Mesilaste hukkumise vältimiseks võib põlde pritsida vaid öösel

Toomas Kevvai on veendunud, et sel suvel ei põhjustanud mesilaste hukkumist mitte puudujäägid seadustes, vaid see, et üksikud põllumehed eirasid kehtivaid nõudeid rängalt. Foto: Elmo Riig

Viimasel ajal on ajakirjanduses üsna palju räägitud mesilaste hukkumisest taimekaitsevahendite väärkasutamise tõttu ja Maaeluministeeriumile on ette heidetud, et midagi pole ette võetud. Tegelikult on aga töös mitmed ettepanekud, millest üks paneb paika kellaajad, millal põlde pritsida võib.

Mesilaste hukkumine kui tahes vähesel määral on mõistagi väga kahetsusväärne ja väärib hukkamõistu. Pärast juulis aset leidnud mesilaste hukkumisjuhtumeid on olnud palju kriitikat ja rahulolematust mesinike poolt.

Maaeluministeeriumi toiduohutuse ning teaduse ja arenduse asekantsler Toomas Kevvai, olete kohtunud mesindusorganisatsioonide esindajatega ja kuulanud nende ettepanekuid ning arutanud teemat eri poolte osalusel. Mida on võimalik nüüd kohe ette võtta, et mesilaste hukkumist vähendada?

Juba enne juulit, kui tuvastati mesilaste hukkumisjuhtumid, algatasime Maaeluministeeriumis taimekaitseseaduse muutmise, et meil oleks paremad võimalused turustamis- ja kasutamisnõuete rikkujate suhtes väärteomenetlus algatada. Ükskõik millise nõude rikkumine võib tekitada inimeste ja loomade tervisele ohtu või kahjustada looduskeskkonda, mistõttu peab olema võimalus ka karistus määrata.

Samuti on töös taimekaitsevahendi hoiustamise ja kasutamise nõudeid reguleeriva määruse muutmine, sest on selge, et neid nõudeid on vaja ajakohastada. Praegu ei täida näiteks eesmärki kehtiv nõue, mille järgi tuleb kavandatavast taimekaitsetööst teavitada neid mesinikke, kes on varem teatanud oma mesila olemasolust ja kelle mesitarud asuvad kuni kahe kilomeetri kaugusel põllust, kus taimekaitsevahendit kavatsetakse kasutada. Koos mesindusorganisatsioonidega leiti, et kui taimekaitsevahendeid kasutatakse nõuetekohaselt, ei kujuta need ohtu mesilaste tervisele, seega pole otstarbekas ka teavitamise kohustus. Ehk siis leiti, et selline teavitus on oma aja ära elanud ja peamine on tagada nõuete järgmine ning tõhustada järelevalvet.

Euroopa Liidu tasandil kehtestatud toimeaine hindamis- ja otsustusprotsess on välja töötatud selleks, et tagada taimekaitsevahendite ohutus inimeste ja loomade tervisele ning keskkonnale. Enne toodete turule laskmist tehakse kindlaks nende nõuetele vastavus, mis tähendab, et lubatud taimekaitsevahendite nõuetekohane kasutamine ei saa endaga kaasa tuua halbu tagajärgi. Seetõttu ei ole ka edaspidi vaja taimekaitsetöödest teavitada.

Keskenduda tuleb järelevalve tõhustamisele ning taimede õitsemise ja mesilaste lendluse ajal lubatavate taimekaitsevahendite kasutamise karmistamisele. Mesindusorganisatsioonidega on kokku lepitud, et selleks lisatakse vastavate taimekaitsevahendite infolehtedele piirang, mis lubab pritsida vaid kella kümnest õhtul viieni hommikul. See on aeg, mil tolmeldajad üldjuhul ei lenda, seega nende võimalik kokkupuude taimekaitsevahendiga on väike.

Lepiti kokku ka ühine kohtumine põllumajandusameti, mesindus- ja põllumajandusorganisatsioonide esindajate ning Eesti Maaülikooli teadlastega, et kaitsevahendite infolehed üle vaadata.

Juttu on olnud ka kahjude korvamisest. Kas seda süsteemi on kavas muuta?

Oleme seisukohal, et ettepanekut, mis puudutab kahjude korvamiseks süsteemi loomist, ei ole otstarbekas rakendada, sest juba kehtivad seadused katavad selle. Praegu on meie fookuses mesindus, aga õigusvastaselt tekitatud kahju võib olla kõigis valdkondades: põldudel sõitmine võib rikkuda saagi, samuti võivad seda teha valed taimekaitsetööd naabrimehe põllul. Võrdse kohtlemise põhimõttest lähtuvalt tähendaks see, et kõikideks võimalikeks juhtudeks tuleks ette näha samalaadsed kahjude korvamise fondid. Kuna see ei ole reaalne, ongi asi reguleeritud üheselt võlaõigusseaduses.

Isikul, kellele on õigusvastaselt kahju tekitatud, on õigus hüvitis selle eest võlaõigusseaduse alusel välja nõuda. Selline õigus kehtib võrdselt kõikidele isikutele, kellele on kahju eraõiguslikult tekitatud. Seda on selgitatud nii Maaeluministeeriumis kui ka maaelukomisjonis toimunud aruteludel. Olen jätkuvalt arvamusel, et võlaõigusseaduses kehtestatud reeglistik kahju hüvitamiseks on piisav ning täiendava kompensatsioonifondi loomine ei ole vajalik. Samas on kõigil osapooltel võimalik moodustada ühine eraalgatuslik riskifond, mille algatus peaks tulema mesinikelt endilt või laiemalt põllumajandussektorilt.

Kuidas on mesilaspere pidamise toetusega, kas seda hakatakse maksma ja millal?

Maaeluministeerium on alates 2015. aastast taotlenud riigieelarvest lisarahastust maaelu ja põllumajanduse arendamise riiklikele toetustele, et rakendada ka mesilaspere pidamise toetust. 2018. aasta riigieelarvest taotlesime nimetatud toetuse maksmiseks 800 000 eurot. Eelarve seaduse eelnõu menetlus on veel pooleli, kuid seni ei ole meie ettepanek heakskiitu leidnud.

Soovin veel kord toonitada, et sel suvel ei põhjustanud mesilaste hukkumist mitte puudujäägid seadustes, vaid see, et üksikud põllumehed eirasid kehtivaid nõudeid rängalt.

Seega kriitikat selles suunas, et õigusaktides on suured puudujäägid, ei pea ma õigustatuks. Samas otsime me nii ministeeriumis kui ka allasutustes pidevalt võimalusi tagamaks reeglite suurem selgus ja üheselt mõistetavus. Seetõttu ongi meil töös eelmainitud muudatused ning oleme valmis edaspidigi ära kuulama kõik ettepanekud olukorra parandamiseks.