Ilmatark: Vastuoluline valgusreostus

Foto: Margus Ansu

Et käes on väga valgusvaene aeg, tasub rääkida valgusreostusest. Ilmavaatleja töö ilmajaamas, eriti pilvede määramise, aga ka atmosfäärinähtuste vaatlemise osas oleneb tegelikult päris palju valgusoludest.

Näiteks on kõige raskem pilvi vaadelda ja määrata siis, kui pole peaaegu mingisuguseid valgusallikaid: pimedate ööde aeg, kuu loomine või väga väike kuufaas, kuu on horisondi taga, vaatluskoht on eemal asulatest, mistõttu pole ka valgusreostust. Sellisel juhul on võimalik määrata vaid pilvede olemasolu – kas tähti on näha või mitte ja hoolikal vaatlusel ehk ka umbkaudne pilvisus.

Kujutlegem ilmajaama töötajat, kes peab määrama täielikus pimeduses üksnes meelte abiga pilved ja atmosfäärinähtused (udu, tuisu jms) – see on vististi võimatu (kuigi tuisku saab küll määrata silmad kinni – kui on tuul ja miskit külma tuleb vastu nägu)! Seetõttu on huvitav, et siin avaldub valgusreostuse positiivne külg vähese loodusliku valguse tingimustes: vähemalt alumised pilved on valgustatud ööselgi piisavalt, et neid saaks vaadelda, määrata erimid vähemalt liigi (põhivormi) või alamliigi (vormi) tasemeni ja fotografeerida. Teine võimalik hea külg võiks esile tulla näiteks inimeste puhul, kellele meeldib siiski, kui maal oleks ka valgusreostust – magamajäämiseks liiga pime, kui isegi kuu ei paista.

Mis on valgusreostus? Valgusreostusega on tegu siis, kui tehisvalgus satub sinna, kuhu sel pole ette nähtud sattuda. Näiteks tänavalaterna valgus võib segada inimeste magamist, sest selle valgus, mis on tegelikult ette nähtud vaid teed valgustama, satub ka mujale, näiteks inimeste magamistuppa ehk soovimatusse kohta. Tehisvalgus viitab aga sellele, et valgusreostus on kaasnähtuseks eeskätt tänapäevases (tööstus-)tsivilisatsioonis, kus on võimalik piisavalt energiat kasutada ja suunata seda valgustitesse. Täpsemalt peetakse valgusreostuse allikaks valesti suunatud tänavavalgustust, aga ka hoonete valgustust, monumentide valgustust ja valgustatud välireklaame, viimaste mõju üha kasvab. Kõige rohkem on valgusreostust tiheasustusaladel, eriti hiidlinnades ja nende kogumites.

Valgusreostus tekitab keskkonnaprobleeme, kahjustab ökosüsteeme, sest ajab sassi päeva ja öö rütmi (muudab valguse ja pimeduse loomulikku rütmi), segab astronoomiliste vaatluste tegemist, sest tähistaevas muutub heledamaks, tähed ega planeedid ei eristu siis enam kuigi hästi; mõjutab negatiivselt inimeste tervist, sest mõjutab psühholoogiat, hormonaalset tasakaalu, käitumist ja nõrgendab immuunsüsteemi ehk kunstlik päeva ja öö tsükli muutmine võib lõpuks põhjustada tõsiseid psühholoogilisi ja füsioloogilisi tagajärgi, ja isegi soodustada vähi teket.

Kuigi valgusreostuse vähendamiseks on hakatud aina enam kasutama energiasäästlikke leedvalgusteid, on tegu siiski vastuolulise teemaga: nende energiasäästlikkus võib innustada hoopis suuremat arvu valgusteid kasutama, samuti on tegu intensiivsema valgusega ja see on sinakam kui naatriumlampide oma ehk lainepikkus on lühem – see tähendab, et valgusreostus hoopiski suureneb, sest Maa atmosfääris hajub väiksema lainepikkusega ehk sinakam valgus rohkem kui punakamad toonid (molekulaarse hajumise intensiivsus oleneb  lainepikkusest – põhjus, miks taevas on päevasel ajal sinine), lisaks sellele mõjutab sinakam valgus kollakamast rohkem inimese füsioloogiat, pärssides näiteks melatoniini tootmist, mis raskendab omakorda uinumist.

Aga nagu alguses öeldud, kergendab valgusreostus üsna madalate ning veidi ka keskmiste pilvede vaatlemist ja määramist, kuid ülemised pilved jäävad enamasti ikka pimeduse varju. Tehisvalguse abistav mõju oleneb õhumassi sumestatusest (uduvine ja põuavine halvendavad vaatlustingimusi, sest valgus hajub õhus olevatelt tolmu- või niiskuseosakestelt rohkem) ja valgusallikate suunast. Kui valgusreostus on oluliselt tugevam pooles kuni kolmveerandis taevas, siis see pigem soodustab vaatlustingimusi, aga kui see on ühtlane igal pool vaatleja ümber, siis on tegu halvendava asjaoluga.

Mõistagi on valgete ööde ehk nautilise hämariku perioodil valgust piisavalt ka ilma täiendavate valgusallikate ja valgusreostuseta – pilvi ja nende erimeid on võimalik enam-vähem hästi vaadelda ja määrata.

Kuigi üldiselt on olnud hilissügisene nädal, pole puudust olnud ka talvemärkidest: näiteks 23. novembril tuiskas ja 26. novembri hommikuks oli kohati maa öösel sadanud lumest valge. Nädal algas siiski soojalt ja vihmaselt, mis sulatas viimasegi lume.

Edasiste päevade ilm jätkub üldiselt nii: pilves ilm, paljudes kohtades sajab lörtsi ja lund, rannikul ka vihma. Õhutemperatuur on 0...4 kraadi, kuid 3. detsembrist alates võib ka päeval kohati alla 0 °C jääda. Tuule suund muutub kiiresti ja palju (on nii tugevat kirde- kui ka lõunatuult oodata), sest sünoptiline olukord on heitlik. Seega on klimaatiliselt tegu veel klassikalise eeltalvega.