, et kui suudab linnud enne kaheksat kuud maha müüa, on kõik hästi. „Kuni üksi teen, siis tasub ära, aga kui peaks töölisi palkama, siis kahtlen, kas tuleks välja, siis peaks tohutu tööstus taga olema,” nendib ta.

Lindudega toimetades on hea seegi, et nendega ei pea töödega minuti pealt jooksma, nagu näiteks lehmade puhul. Kui perenaine teab, et tuleb homme hiljem, siis paneb õhtul rohkem sööta valmis.

Kui aga puhkusereis plaanis, tuleb vanem tütar asendama, teisedki pereliikmed löövad vajadusel käed külge. „Suur õnn, et mul lapsed samas lähedal elavad, saame suure perena kõike koos teha,” lisab Kaasik. „Kui vaja, aitavad nemad mind ja teinekord mina neid.”

Tõukanad ja kitsed

Lisaks kalkunitele kasvatab Kaasik tõukanu, mõned neist on lausa nii haruldased, et isegi Moskvast on temaga ühendust võetud ja neid osta soovitud.

Kasvatab ta peamiselt põneva välimusega kanatõuge, keda siis suvel oma puhkekeskuse loomapargis näitab või inimestele lemmiklinnuks müüb-rendib.

Ühes boksis siblival neljal kanal on roheline pael ümber jala. „Need on meie Viimsi kanad,” muheleb Kaasik. „Need kanad osteti kevadel meie käest, suve läbi hoidis pere neid enda juures ja sügisel tõi tagasi meile talveks hoiule, kevadel viiakse jälle tagasi koju.”

Veel elavad Nurmenukul kitsed, haned, hobused ja küülikud. Neid saab suvel uudistada Nurmenuku puhkekeskuse loomapargis. „Lastel on küüliku nägemine suur asi ja kui kits veel välja tuleb ja siis suur hobune, on emotsioonid üle pea,” kirjeldab Kaasik.

Varem tegeles ta 20 aastat Eesti raskeveohobuste kasvatamisega, aga nüüd vähendab karja ja plaanis on jätta vaid kolm. „Nende hobuste kasvatamine on minu kirg, aga elu teeb oma korrektiivid ja pean oma tegevusi sättima nii, et suudaksin üksi hakkama saada,” tõdeb naine.

Kokku on majapidamises olenevalt ajast loomi-linde 300–400 vahel.

Tagasi üles